Võitjate üle kohut ei mõisteta

Peeter Sarapuu: „Võitjad on kõik, kes konkursil osalesid, kaotajad need, kes ei üritanudki.“

KAI TAAL

Eesti interpreetide konkurss puhkpillidele 9. – 14. XII Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Konkursside vajalikkuse üle on palju vaieldud. Selge see, et muusikat ei saa objektiivselt mõõta ning igasugune pingerida on nii ehk naa meelevaldne, kuid ei saa eitada ka konkursside positiivseid külgi. Inimloomus kaldub paraku laiskuse poole ning tihtipeale on noorele inimesele võimalus ennast proovile panna, silma paista, rahalisi auhindu ja esinemisvõimalusi saada suurim stiimul, mis sunnib teda tõsiselt töötama ning ennast arendama. Kui aga võtta konkurssi kui kogemust, hüppelauda eneseületuseks, ning mitte liialt tähtsustada saavutatud või loodetud tulemust, võiks säärasest sündmusest vaid tulu tõusta.

Väga oluline on, et säiliksid konkursid, kus osalejaid hindavad vaid oma ala professionaalid, kes näevad lõppotsust tehes noore inimese erialalisi kitsaskohti, mis võivad tulevikus takistuseks saada. On kurb tõde, et kui noor muusik orkestrikonkurssidel mõne minutiga oma närvide ja füüsisega hakkama ei saa ning tehniline sooritus ebaõnnestub, jääb soovitud töökoht orkestrandina saamata. Ei huvita otsustajaid muusiku väline karisma ega oskus ennast meedias presenteerida. Meie väga populaarne telesaade „Klassikatähed“ on minu meelest suunatud rohkem publiku hulgas klassika propageerimisele, sellest johtuvalt on ilmselt ka muusikakaugetel inimestel nii suur otsustusõigus võitja valimisel. Ka äsja lõppenud puhkpillikonkursil oli mitmeid saates osalenud noori muusikuid, kes sattusid otsesaadete närvipingest karastatuna nüüd oma eriala spetsialistide karmi kõrva kriitika alla.

Puhkpillimängijatele korraldatud konkursside arvestuses oli äsja lõppenud üritus Eestis kaheksas ning mõnikord on nendega koos mõõtu võtnud ka löökpillimängijad. Vask- ja puupuhkpillimängijad võistlesid eraldi kategoorias ning mõlemal oli ka oma žürii: esimesi hindasid Steve Leisring (trompet, Kansase ülikooli muusikakool), Niels-Ole Bo Johansen (tromboon, Aarhusi kuninglik muusikaakadeemia) ja Indrė Kuleševičienė (metsasarv, Leedu muusika- ja teatriakadeemia) ning teisi Thomas Indermühle (oboe, Karlsruhe muusikakõrgkool), Karel Dohnal (klarnet, Ostrava ülikooli kaunite kunstide kool), Ilze Urbāne (flööt, Jāzeps Vītolsi nimeline Läti muusikaakadeemia) ja Arvydas Kazlauskas (saksofon, samuti Läti muusikaakadeemia). Kuna konkurss toimus tihtipeale samal ajal kahes saalis (EMTA orelisaalis esinesid puupuhkpillid ja kammersaalis vaskpillid), siis ei leidu ühtki inimest, kes oleks saanud kuulata kõiki konkursante. Vähemalt osaliselt korvas selle Marek Vilba korraldatud videoülekanne, mida oli võimalik jälgida reaalajas ning saab ka YouTube’is järelvaadata. Iseasi, kuivõrd videoülekanne reaalset kuulamist asendab. Tundub, et vist paljude meelest siiski asendab, sest publikuhuvi konkursi vastu oli paraku väga väike, ehkki esimene ja teine voor olid vaba sissepääsuga. Liiatigi oli paljudele mängijatele teine voor finaali eest, kuna ERSO ette soleerima (dirigeeris Toomas Vavilov) ehk grand prix’ vooru mängima pääsesid vaid kõikide pillirühmade esikohad ning näiteks klarneti, trombooni ja tuuba kategoorias esikohta välja ei antudki.

Konkursitulle läks 70 noort muusikut ning teise vooru lubati 32 mängijat. Kõige rohkem osalejaid oli klarnetikategoorias (16) ja kõige tagasihoidlikumalt olid esindatud fagoti- ja tuubamängijad, esimeses kolm ja teises kaks mängijat. Konkursile olid kohustuslikud teosed kirjutanud eesti heliloojad Mari Vihmand, Lauri Jõeleht, Tõnis Kaumann, Helena Tulve, Tauno Aints, Ülo Krigul, Tõnu Kõrvits, Mart Siimer ja Malle Maltis ning nad kõik valisid ka oma lemmikesituse.

Kõige edukamalt läks konkurss metsasarvemängijal Kreete Perandil, kes pälvis vaskpuhkpillide grand prix’ ning peale selle kaitseväe orkestri, politsei- ja piirivalveorkestri, Narva linnaorkestri ja ERSO eripreemiad ehk soleerimisvõimaluse nende orkestrite ees. Puupuhkpillide grand prix’ ja Pärnu linnaorkestri eripreemia sai flötist Pipilota Neostus, noorima finalisti eripreemia ja Eesti flöödiühingu stipendiumi Tuule-Helin Krigul ning eesti uudisloomingu esituse eripreemiad flötist Kristin Müürsepp ja tromboonimängija Toomas Vana. Oma pilligruppide esikohad pälvisid oboemängija Ingely Laiv (sai ka rahvusooperi Estonia orkestri ning interpreetide liidu eripreemia), fagotimängija Jakob Peäske (talle anti ka EMTA loominguline stipendium), saksofonimängija Karl Tipp ja trompetist István Baráth. Olgu veel öeldud, et vanusepiirangut konkursil ei olnud: võrdsetel alustel võistlesid Tallinna muusikakeskkooli õpilased ning aastaid professionaalsetes orkestrites töötanud muusikud.

Minu meelest oli konkursi suurim üllataja Kreete Perandi, kes on lõpetanud EMTA, töötanud aastaid Vanemuise sümfooniaorkestris ning elab ja tegutseb praeguseks juba pikemat aega Saksamaal. Seoses konkursil pälvitud rohkete preemiatega näeb teda nüüd edaspidi Eestis ilmselt tihedamini ning tema esinemist soovitan väga kuulama minna. Metsasarvemuusika pole ilmselt esimene valik, mida publik klassikalise muusika kontsertidelt otsib, ning sümfooniakontserte külastavad inimesed on harjunud tihtipeale sellelt pillilt kuulma kahtlasevõitu helisid. Perandi näitas suurepärast tehnilist taset ja haaravat musitseerimist kõigis voorudes ning tema finaalis esitatud Richard Straussi 19aastaselt kirjutatud metsasarvekontsert vaimustas ja lummas peale minu ilmselt paljusid.

Kui muidu olen žürii otsusega enam-vähem sama meelt, siis puupuhkpillide grand prix’ valikuga jään eriarvamusele: mind kõnetas Ingely Laiv rohkem kui Pipilota Neostus ning seda kõigis voorudes. Laivi musitseerimises on oskust teha iga noot elavaks ja kütkestavaks, kujundada need samal ajal ka loogilisteks ja voogavateks fraasideks. Laivi finaalis mängitud Straussi oboekontsert D-duur (helilooja kirjutas selle päris elu lõpus, 81aastasena) jäi mind kummitama veel päevadeks – nii sisendusjõuliseks mängis noor interpreet selle kauni muusika. Saatuse tahtel mängis Perandi finaalkontserdil kohe pärast Laivi ning nii oli noore ja vana Straussi helikeelt põnev võrrelda. Pipilota Neostus on tehniliselt tugev mängija, julge ja särav noor muusik. Finaalis mängis ta Reinecke flöödikontserti D-duur, mis on õpperepertuaaris üpris populaarne. Seda sai hiljuti kuulda ka TMKK sümfoonia­orkestri kontserdil, kus soleeris Siret Sui, kes osales samuti konkursil. See on üks tähtsamaid romantilisi flöödikontserte, kuid vormiliselt mitte väga kerge kujundada – mõtlen just avaosa laialivalgumist soodustavat ülesehitust, mille veenva kujundusega sai Neostus ometi hästi hakkama.

Nii trompetist István Baráth kui ka saksofonist Karl Tipp esinesid säravalt esimeses kahes voorus, nende finaalid tundusid eelnevaga võrreldes pisut tooremad ja ebakindlamad. Fagotimängija Jakob Peäske on tehniliselt võimekas, julge ja artistlik muusik. Ta oli finalistidest noorim ning loodetavasti innustab tema eeskuju rohkem noori edaspidi fagotiõpingute kasuks otsustama, sest kui ühes pillikategoorias on osalejaid vähem kui ühel käel sõrmi, siis on see ikka üpris kurb.

Parimate kontsertmeistritena tunnustati Meeli Otsa, Tiiu Jürmat ja Ralf Taali, neil oli ka kõige rohkem osalejaid saata. Nende suur töökoormus neil päevadel tekitas kaastunnet: kui kontsertmeister peab ette valmistama rohkem kui kümne konkursandi kavad, nendega korduvalt esinema nii enne konkurssi kavu sisse mängides kui ka žürii ees esinedes, tundub see pingutus olevat juba inimvõimete piiril. Asi pole ju üksnes ajakulus. Seda, kui tähtis on kontsertmeistri tugi ja kvaliteetne mäng konkursandile, pole loodetavasti tarvis eraldi rõhutada.

„Võitjad on kõik, kes konkursil osalesid, kaotajad need, kes ei üritanudki,“ on öelnud ürituse peakorraldaja Peeter Sarapuu ning sellega saab ainult nõus olla.