Aasta privaatseid fantaasiaid avalikust küllusest

Enese tajumine avaliku elu osana on hädavajalik, sest see aitab vastu seista eluliselt tähtsate teemade tõrjumisele privaatsfääri üksikisiku ainuvastutuse alla.

KEIU KRIKMANN

Eelmise aasta märtsis varjusin mõneks nädalaks ajaloolistesse fantaasiatesse: alguses ilukirjandusse, siis filmidesse ja sarjadesse. Tahtsin sõna otseses mõttes ajalukku vaadata nii detailselt kui võimalik. Algul eeldasin, et tahan mõtted mujale viia, olevikust võimalikult kaugele põgeneda, kuid järele mõeldes üritasin elu suhtes mingitki perspektiivi­tunnet tagasi saada. Olevik seda enam ei pakkunud, igapäevased sündmused olid hoomamatuks muutunud ja kihutasid metsiku kiirusega teadmata suunas, perspektiivitunne oli läinud ja nägemis­ulatus ahenenud.

Tulevik = biidermeier ja ulme. Niisugune tajunihe oli eripärane ja intensiivne kogemus, aga kui esialgne pinge oli vähenenud, taipasin, et teravalt ilmnenud kujutlusvõime puudu(likku)s või kadu ei lähtunud sugugi vaid pandeemiast. Perspektiivi ahenemine oli juba varem tunda andnud. Mitte et tulevik oleks eriliselt tume tundunud, vaid see oli vaateväljast üldse minema libisenud, seda enam ei olnud. Suuresti mängisid siin rolli ka lähimineviku masendavad arengud nii kodu- kui ka välismaal: populistide-natsionalistide esiletõus, protektsionism, vähemuste pidev kottimine, kliima­masendus, kunstivallas töötamise prekaarsus, kunstimaailma jõuetus ülalmainitu suhtes midagi teha ja nõnda edasi. Lisaks muidugi täielik kujutlus­võimepõud päevapoliitikas. Nagu öeldakse, lihtsam on kujutada ette maailmalõppu kui kapitalismi otsa, aga … proovima siiski peab, sest tulevikutajuta on keeruline elada. Kujutusvõime puudu(likku)s nii kunstis kui ka poliitikas tähendab ka eluks vajaliku mitmekesisuse ja külluse puudumist. Ma ei pea siinkohal silmas materiaalset küllust, kuigi ka pandeemia-aasta jooksul on aineline ebavõrdus maailmas aina suurenenud, vaid Audre Lorde’i mõtet poetry is not a luxury.

Viimasel aastal on aeg uutmoodi elastne, enam-vähem ühtlane ajavoog on asendunud jõnksatuste, nõksatuste ja vabalangemisega. Esimestel nädalatel ja kuudel kui kunstielu üle maailma seisma jäi, hakati üksteise võidu avaldama tulevikuennustusi pandeemiajärgse (kunsti)maailma kohta. Ma eeldan, et vähemalt osalt oli tegu sarnase poolkõhutundelise reaktsiooniga nagu minu hüpe minevikku, aga erinevalt doomer-ajaloolasest minu sees kujutles enamik ees terendamas uut ja paremat kunstimaailma. Nüüdseks võib ilmselt öelda, et tegu oli rohkem enese rahustamise kui konkreetse sammude kavaga, aga maailma üldist olukorda arvestades ei saa seda otseselt kellelegi ette heita. Üks neist ennustustest jäi mind siiski kummitama. Nimelt kirjutas keegi, et tulevik saab olema biidermeieri ja ulme segu. Mitte et ma seda ennustusena täpseks peaksin, aga mind köitis midagi kahes väljapakutud (poliitilises) lähtekohas ja nende võimalikes väljendustes kunstimaailmas.

Ulme osas on asi enam-vähem selge: olenevalt inimesest võib tulevikku tajuda utoopilise või düstoopilisena. Ka mitut laadi tulevikupildid on meile tuttavad: kunstnikud on ju aastaid spekulatiivseid tulevikke oma loomingusse põiminud, olgu need posthumanistlikud või -digitaalsed, internetijärgsed, sugudejärgsed vms. Mõned niisugustest kunstilistest väljendustest on kahtlemata väga inspireerivad, teised keskpärased, kolmandad aga jäänud kinni kahtlaste inimvaenulike poliitiliste seisu­kohtade sohu. Kui inim­vaenulikud kunstilised väljendused sellest reast välja arvata, siis on nende loomine ju igati teretulnud – uute maailmade kujutlemine ei ole lihtne, see nõuab järje­pidevust ning selles peab võimaldama ka teatavat eksimisruumi.

Otto Zoege von Manteuffel. Kunstniku perekond. Õli, lõuend, 1850. aastad. Eesti Kunstimuuseum

EKM

Mind huvitab rohkem aga tuleviku ja mineviku vaheline pingeliin, selle ühendus- ja katkekohad. Nii et pööran korraks pilgu mainitud biidermeieri suunas. Biidermeier tähistab XIX sajandi keskpaiga kunsti, mida iseloomustab keskklassi tõus, kodu tähtsustumine, konservatiivsed vaated ja apoliitiline kunst. Ajalugu on muidugi märksa mitmekesisem kui põgusas tagasivaates paistab: näiteks kasutati hiljem stiili nimetusena käibele läinud Biedermeieri nime algselt väikekodanliku luule naeruvääristamiseks, mis viitab erinevate kunstiliste vaadete üheaegsele kooseksisteerimisele. Ometi resoneerib see suund teatud kombel olevikuga.

Küllus vähesuses. Pandeemia ja konservatiivse poliitika tõusu taustal on kodusfäär taas esiplaanil. Ühtlasi on see nüüd kummaliselt elastne, neelates endasse ka avaliku, s.t töö- ja sotsiaalelu. Suur osa varem avaliku elu juurde kuulunud tegevusest toimub sunnitult kodus ja see asetab inimesed – eriti naised – piiratud koduses ruumis uude rolli. Ühtlasi on meist saanud kummalised väsinud võõrustajad, kes on alati valmis kaamera ette astuma ja arvukaid võõraid oma elu- ja magamistoas vastu võtma. Privaatsesse ruumi tõmbumine võib muidugi ka meeldiv olla ning pakkuda võimalust aeg maha võtta, nautida elu multum in parvo ehk renessansiajal populaarset väheses külluse leidmise filosoofiat. Seda praktiseerisid muuhulgas XVI sajandi Inglismaa katkupuhangute ajal näiteks Tudorid. Kuid nagu tekstiiliajaloolane Eleri Lynn on välja toonud,* siis mida privaatsem oli ruum, seda rikkalikumalt oli see sisustatud. Privaatne luksus meenutab taas, et ka privaatsus ise on luksus. Sotsiaal-majanduslikud olud määravad selgelt ära, kes ja kui palju privaatsust ja kodust õdusust nautida saab.

Raamatus „Tõrksad elud, ilusad eksperimendid. Mässumeelsete musta­nahaliste tüdrukute, tülikate naiste ja kväär-radikaalide intiimsed ajalood („Wayward Lives, Beautiful Experiments. Intimate histories of riotous black girls, troublesome women, and queer radicals“) kirjutab Saidiya Hartman XIX ja XX sajandi vahetusel USA põhjaosariikide suurlinnades elanud musta­nahaliste kogukondadest. Ta kirjeldab ja kujutleb nende avalikult elatud elu; seda nii füüsilise ruumi mõttes, kuna elamistingimused olid sotsiaal-majanduslike võimaluste puudumise tõttu kehvad, ebakindlad ja elamud ülerahvastatud, aga ka ülekantud tähenduses, kuivõrd nimetatud kogukondadesse kuuluvate inimeste tegevus, sh eraelu valikud, olid kriminaliseeritud ehk pideva järelevalve all ja kergesti karistatavad. See aga tähendas, et õigus privaatsele, või nagu Édouard Glissant seda nimetanud on, läbipaistmatusele, ahenes märgatavalt. Hartman toob välja, et privaatse ja avaliku suhe on tihtipeale tinglik, kuid sellegipoolest viljakas pinnas uuendustele ja unelmatele. Ajaloolist allikmaterjali ja ilukirjanduslikku käsitlust ühendades kirjutab Hartman ajaloolistest naistest ja kvääridest, kes vaatamata materiaalsele kitsikusele ja sellele, et päris enda omaks võisid nad pidada vaid piskut, väljendasid end uues linnakeskkonnas uutmoodi. Nad käsitlesid linna teatud mõttes oma privaatsfääri laiendusena ning haarasid sellest endale rohkem, kui neile lubatud olnuks. Just nähtamatuks jäänute ajalukku tagasi kirjutamine annab võimaluse iseennast, aga ka tulevikku, teise pilguga vaadata. Spekulatiivsetele tulevikele lisaks on tarvis ka spekulatiivseid minevikke.

Maailmade vahel. Et eri ajavooge ei tasu alati liialt tihedalt siduda, sai ootamatult selgeks pärast esimest koroona­lainet Olev Subbi taas avatud näitusi külastades. Subbi looming on estetiseeritud, konservatiivne, hillitsetud, beež ja kahkjas. Seda kummastavamalt mõjus, et Tallinna Kunstihoone näitusel „Maastikud aegade lõpust“ (kuraator Àngels Miralda) olid tema maalid eksponeeritud kõrvuti nooremate ja märgatavalt edumeelsemate kunstnike Larry Achiam­pongi, María Dalbergi, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux’, Nazim Ünal Yilmazi ja Maya Watanabe loominguga. Ma saan kuraatori kavatsusest aru: ta tahtis luua paralleele Subbi teoste teemadega ja mõtestada neid tänapäeva elavas kunstikeeles. Mis paraku aga juhtus oli see, et Subbi teosed tolmutasid teistsugustest teemakäsitlustest lihtsalt üle ning muutsid need taltsaks ja tummaks. Vaatajana ei saa ma samadelt alustelt mõelda mh ideoloogiliselt niivõrd erinevates suundades kiskuvatest maailmaloomise püüetest. Kuidas saab naalduvate aktide ja ülikonnastatud meeste valvsa pilgu all lasta endas tekkida ruum teistele maailmadele? Ega ei saagi. Just selles peitubki beeži sala­kaval võim. Subbi loomingul on juures ka privaatse naudisklemise odöör, mis on ehk osalt tekkinud selle praegusest kontekstist, aga mööda ei saa sellest vaadata igal juhul.

Avalikust ja privaatsest, minevikust ja olevikust mõeldes meenub mulle sageli üks kunstiprojekt, mis puudutab ka siin käsitletud teemasid: mineviku, oleviku ja tuleviku läbipõimitus ja elastsus ning privaatse ja avaliku potentsiaal kujutlusvõime allikana. Nimelt Jaanus Samma „Kirikuaia välikäimla“ (2018), kus pilk on koondatud Kodavere kiriku pea sajandivanusele välikäimlale. Samma uuris koos muinsuskaitsjatega välikäimla ajalugu ehk ühtaegu väga privaatset, kuid ka väga avalikku ruumi. Selles teoses käsitleb kunstnik käimla­grafitit rahvakunsti ja rahvaliku keele­kasutuse aspektidest, kuid paigutab selle avalike tualettruumide uurimise ja peidetud ajalugude konteksti. Samma käsitluses on minevikku vaadates lisandunud tulevikule uusi kihte ja perspektiive, õhku ja ruumi, olgugi et vahendiks on siinjuures silma alt peidetud nurgatagused tualetid. Kuid avaliku ja eraelu vahel on alati teatav pinge – kus mujal avalduks see veel selgemalt kui inimeste igipõlises soovis privaatsel hetkel ja privaatses ruumis midagi avalikule seinale kritseldada.

Lõputuna näiv aasta lohiseb ikka edasi ning ma mõtlen sageli, mis on järele jäänud avalikust elust, kuidas muudab katkestus selle kogemist ja piire edaspidi. Kõigele vaatamata olen siiski veendunud, et enese tajumine avaliku elu – ja sealjuures ajalooliselt kujunenud avaliku elu – osana on hädavajalik, kuna aitab vastu seista ka elutähtsate teemade tõrjumisele privaatsfääri üksikisiku ainuvastutuse alla.

Teksti ingliskeelne täisversioon avaldati portaalis Echo Gone Wrong 30. III 2021.

*https://www.theguardian.com/uk-news/2020/apr/17/self-isolate-like-king-why-henry-viii-role-model-for-staying-in

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht