Armastage, kui suudate!

Raul Meel: „Õigem on luuletada, musitseerida, maalida ... armastada oma elu nii, nagu see loomulikult on. Siis ongi absoluutne nägemine asises, ihulises, hingelises ja vaimses.“

MARGIT ARNDT-KALJU*, REET VARBLANE

Märtsis 80aastaseks saanud Raul Meel on meie avangardistliku kunsti klassikuid. Jaani kiriku ja Vabaduse galerii ühisnäitusel „On kallas kahel pool“ on väljas kunstniku viimaste aastate suured sarjad, mida Eestis ei ole veel näidatud: Jaani kiriku galeriis „Kolgata“ (akrüül, 2019, 54 tööd) ja „On kallas kahel pool“ (2015–2019, 64 lehte) ning Vabaduse galeriis „Eesti identiteedid“ (serigraafia, 1991 ja 2021, 120 lehte) ning valik digigraafikas plakateid. Neis sarjades, mis moodustavad kunstniku viimase aja loomingust vaid imeväikese osa, tuleb selgelt esile tema ilmavaade, aga ka praeguse aja haprus ja haavatavus. Neis avaldub suure elukogenenud meistri loominguline vabadus: minimalistlikus kujundikeeles, viimseni lihvitud korduvuses ja rütmis on ruumi ka vabale žestile, loomulikule eksimusele. Piisab vaid sõrmejäljest ehk näpumaalist, tühjusega täidetud raamatust, et märgata seda, mis praeguse aja kiiruses ja pealiskaudsuses jääb märkamata.

Ühisnäitus on avatud 8. septembrini, täna kell 17 kohtub kunstnik oma vaatajaga Jaani kirikus.

Reet Varblane: Sinu veebilehel seisab, et oled graafik ja maalikunstnik, kujur, installatsiooni- ja tule-performance’i kunstnik, luuletaja-konkretist. Ja siis eraldi tooduna mesinik. Kui peaksid ennast tutvustama, siis kes sa eelkõige oled?

Lõpetasin Rapla keskkooli 1959. aastal ning aastatel 1959–1964 õppisin elektri­inseneriks Tallinna polütehnilises insti­tuudis. Aastatel 1961–1987 (vaheaegadega, sest 1964. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini olin sõduri sundteenistuses Nõukogude armees) töötasin vedelainete mahutite tareerijana ja 1987–1990 kunstifondi graafikaateljee meistrina.

Aastatel 1969–1971 esitlesin ennast vastaval vajadusel (konkreetse) luuletajana. Aastatel 1972–1979 vastasin küsimusele, kelleks ennast pean: rahvus­vaheline kunstnik. 1985. aastal meemesinik: rajasin mesila 1981. aastal ja lõpetasin mesindusega 2019. aastal. Aastatel 1987–2015 esitlesin ennast eesti kunstnikuna. 2010. aastast peale olen vastanud sellele küsimusele kunstnik-poeet-muusik või poeet-muusik-kunst­nik – nii kirjutavad ja kõnelevad neil aastatel rahvusvahelised kriitikud ja kuraatorid, kui nad osutavad mu teoste ulatuvusele.

Varblane: Su „Eesti identiteetide“ sarja aluseks on kolmkümmend aastat tagasi loodud serigraafiasari „Aknad ja maastikud“. See ei ole pelgalt edasiarendus, tegemist on dialoogiga. Kas kolmkümmend aastat on paras aeg, et mitte ainult tagasi vaadata, vaid ka tollase kogemuse najal midagi uut luua?

Serigraafiasarja „Aknad ja maastikud“ valitud piltide arvud osutavad mõeldavatele lähendustele eri kultuuride kalendritega, olematu-oleva aja mõõtmisele ja mõõtmatusele. Aga kui lõikan pilte lõhki ja kleebin osi kokku matemaatiliselt progresseeruva arvude rea järgi, siis selles võib ju näha raha- ja tehnoloogiamaailma valitsevat majandusliku toimumise tõhususe kestmise apoloogiat. Maailmamajanduse tootmise ja tarbimise lõpmatu kasv on nonsenss. Ilusad, puhtad, üllatavalt elavad ja teravad kollaažid. Ei ole vanade süsteemide edasiarendused, on lihtsalt uued (uudsed) teosed.

Varblane: Identiteet, eneseteadvus on juba üksikisiku tasandil keeruline kompleks, rääkimata siis paiga, rahvuse või riigi mõttes. Milles seisneb eesti (või ka Eesti) identiteet?

Elava inimese identiteet on pidevas muutumises, ka arengus. Mõtlen, et 100% ühist eesti identiteeti pole võimalik leida, mõjukaks eesti ühisosaks piisaks vist, kui ainult mõni protsent seal mingil hetkel teiste eestlastega ühte heliseks – Tallinna lauluväljakul, näiteks.

Neid hetki võib seletada, lihtsamalt arusaadavamaks teha kogukondade, rahva, ühiskonna, rahvuse, riigi ajalooga, sest kõik üldistavad mõttekonstruktsioonid on toimunud lihtsustades.

Mis aga tuleb lauldud, kõneldud või kirjutatud sõnadest edasi, jääb saladuseks. Saladuseks, mis peidab vabadust, milleni inimene igatseb jõuda, mille järele ta küünitab, teadmata, mis on vabadus. Kas viskekivi, kaljurünk, maakera, universum …? Põrgupõhja Jürka tahtis õndsaks saada läbi ränga töö, ka minu ema ja minagi olen kogu elu palju töötanud. Töötan tavaliselt rõõmsal meelel. Mitte ratsa rikkaks saamiseks, mitte ka, et iga hinna eest kõiksugu meelelahutusi ahmida, nii et tapab. Märkan, et oma poeetiliste, kunstiliste, muusikaliste oskustega jutustan lugusid, mis inimestele korda lähevad, aitavad neid elada, teevad nad õnnelikumaks.

Loodan ja usun, et nüüdiskunsti apologeedid eksivad, sest tuhandete aastate vanuseid artefakte tajutakse kõigepealt ilusana: armastusega tehtu on kõige ilusam, vaimustavam ja väärtuslikum, mida eelnenud tsivilisatsioonid meile on andnud.

Schio IV paberikunsti biennaali¹ (2019–2020) kuraator Valeria Bertezina on kirjutanud, et tants, luule, muusika ja kunst on mänglevale ilule raisatud aeg ja energia, ja küsinud: milles seisneb ilu ja vajalikkuse suhe? Ka seal jäi kõlama sõnapaar „uudne ilu“.

Margit Arndt-Kalju: Te alustasite oma tänukõnet² Jaani kirikus sellele pühakojale nime andnud evangelist Johannese kirjakohta tsiteerides: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:8). Mida loete tuulest välja?

Mäletan, olin enne koolilaps, kui kuulasin oma isa ema, vanaema Helenet ja Aadu mammat rääkimas: „Tuul on Jumala hingamine: ühel minutil (ta hääldas: miinutil) nõrk, edasi tugev või marutuul. Oma hingeõhuga korraldab Jumal enda loodud maailma ja iga inimese elu. Kellele Jumala tuul pähe tuleb, see inimene võib teha väelisi tegusid, mida teised ümberringi kiidavad või laidavad. Ja tuulega inimene ise tihti ei tea, kuhu ja milleks tuul teda viib …“

Kuidas ma sain ühtäkki tegelikult ja tõesti toimivaks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuks? Kui mu kodumaal seda keegi õieti ei märganud, ei näinud nii, ei tundnud ära? Kui ma isegi ei teadnud, kuidas mõistsin, oskasin, suutsin neid kunstiteoseid oma kujutluses näha ja teoks teha? Milleks siis üldse kunstikoole on vaja?

Mu vanaema ütleb mu kujutluses teadjalt: „Jumala tuuled puhuvad.“ Mina olen endale öelnud poeetiliselt – kujund­likult, tinglikumalt: „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt.“

Ma ei tahaks olla selline, kes ei näe, kuidas tuul rohtu viirgudesse puhub.

Arndt-Kalju: Mida tähendab teile sõna?

Olin vist umbes kümneaastane, kui lugesin lugu vanast talunaisest, kes läks poodi sulge ja tinti ostma (Peet Vallaku novell). Ta küsis poodnikult: „Kas see on ka hea sulg?“ Poepidaja pakkus paberit, et naine saaks sulge proovida. Aga naine ei leidnud kuidagi õiget sõna, mida kirjutada. Ta ootas. Ta kaalutles pikalt, lõpuks kirjutas ta paberile: „Suur reheahi.“ Oli küll hea sulg. Eide ja poodniku meelest. Minu meelest ka.

Mis tähendus on sõnal? Kõneldud ja kirjutatud lihtsalgi sõnal võib olla loov vägi lausa hirmsuur, aga see võib olla ka tühine või saada tühjaks. Suure algustähega kirjutatud Sõna on Jumala vägi, mis võib minu kaudu toimida.

Arndt-Kalju: Mis eesmärk on kordustel, mida on teie loomingus enam kui ohtralt?

Mõtlen, et võib-olla kõige esimese kunsti, tantsukunsti olemuslik toimimine on tantsija oma keha liigutamiste rütmiline kordamine. Luulekunsti ja muusika toimimist valitseb enamasti spetsiifiliste algelementide rütmiline kordumine; neid kasvab keerukamaid ja ikka rütmiliselt. Elu Maal ja universumi(te) toimimist valitseb rütm.

Kui vajutan oma teostatavale pildile värviga näpujälje, siis on see rohkem kui kirjutatud allkiri, kirjamärkideks abstraheeritud tunnustähis, kuigi kirjutatud tähed, kiri, võib olla üsna minulik, aga mu näpujälg on vahetum, siiram tunnistus. Mul on siis tunne, võib–olla kuidagi vabandav, siiski pigem uskuv, et keegi minu väline energiakandja innustab, õpetab, julgustab mind tunnistama kõiki neid, kes on enne mind tulnud selle puudutuseni: esimesed koopamaalid tehti näpujälgede või suuga, huultega, väljahingamisega. Ja siin mu kristlik perekultuur (vanaema!) vist annab tunda. „See on Jeesuse puudutus,“ ütleb ta. Tavaliselt ma ei mõtle seda sõnadesse, nüüd seletasin niiviisi. Ma pelgan, justkui kardan Jumala, Jeesuse, Püha Vaimu nime ilmaasjata suhu võtta. Kus see on ilmaasjata, ei ole ju lihtne mõista.

Arndt-Kalju: Te olete öelnud, et teil on absoluutne nägemine – nagu mõnel teisel on absoluutne kuulmine. Mida sellise teravdatud pilguga saab vaimuilmas näha?

Füüsiline absoluutne nägemine on mu meelest lihtsalt väga hea nägemismälu. Näiteks kunstnik Lembit Sarapuu vaatleb sadamas laeva, läheb ateljeesse ja on võimeline selle laeva visuaalse kuju mälu järgi detailselt täpselt joonistama ja maalima.

Mul (arvan, et küllap paljudel kunstnikel) lisandub eelkirjeldatud visuaalsele mälule eriti emotsionaalne mälu, aga seda seletavalt lahti kirjutada ei oleks õige, õigem ja parem on luuletada, musitseerida, maalida … lihtsalt armastada oma elu nii, nagu see loomulikult headele tavadele vastavalt on. Siis ongi absoluutne nägemine asises, ihulises, hingelises ja vaimses mõõtmes.

Mu maailm pimeneb aegamisi ja visuaalset nägemist ei saa parendada, võib vaid protsessi vitamiinidega väheke aeglustada. See hirmutab ja paneb muretsema. Mõtlen, et Monet maalis oma kõige võimsamad teosed, lastes abilisel lugeda värvipurkidelt värvi nime, ja Beethoven kirjutas oma vägevaima sümfoonia kurtuses.

Arndt-Kalju: Mida teha selleks, et vaim oleks alati loomeinimese kohal ja sees?

Mu lapsepõlvekodus ei olnud kunstnike tehtud pilte. Mu koolidest ei ole mulle meelde jäänud kunstiõpetust (meenuvad vaid joonistamistunnid justkui ilma õpetamiseta, juhatuseta – midagi, midagi oli …). Kindlasti ei olnud mul tuttavat kunstnikku, ma pole osalenud kunstiringis, pole õppinud kunstikoolis.

2. III 1969, oma 28. sünnipäeval ei olnud mul aimdust, et minust võiks saada kunstnik. Aga 1971. aasta aprillis tunnustas Ilja Kabakov mind suurkunstnikuks. 1972. aasta suve lõpuks olin esinenud oma kunstiteostega eriti edukalt Ljubljana, Varssavi, Krakówi, Veneetsia, Viini biennaalil. Olin kutsutud maailma kõige tähtsamate graafikakunsti võistlusnäituste põhiauhindade võitjate klubi liikmeks. Olin selle klubi 81. liige ja mu nimi oli nende 50 seas, keda kutsus kvalifikatsioonižürii vabalt esinema 11 tähtsaimal graafikabiennaalil (rahvusvahelisi kunsti võistlusnäitusi toimus üle 400). 1979. aastal toimus Bostonis näitus „World Art Exhibition: New Talent and Ideas“, millele kunstnikest kandidaate esitas kahe aasta kestel 400 korrespondenti: muuseumide juhid, galeristid, kunstikriitikud. Sellele näitusele valiti 37 kunstnikku ja ühtlasi oli see võrdne kunstikriitikute auhinnaga kõigile valituile.

Arndt-Kalju: Kas inimene peab läbima oma Kolgata tee, et teisele kaldale jõuda?

Olen vana. Olen peaaegu leppinud või veidi-puudu-leppimas oma võitude ja kaotuste suhtega. Tagantjärele hinnates tunnen juba rõõmu nii võitudest kui kaotustest. Ma mäletan, tean, et andsin oma parima. Mu ihu vaevavad haigused, kulumine, aga mälu püsib laitmatu: ma peaaegu ei tee märkmeid, peaaegu kõik vajalik püsib meeles. Töötan kunstnikuna veel intensiivselt, ma ei tee enam teisi töid elatise teenimiseks: tulevad uued teosed, tulevad avastused. Töötan hea tujuga, laulan ja ümisen laule ja aariate katkeid, jorutan niisama rõõmust, et hing sees ja töö edeneb, ja unustan valu … Mõtlen visuaalsete kujunditega. Oskan visuaalselt jutustada suuri lugusid selgete, meeldejäävate minimalistlike kujunditega. Enamasti töötan ulatuslike, mahukate pildisarjadega, mulle sobivad isikunäitused, sestap ei leidu mul palju, mida esitada ülevaatenäitustele. Siiski on mu kunst pälvinud ka viimasel ajal auhindu rahvusvahelistel võistlusnäitustel (viimasel kuuel aastal kahe biennaali grand prix) – rõõmustan, et mu kunst veel elab ja hingab ja ma ei ole päriselt, üleni ajast ja arust kindlasti mitte – kindlasti kellegi meelest olen juba ammu audis, aga sääraseid sõnumisi ma ei pea, ei või pidada liiga oluliseks, määravaks. Kui see oleks tõsi, tuleks sellega leppida. On kallas kahel pool ka argises toimetuleku mõttes.

Inimese elukaare loo teisele kaldale jõudmine tähendab reaalteadlaste järgi muutumist ühest energeetilisest olekust teise. Aga mis saab mu surematust hingest?! Mulle meeldib mõelda, et mina ei tea kõike, ei peagi teadma, leidma vastuseid kõikidele küsimustele, eriti eksistentsiaalsetele. Tahan, et oleks minuväline tõde, universumite toimumisi ja „kõike, mis seal sees leida on“ valitsev vägi, absoluut, keda võin ja võingi usaldada. Tegelikult pole vaja kujutada, pole vaja nimetadagi, võib ainult uskuda ja usaldada. Siis ongi kõik.

Siiski sooviksin uinuda, mitte lämbuda. Olen kuskil varem kirjeldanud, kuidas näen ennast merikajakana, kes lõpuks tuultes lennates väsinult lainetesse kukub ja upub. Nii ka võideldes langemine võiks olla hea. Aga seda ei tea, kuidas ta tuleb. Ja praegu ei tahagi teada.

Varblane: Aga sinu kunst? Kas seegi läbib Kolgata tee?

Kunstnik võib olla kõrgelt hinnatud klassik, tema kunst kirjutatud riiklikesse kunstiajalugudesse, aga ta teosed millegipärast „ei müü“, vaid jäävad paremate aegade ootele. Aga kui neid aegu ei tule ega tule? Mõtlen, et tõenäoliselt soostuks Eesti kunstimuuseum (praegu minu kujuteldavas tulevikus) oma kogusse kingitusena vastu võtma vaid protsendikese minust maha jäävaist teoseist. Vaimustava juhatuse oma loomingulise tee võimalikuks lõpetamiseks, kuhjunud kunstiteoste pärandiprobleemide vähemalt osaliselt, oletatavalt üsna valdavalt ette ärahoidmiseks osutas äsja üks targim eesti kunstnik Sirje Runge: ta annetas oma elutöö, oma suurmaali looduse toimumisse nii, et kunstihuvilised maali kõdunemisele saavad kaasa elada, kui soovivad. Ta ei võtnud positiivse resoneerimise kestvat võimalust ära maali kiirelt ja jäljetult hävitades. Sirje Runge suur maal on armastus, mis õnnestab teisi inimesi. Kas leian ka targa lahenduse oma samalaadsele probleemile? Oma hingelisele igavikule lootes püüan veel iga päev anda oma tütardele hingelist, vaimset ja asist abi.

Arndt-Kalju: Mis on suurim tarkus, mille olete elu jooksul teada saanud?

Sellest ajast, kui meie esiklaps, poeg Jossu kuuendal eluaastal suri, olen püüdnud elada nii, et oleksin valmis ise surema igal tuleval päeval või ööl. Selleks et paremini valmis olla, olen püüdnud ütelda viivitamata häid sõnu, kui neid kellelegi mõttes olen hakanud tahtma öelda.

Selle maksiimi juhatas mulle poja kaotus. Selle järjekindel järgimine tõi mulle leinas rõõmu. Maailm sai iga päev palju paremaks. Armastage, kui suudate!

Ja valmistun minekuks parimal viisil, mida oskan ja suudan – armastan ja töötan –, ehk küll kindlalt ei tea, kuidas ja kuhu. Loodan uskuda, usaldada seda, mis tuleb või mida ei ole.

* Margit Arndt-Kalju on Tallinna Jaani kiriku Facebooki lehe toimetaja.

1 Schio IV paberikunsti biennaali (4. Biennale Internazionale Di Carta) pealkiri „Mittevajalikud esemed teevad maailma ilusaks“ oli üleskutse, et peegeldada ilu rolli inimese elus, aga ka austusavaldus Raul Meelele tema arhiivi avamise puhul Schio Fogazzaro palees.

2 Raul Meelele anti näituse „On kallas kahel pool“ avamisel 16. VIII üle Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänukiri.