Abstraktsuse looduslikud juured

Hilma af Klinti biomorfne kujutlusvõime on sünkroonis eksperimentaalsete eluvormide uuringutega tänapäeval.

LIIS PÄHLAPUU

Näitus „Hilma af Klint. Abstraktse kunsti pioneer” kumus kuni 7. VI. Kuraator Iris Müller-Westermann (Stockholmi Moderna Museet), koordinaator Liis Pählapuu, kujundaja Tuuli Aule.

XX sajandi alguskümnenditel loodud Hilma af Klinti (1862–1944) tööd üllatavad radikaalsete värvikoosluste, julge abstraktsuse ja mastaapidega. Oma eesmärgiks seadis kunstnik silmale nähtamatute vaimses dimensioonis eksisteerivate reaalsuste valgustamise. Olles veendunud, et kaasaegsed ei suuda tema loomingut mõista, pühendas af Klint oma teosed tuleviku vaatajale.

Ühendava joonena läbistab Hilma af Klinti loomingu kujunemist süvenemine orgaanilise maailma saladustesse.

Juba varases lapsepõlves ilmutas ta oma isa Fredrik Victor af Klinti eeskujul huvi loodusteaduste vastu. Perekond veetis suved Mälareni järve Adelsö saarel, et olla looduses. Alustanud Stockholmi tehnikakoolis, õppis Hilma af Klint aastatel 1882–1887 Stockholmi Kuninglikus Kunstiakadeemias. Pärast kooli lõpetamist loodud tööd on akadeemiliselt täpsed ja realistlikud. Botaaniliste akvarellide aluspõhjaks oli Hilma af Klinti tugev joonistusoskus. Äärmise detailsusega andis ta edasi taimede nähtava olemuse. Vastupidiselt tolleaegse kunstimaailma arusaamistele, ei jäänud af Klint vagura naiskunstnikuna püsima naturalistliku maalikunsti raamidesse, vaid pöördus peagi avastamata radadele. Tema loomust, mida on kirjeldatud kui äärmiselt analüütilist, näis käivitavat läbi elu saatnud kahtlus,¹ mis otsis väsimatult vastuseid.

Sajandivahetuse mõtteruum oli kahtlemata rikas filosoofiliste mõttesuundade ja vaimsete liikumiste poolest. Nagu paljud tema kaasaegsed oli ka Hilma af Klint mõjutatud alternatiivsetest vaimusuundadest, eriti spiritualismist, teosoofiast ja antroposoofiast. Af Klint käis kuulamas Rudolf Steineri ja Annie Besanti loenguid ning tema raamatukokku kuulusid kõik Helena Blavatsky² rootsikeelsed raamatud. Teosoofia, soov leida objektiivne religioonideülene tarkus, lähtus suuresti eelnenud vitalismi³ seisukohtadest. Vitalismi tulek sajandivahetusel on harmooniliselt seotud af Klinti loomingu panteistlike ja spiritualistlike alustega. Vitalismis kirjeldatakse millegi üleloomuliku kohalolu: keskne on siin hing, mis eraldab orgaanilise elu eluta mateeriast. Steiner räägib puudest ja teistest taimedest, mis katavad planeeti kui tajuorganid ja on osalised vaimus, mis läbistab kogu loodust, sealhulgas inimest.

Pöördelise tähtsusega on Hilma af Klinti kujunemisel 1896. aasta, kui ta moodustab koos nelja naisega spiritualistliku grupi Viisik (De Fem). Seansside käigus loodud kontaktid teise dimensiooni „kõrgemate meistritega“ on edasi antud suure hulga automaatkirjutiste ja botaanilistest motiividest pulbitsevate automaatjoonistuste kujul. On arvatud, et just siis praktiseeritud automatism, mis aitas maha jätta akadeemilise paradigma, juhatas Hilma af Klinti abstraktse loominguni. Kunstis hakkas ta tajuma uurimisvõimalust.

Hilma af Klinti uue alguse loomingus on palju orgaanilist abstraktset mängu. Ta on kirjeldanud seda protsessi: „Need pildid on maalitud minule saadetud sõnumitena, ilma igasuguste eeltöödeta ja väga jõuliselt. Mul polnud aimugi, mida need kujutama pidid, aga sellegipoolest töötasin kiirelt ja kindlalt, üheski pintslitõmbes kahtlemata.” Ateljee põrandal maalitud seeria „Kümme suurimat“ (1907) tööde valmimisaeg ja mastaabid jätavad varju kunstiajaloos abstraktse kunsti pioneerideks peetavate kunstnike teosed. Natuuri kujutamisest vabastatud elav joon tantsib läbi inimese spirituaalse arengu etappe kirjeldava pildirea. Hilma af Klinti töödel keskse kujundina esinev spiraal on omane paljudele looduslikele struktuuridele. Alois Riegl, kes rääkis kunsti ja looduse lahutamatust liidust ja uuris ornamentaalsete motiivide evolutsiooni, on teiste „algvormide“ seas välja toonud ka abstraktse spiraali. Elu ja kasvamise fenomeniga tihedalt seotud spiraal ilmub Hilma af Klinti maalidel nii lahtirulluva orgaanilise elu sisemist energiat väljendava ja tugipunkti järele haarava taimede väänleva jätke kujul ning ka logaritmilise spiraalina, mis on looduses iseloomulik teokarpidele, lilleseemnete paiknemisele, tsüklonitele ja galaktikatele. Kogu oma analüütilises loomingus on af Klint mõtestanud elu alusena polaarsust, millesse on sisse kodeeritud püüdlemine, tagasipöördumine ühtsuse suunas. Nii näiteks loob ta kollase ja sinise ringi ristamisel iidse püha ruumi (vesica piscis), mille roheline olemus kannab viidet looduslikule kui ülimuslikule tasandile.

Aastate jooksul muutub af Klinti kunst geomeetrilisemaks ja selgepiirilisemaks. Teoste aina geomeetrilisemas abstraktsuses tajus af Klint ilmselt suurimat võimalust kõrgema vaimse sfääri defineerimisel. Af Klint ei tegelenud abstraktse kunstiga selle enda pärast, vaid seadis alati esikohale idee. Teadlase loomusega maalis ta oma tööd kui diagrammid, info pildilised kodeeringud, nähtamatu maailma elementide ja jõudude esitused. Oma loominguga soovis af Klint avardada inimeste tajusfääride võimalusi, juhtides neid kahedimensioonilisest illusionismist ja kolmedimensioonilisest reaalsusest väljapoole. Paljudes märkmetes kirjeldab ta eesmärki uurida ja mõista loodust. Taimi käsitleb ta kui meditatiivset keskpunkti, et väljendada spirituaalset ja emotsionaalset sidet loodusega. Hilma af Klint (1917): „Esmalt ma püüan mõista maailma lilli, võtan need oma lähtepunktiks; siis õpin tundma, ikka samasuguse hoolega, kõike seda, mis on kaitstud maailma vetes. Siis sinist eetrit koos kõigi loomsete kildudega … ja lõpuks tungin läbi metsa, õpin tundma sambla niiskust, metsa kõiki puid ja loomi, kes elutsevad puude külma tumeda massi sees … “ Loodusliku mitmekesisuse uuringud on af Klint vormistanud märkmikus „Lilled, samblad ja samblikud“ („Blumen, Moose und Flechten“, 1919–1920). Diagrammiliste geomeetriliste koosluste kaudu uurib af Klint siin taimede kasvu määravat elujõudu.

Mitmed nüüdiskunstnikud on Hilma af Klinti loomingusse süvenedes tunnetanud selle üllatavat kõnekust praeguses ajas. Tema kihilistes teostes nähakse aktiivset vastavust tollase kunsti märksõnadele nagu „temporaalsus“, „seriaalsus“, „keel“, „alateadvus“, „teadus“ ja „seksuaalsus“. Af Klinti märkmike loodusuuringutest tuuakse välja hetki, kus tema biomorfne kujutlusvõime on märgatavas sünkroonis eksperimentaalsete eluvormide uuringutega tänapäeval. „Aeg on Hilma af Klinti jaoks küps“, on tõdenud üheksa nüüdiskunstnikku,⁴ kes seadsid oma loomingu aktiivsesse kontakti tema töödega viimasel Veneetsia biennaalil.

1 Af Klint analüüsis oma loomingut kogu elu, jättes maha kümneid tuhandeid märkmete lehekülgi. Oma kunsti kujundite sümboolikat avab ta 1200 leheküljel tekstis „Uurimusi spirituaalsest elust“ („Studier over Själslivet“, 1917-1918).

2 Märgiline teos oli Helena Blavatsky „Salajane doktriin“ („The Secret Doctrine“, 1888).

3 Vt Gustav Theodor Fechner, „Nanna ehk Taimede spirituaalsest elust“ („Nanna oder über das Seelenleben der Pflanzen“, 1848).

4 Koos Hilma af Klinti teostega eksponeerisid tema märkmikust „Lilled, samblad, samblikud“ insipreeritud töid 2013. aasta Veneetsia biennaalil Cecilia Edefalk, Karl Holmqvist, Eva Löfdahl, Helen Mirra, R. H. Quaytman, Amy Sillman, Fredrik Söderberg, Sophie Tottie ja Christine Ödlund.