Yxus Ensemble’i debüütkontserdid

Malle Maltis

„Different trains”: Yxus Ensemble 2. III Vanemuise kontserdimajas ja 3. III Estonia kontserdisaalis. Käes on maoaasta ja sellega koos saabunud aeg vabaneda üleliigseks ja väikseks jäänud kestast ning loogelda uute ja säravamate värvidega avaruste poole. Uus ajastu on saabunud ka Nyyd Ensemble’i jaoks, kes koosseisuliselt küll samana, kuid uue nime Yxus Ensemble all märtsi algul publiku ette astus. Debüütkontsertidel „Different trains” astusid üles Harry Traksmann (viiul), Juta Õunapuu (viiul), Torsten Tiebout (vioola), Leho Karin (tšello), Mihkel Peäske (flööt), Toomas Vavilov (klarnet) ja Jana Peäske (klaver). Kontserti läbiv teema „rongid ja rongijaamad” haakis omavahel kokku Eesti ja Ameerika heliloojate teoseid kolmest viimasest aastakümnest. Muusikat illustreerisid videokunstnik Emer Värgi visuaalid. Nagu näitab lai valik rongi- ja vaksaliteemalisi helitöid, pakub see temaatika muusikalisteks lahendusteks lõputult võimalusi. Eks ole ka muusika nagu rongisõit: liikumine ühest punktist teise koos oma tõusude, laskumiste, käänakute, maastiku ning kultuuriruumi vaheldumisega. Ardo Ran Varrese „Berlin Hauptbahnhofi” (2008) inspiratsiooniallikaks oli Berliini peavaksali mesilastaruna kihav siseelu, Toivo Tulevi teos „Idavaksal” („Gare de l’Est”, 1999) innustatud Pariisi Idavaksalist ja päralejõudmise mõtteist. Eesti esmaettekandele tuli Erkki-Sven Tüüri 2. keelpillikvartett „Kadunud palved” („Lost Prayers”, 2012) ja läbi kõlarite sai kontserdisaalis kuulda ka Rauno Remme lindikompositsiooni „Railway to London” (1998), kus ühise aegruumi olid leidnud nii Londoni raudteejaama meloodiline reisiinfo, eestimaine kandleviis kui ka araabiakeelne reklaamilaul.

Stephen Montague’i „Paramell VI” (1981) oli suurepärane üllatus kavas nii muusika enda kui ka esituse ja visuaali poolest. Kogu õhtule pani punkti kontserdi nimilugu „Erinevad rongid” („Different Trains”, 1988) minimalismi klassikult Steve Reichilt. Ajastul, kus muusika täidab mõnikord müra rolli, toimib ka vastupidine – mürast saab muusika. Reichi teoses juhtisid rongirütmi meenutavat uinutavat motoorikat ingliskeelsed kõnekatked ja nende muusikasse tõlgitud sõnarütm ja intonatsioon. Monotoonse rütmilisuse sees kujunesid põnevad rütmimustrid. Yxuse kvartetipartii lisandus kergelt ja lendlevalt, keelpillide toon oli läbipaistev ja karge, mis tegi raskepärase teose kuulamise palju meeldivamaks.

Kõikide lugude juurde kuulus kontserdil ka visuaalne lisand, mis oli tõtt-öelda küll natuke liiast. Eriti hakkas see keskendumist häirima Tulevi, Tüüri ja Reichi helitööde puhul. Vägagi hästi töötas see aga Ardo Ran Varrese ja Stephen Montague’i teose juures. Eriti Tüüri esituse puhul oleks tahtnud keskenduda puhtalt muusikale ja koos helidega kaasa mõtiskleda nende lugematute inimeste peale, kelle lendu lastud palved kas juba kohale olid jõudnud või veel kuskil tundmatutes avarustes vastuseid ootasid. Oranž helilainekuju ekraanil elas aga oma elu ega paistnud teose sügava mõttega haakuvat. Kahjuks peab ütlema, et tihti pärsib visuaali lisamine muusikale kuulaja võimalusi oma ettekujutuseks.

Yxus Ensemble’i tulek muusikaareenile sisendab palju lootust, sest tegelikult võib nüüdisklassika kontsertide regulaarsuse üle Eestis õigusega nuriseda. Ansambel U:, Resonabilise, Una Corda ja veel mõne kollektiivi näol on see küll teatud määral olemas, kuid Una Corda ja Resonabilise koosseis on väga spetsiifiline ning mängitakse kas spetsiaalselt tellitud repertuaari või seadeid. Ja nii ongi põhiline võimalus Eestis nüüdiskammermuusikat kuulata kas CDdelt või You Tube’ist elavast esitusest vaid unistades. Ühel suurel, varieeruva koosseisuga ansamblil oleks siin tegevust enam kui küllaga, sest repertuaarivalik, mida pakuvad XX ja XXI sajand, pakatab võimalustest, uudsusest ja eredusest. Ka Eesti nüüdisklassikas on hulk teoseid, mis pole veel kodumaal kõlada jõudnud või on pärast esmaettekannet unustuse hõlma vajumas, rääkimata võimalikest heli- või videosalvestistest.