Voces Tallinn ei konkureeri, vaid annab lisandväärtust

Voces Tallinn on kinnistunud suurvorme esitavaks kammerkooriks. Aastapäevakava peaeesmärk oli esile tuua ka koori läbivaks jooneks kujunenud heliloojaid Tõnu Kõrvitsat ja Arvo Pärti.

PÄRTEL TOOMPERE

Kontsert „Voces Tallinn 25“ 4. X Tallinna Jaani kirikus. Voces Tallinn koor ja orkester, dirigent Risto Joost. Kavas Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa muusika.

On tavaline, et kirikukontserdid algavad vaimuliku sissejuhatava sõnavõtuga. Ideaalis võiks muusika küll iseenese eest kõneleda ning tihti tundubki, et sõnavõtt võinuks ka olemata olla, kuid mõned vaimulikud tajuvad väga hästi publikut ning on leidlikud, et anda edasi sisukas mõte, mis jääb meelde ka järgneva kontserdi ajaks. Üks neist on Tallinna Jaani kiriku õpetaja Eve Kruus. Kui kammerkoor Voces Tallinn tähistas Jaani kirikus kontserdiga oma 25. aastapäeva, siis tõi Eve Kruus paralleele 25aastase noorukiga, kelle elust on selleks hetkeks möödunud vaid umbes kolmandik, aga see-eest kõige kaunim kolmandik – lapsepõlv ja noorukiiga. Voces Tallinn olevat tema sõnul erakordselt andekas laps, kuid pärast ilusat esimest elukolmandikku on tavaliselt ees ootamas „suurte tegude aeg“. See viimane võib näida küll imelik väide, justkui poleks koor siiani teinud suuri tegusid. Kuid nähes ambitsiooni Vocese kontserdikavades ning kompromissitust aastapäevakontserdi esitustes, võib väita küll, et suurte tegude aeg on kooril ees.

Voces Tallinn on viimasel ajal järjest rohkem kinnistunud suurvorme esitavaks kammerkooriks: korduvalt on ette kantud Händeli „Messiast“, aga hiljuti on osaletud ka Beethoveni „Missa solemnise“, Verdi ja Fauré reekviemi, Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulude“ ja Mahleri kaheksanda sümfoonia ettekannetes. Nii raamisid ka aastapäevakontserdi kava suurvormid, kuid kava peaeesmärk oli esile tuua koori ajaloos läbivaks jooneks kujunenud heliloojaid Tõnu Kõrvitsat ja Arvo Pärti.

Pärdi „Berliini missa“ on halastamatu teos. Tihedad klastrid, kus häält juhtida on keeruline, peavad kõlama kokku puhtalt. Hüpped on tihtipeale ebamugavad, toon peab olema ühtlane ka aeglases tempos, olenevalt häälerühmast võib partii olla harjumatult kõrge või madal jne. Kuid ega Voces Tallinnal polegi kombeks latti madalal hoida. Silmanähtavalt oli koor väga püüdlik. Kui tavaliselt pole kõige parem, kui koor teeb lauldes väga palju tööd – teosest üle olles ning vabalt ja musitseerimisrõõmuga lauldes on tulemus tavaliselt õnnestunum –, siis seekord oli vastupidi. Tänu tohutule tähelepanule ja mehiselt vaeva nähes suudeti kuulajaile pakkuda äärmiselt pühalik esitus. Nii oli täiesti teisejärguline, kui kõik polnud alati steriilselt puhas. Veel meeldis mulle koori Pärdi muusikale sobilik forte: see oli küll vali, aga ilma jõulisuse või liigse energilisuseta; kammerlik, aga ei muutunud eriti kiledaks. Koori kõla oli tasakaalus: ühtaegu fookustatud ja särav. Järsud crescendo’d ja diminuendo’d õnnestus oskuslikult teha väga sujuvad ning kõige mõjusamad osad olid „Kyrie“ ja „Sanctus“, mis panid imestama, kas tõesti saab laulda ka nii vaikselt.

Kuigi ma pole kitsi jagama kiidusõnu „Berliini missa“ esituse kohta, siis sellele järgnenud „Ja ma kuulsin hääle …“ oli veelgi nauditavam. Üks väga vähestest Pärdi eestikeelsetest lauludest („Eesti hällilaulu“, lastekantaadi „Meie aed“ ja lastelaulude kõrval) on eriline ka seetõttu, et tekstist lähtuvalt muutub teose olemus oma viie minuti jooksul väga tihti: algab ärevalt („ja ma kuulsin hääle taevast ütlevat“), seejärel on mõtlik ja kurb („õndsad on surnud, kes Issandas surevad“), siis optimistlik („tõesti, ütleb Vaim“), siis meeldejäävalt nõtke („nad hingavad oma vaevadest“), siis enesekindel ja tõsine („sest nende teod lähevad nendega ühes“) ning lõpuks korratakse helilooja meelest selle kirjakoha kõige tähtsamat lauset („nad hingavad oma vaevadest“) rõõmsalt ja helgelt.

Collegium Musicale toob sama teose salvestisel näiteks need eri tahud väga osavalt välja ning rõhutab karakterite mitmekülgsust. Voces Tallinn lähenes aga oma aastapäevakontserdil teistmoodi. Kuigi karakterite muutus oli ka siin tuntav, oli interpretatsioon palju lihtsam. Karakterite asemel hakkas mängima hoopis ülimalt läbipaistev faktuur, kus iga partii rikkus kerkis pidevalt esile. Kui lisada veel „Berliini missast“ tuttav ülipüüdlikkus, siis oli tulemuseks väga kaasahaarav esitus. Imetlusväärne oli see, kui vähe Risto Joost teose ajal juhatas. Ilmselt polnudki vaja, sest kõik oli proovis juba paika pandud. Aga tähelepanuväärne usaldus on dirigendi ja koori vahel sellegipoolest. Muuseas, pärast „Berliini missat“ publik ei aplodeerinud, sest kirikus tehaksegi seda tihti vaid kontserdi lõpus. Nüüd ei suutnud publik vastu panna.

Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik“ on vaikselt tõusmas juba eesti muusika tüviteksti staatusse: see on praeguste eesti heliloojate koorisuurvormide seas üks enim esitatuid, eriti välismaal ja üsna eri tasemel kooride kavas. Ilmselt oleks teos kooride seas veel populaarsem, kui see ei eeldaks keelpilliorkestri või vähemalt -kvinteti kaasamist. Juba see reedab, et koorile on Kõrvitsa teos üksjagu lihtsam kui eelnenud Pärdi teosed. Koorile tegi see aga karuteene, sest võib-olla väsimusest ja pingelangusest tingituna oli koor üsna uinunud: esimesed kaks osa olid vähese emotsiooni ja liiga lihtsa interpretatsiooniga ning jäid rõõmsa ja aktiivse orkestri varju. Teises osas mängis orkester koorist ka selgelt üle. Õnneks on Tõnu Kõrvits kirjutanud loo keskele ühe tulise osa (neljas osa „Oh võta, armas Jeesus, vastu mult“).

Kui tavaliselt on dirigent Risto Joosti dirigeerimisstiil üsna rahulik, siis seekord manas ta ette mikküleojalikult põletava pilgu ning suutis koori üle kere rappides taas üles äratada. Sealt edasi läks esitus ülesmäge. Kuuendas osas („Lenda üles kurbtusest“) läks esitus juba heas mõttes ägedaks, eriti tänu üle ootuste intensiivsele crescendo’le orkestri vahemängus. Nimekatest mängijatest kokku pandud keelpilliorkester oli kiiduväärt tegelikult terve kontserdi jooksul, sest mängiti hea ansambliga ning silmapaistva mängurõõmuga. Kaheksandas osas („Ma vaatan üles mäele“) üllatas aga koor veel üks kord, kui pärast orkestri sissejuhatust saadeti valla tohutult uhke kõlavõim. Tõesti, arvestades seda, kui vaoshoitud ja kontrollitud nad seni olid olnud, oleks justkui helipuldist tugevust juurde keeratud. Ei tea, kust selline purakas tuli, aga uhke oli kuulata küll.

Loetud tunnid enne kontserti andis Risto Joost intervjuu Klassikaraadio saatele „Delta“*, kus küsija tahtis väga eestlaslikult tekitada ka teatud võistlusmomenti: kas Voces Tallinn konkureerib oma tasemelt ka professionaalsete kooridega. Joost vastas hästi, et ei konkureeri, vaid et Voces Tallinn lisab oma tegevusega hoopis lisandväärtust kõikide kooride tegevusse. Hästi, teeme siis nii, et Voces Tallinn ei konkureeri. Aga ega nad alla ka jää.

* Anne Aavik, Delta. Voces Tallinn 25. Juubelikontserdist räägib Risto Joost. – Klassikaraadio 4. X 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609466889/delta-4-oktoobril-voces-tallinn-25-viimsi-sinfonietta-tulve-saariaho