Aeg peatub, kui helikunsti ma näen*
Helid hargnesid näituse „aias“ laiali ning mässisid kuulaja justkui pehme vatiteki sisse. Väljapanek toimis ansamblina, kus kord üks, kord teine solist esile tõusis.
Helikunsti näitus „Hargnevate helide aed 2“ Arsi projektiruumis 21. – 30. X, kuraator Aivar Tõnso, kunstnikud Raul Keller, Taavi Suisalu, Sten Saarits, Katrin Enni ja Aivar Tõnso.
Kui sisenesin näitusele „Hargnevate helide aed 2“, kõlasid taustal nii pehmelt kui ka jäiselt kriipivad helid. Oleksin justkui sattunud hämarasse koopasse, mida mööda noodid alla nirisesid, omavahel põrkusid või siis heliseina sisse auke uuristasid. Mul ei olnud aga kordagi tunnet, et ruumis on kõle. Helid hargnesid „aias“ laiali ning mässisid kuulaja justkui pehme vatiteki sisse. Oleks kuskil nurgas veel padi asetsenud, ärgitanuks see soovi visata pikali keset ruumi teoste kattumispunkti.
Padja puhul ei vihja ma igavusele või unisusele, pigem teoste abil tekkinud meditatiivsele ühendusele kõiksusega, kus sai rännata maakoore sügavustes, kuid vastu kajas ka lõpmatu kosmos. Tegemist oli kõikide võimaluste keskkonnaga, kus võis sulada loodusega üheks. Loodus oli ka näitusel osalejatele peamine inspiratsiooniallikas, kust nad materjali olid kogunud.
„Hargnevate helide aia“ esimese, Tartus toimunud näituse tutvustuses osutati ruumilise mõõtme tähtsusele ja selle kaudu ajataju avardumisele. Tallinnas oli tähtis osa ka hämarusel. Ei teagi, kas seda just avardumiseks saab pidada, kuid minu arvates aeg justkui seiskus ning tõi esile detaile, mida elu virvarris ei jõua tähele panna. Hetkes olemine lõi turvatunde ja andis aluse nähtamatule helile keskendumiseks.
Saaritsaga maakoort kuulamas. Arsi projektiruumis avanes omamoodi helitehnika lõbustuspark. Õhus köite küljes keerlesid ruuporid, mööda seina hiilis kõlar ning kõrgel puitalustel paiknesid vibratsioonikõlarid. Sten Saaritsa teose ruuporid kandsid ühist pealkirja „500 aastat“. Osati andis just tema teos algtõuke näituse kontseptsiooni terviklikuks tajumiseks.
Keegi ei tea, mida lähi- või kauged aastad toovad ning kui palju aega on inimkonnale antud. Stsenaariume on rohkem, kui nendesse süveneda jõuab, ning kliimamuutuste tuleviku(eba)-kuvanditest tõukub ka Saaritsa heliskulptuur. Kunstnik on salvestanud tormiseid ilmu mitmelt maastikult ning sidunud need sünteesitud helisalvestiseks. Neli ruuporit edastasid kilinat-kolinat ja kärinat vaheldumisi tuulelaadse müstilise voogamisega. Silme ees kangastus inimesteta maailm, millele osutab ka Saaritsa teose pealkiri. See maailm kõneleb ja kasvab tüki kaupa. Krabisedes liigub elu läbi maakoore, sirutab võrsed kosmose poole ning rohelus haarab aina rohkem enda alla kuivanud maad, liiva, mille inimkond on endast maha jätnud. Inimhääle asemel kõnelesid Saaritsa teoses aga kivid, liivaterad, tuul, kaljuseinad. Justkui tuletades kuulajale meelde looduse elulisust ning jõulisust, midagi, mida me ei oska enam tähele panna ega mõista.
Kelleri raadiosümfoonia ja Enni keelatud viljad. Infoedastusest kõneles ka Raul Kelleri „Raadiosfäär“. Installatsioon imiteeris võimalikku kommunikatsioonikihti maakera ümber. Teose keskseks elemendiks oli plasmakera, mida puudutades tekkis kõrgepingest heli. Hääl tuli kera ümbritsevatest kõlaritest. Plasmakeraga mängides võis tekitada venivaid sümfooniaid ja sinakas-roosakaid valgussähvakuid selle sees. Teos tekitas küsimusi kommunikatsiooni manipuleerimise võimalikkusest ning sõnumite mitmekesisusest. Kui palju peab infot olema, et see lahustub taustamüraks või missugust teavet laseme endale üldse ligi. Mida üleüldse uskuda? Valikute lai haare võimaldas luua oma infovälja, mida võis kontrollida kui plasmakera Kelleri installatsioonis.
Nii nagu plasmakera võlus vaatajat kui nektarine õis mesilast, nii paelusid vaatajat ka Katrin Enni teose „Nokturn väljamõeldud aedadele“ rohelised lambid. Kui külastaja kõndis poolikuid õunu meenutavate tulukeste vahel, jälgisid kaugsensorid tema liikumist ja tekitasid vastavalt sellele helisid. Tunne oli kui Eedeni aias keelatud viljade vahel, kus sammudest kodeeritud müra kõlas hoiatuslikult ja ohtlikult nagu pime ahvatlusi täis öö. Enni installatsioonis päädis helide hargnevus kuulaja endasse mässimisega, juhtmete vahel liikudes moodustus salapärane atmosfäär ning endalegi üllatuslikult läks vastuvõtja kindel samm üle vaikseks hiilimiseks. Fantaasia käivitus täiel võimsusel ning aeda nägemata oli see siiski heliliselt kohal.
Suisaluga mööda seinu ja Tõnso kolmas kõrv. Milline oleks aed putukate, roomajate või loomadeta? Kui näitusel „Hargnevate helide aed 2“ kujutati loodust tehnoloogiate abil, siis Taavi Suisalu „Plaanide kohaselt“ meenutas kõlarroomajat, kes liigub krabisevate nootidega mööda hämarat seina. Ta tegi endale valgusteed kõlari keskel asetseva lambi toel, meenutades sellisel viisil ookeani põhjas elavat merikuradit. Selle kala peale mõeldes tekkis kõhedus, kuigi Suisalu kõlar oli isegi sümpaatne.
Kui rääkida kõhedusest, siis näitusel ringi liikudes tekkis mõnikord õudusfilmitunne. Teate küll seda kinemaatilist madalat laevapasunalikku heli, mis imab endasse? Aivar Tõnso teos „Triptühhoonia kolmele kõrvale“ põhineb vibratsioonikõlarite saadetud helisignaalidel, mille kaudu edastati materjalide siseilma võimalikku peegeldust. „Elutu“ kaja ruumis moodustas näitusele omamoodi kumava kosmilistesse kõrgustesse ulatuva katuse, toetades teiste kunstnike töid ning lisades neile taustafoonina sügavust juurde.
Taeva poole sirutas ennast ka Raul Kelleri teine töö „Eeter ehk viies element“, mis põhines heeliumiga täidetud õhupalli liikumisest tekkival helil. Pean siinkohal tõdema, et veidi tekitas segadust, kas see, mida kuulsin, oli ikka õhupallist tulenev sahin või kajas see vastu teistest töödest. Isegi kui noodid Kelleri teises teoses kõige paremini välja ei kõlanud, andis see vajaliku lõppakordi näitusel tehtud ringile. Õhupallide valge värv vastandus osati mustadele ruuporitele ning maakoorest võrsuv elu sirutus näituse lõpus kõrgustesse. Olenemata Arsi projektiruumi hämarusest jäi sealt lahkudes sisse heeliumilaadne kerge tunne, millega vihmas koju tagasi kõndida.
Kujutlusvõime helide kaudu. Indrek Grigor on maininud, kommenteerides „Hargnevate helide aia“ esimest väljapanekut Tartus, kui keeruline on eksponeerida helikunsti kujutava kunsti saalis. Kuigi tegemist ei ole kõige levinuma kunstiliigiga ning tehnoloogilisi viperusi võis ette tulla, pani helikunst näitusekülastaja proovile, kuidas tajuda nähtamatut. Mängu tuleb kaasa haarata fantaasia. Abiks on muidugi teose nägemine või selle otsene kogemine, nagu näiteks Raul Kelleri installatsiooni „Raadiosfäär“ ja Katrin Enni „Nokturn väljamõeldud aedadele“ puhul.
Pealkiri „Hargnevate helide aed“ kõlab kui laienenud heliline nähtus, kuid minu arvates toimis näitus just vastupidiselt. Kõik teosed jooksid kokku punkti, kus need üksteist täiendasid. Võib muidugi küsida, kas kunstnike teosed olid Arsi projektiruumis liiga lähestikku paigutatud. Ei saanud küll ühtegi teost kuulata (kogeda) omaette, kuid ka taustafoon ei seganud. Väljapanek toimis ansamblina, kus kord üks, kord teine solist esile tõusis. Leidsin ennast hubasest aiast, helidesse mässitud teki seest. „Hargnevate helide aed 2“ aktiveeris „kolmandat kõrva“, s.t ergutas kujutlusvõimet ja tõestas helide suutlikkust viia vastuvõtja rändama teistsugusesse ruumilisse ja ajalisse dimensiooni.
* Kujutlusvõime rakendamisel on võimalik helikunsti näha sellest tekkivate fantaasiate tulemusel.