Armastuse, mitte raha pärast

Reet Varblane

Intervjuu Tallinna graafikatriennaali presidendi Eve Kasega        Eile avati Kumus XV Tallinna graafikatriennaal: hiiglaslik näitus haarab enda alla kõik Kumu ajutiste näituste pinnad. Möödunud aasta lõpul avati Ljubljana graafikabiennaali võidutööde näitus ning aasta esimesest päevast peale on Tallinna lennujaamas vaadata Urmas Viigi objekt „Luige Hummer”, postmarkidega kaetud automakett. Tavapäraselt on graafikatriennaal jäänud ikka sügisesse, nii et kolmveerand aastat on olnud triennaali ettevalmistusaega, ka külastajatele. Miks seekord siis kohe aasta algul?          Ainult raha pärast.        Mis see tähendab?  Soovisime kuuluda programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”: kui oleksime triennaali avanud möödunud sügisel, siis oleksime oma eelarve olulisest osast ilma jäänud, vaatamata sellele, et triennaal oleks olnud avatud 2011. aasta esimestel kuudel. Juba 2007. aasta lõpus tekkis kindel arusaam, kuidas järgmist triennaali teha tahame: Eha Komissarov käis välja, et kuraatoriks võiks olla Simon  Rees, minul oli selge, et triennaal tuleb teha tervikuna Kumus ning et see peab kuuluma Euroopa kultuuripealinna programmi. 2007. ja 2008. aastal elasime veel tarbimiseufoorias: raha, mis liikus ka kultuurisfääris, oli sootuks teine kui praegu. Kultuuripealinna rahalise toetuseta triennaali sellises mahus, nagu see praegu on, me poleks saanud teha.         

Kes toetavad kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval veel tänavust graafikatriennaali?         

Kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval on suurim toetaja Eesti Kultuurkapital. Kultuuriministeerium toetab väiksemal määral kui varem: meil võttis kümme aastat aega, et saada seal eelarve rea peale, kuid niipea kui masulaine tuli, viis see meid kohe lupsti minema. Toetust oleme saanud veel Tallinna linnalt, rahvuskultuuri fondilt, Seesami kindlustusseltsilt,  hasartmängumaksu nõukogult. Saatkondadest nimetaksin Ameerika Ühendriikide ja Austria saatkonda. Väga suurt abi oleme saanud DHL-ilt, kuna suur osa kutsutud kunstnike töödest tuleb galeriide vahendusel ja need ei aktsepteeri tavaposti teenust. Aga toetajate ring on kokku kuivanud. Kui mõtlen tagasi 1998. ja 2001. aasta peale, siis nii Ando Keskküla kui ka Johannes Saare kuraatoriprojektides osalesid valdavalt Ida-Euroopa kunstnikud ning tollal oli  võimalik saada toetust nii Avatud Eesti Fondist kui Avatud Ühiskonna Instituudi kultuuriprogrammist „Cultural Link” sellisel määral, et olime võimelised enamiku kunstnikest ka kohale kutsuma. Praegu midagi sellist enam ei ole. Meie tänavust teemat „Armastuse, mitte raha pärast” annab laialt tõlgendada: ikka tehakse armastuse pärast, kuid rahata ei saa kuidagi hakkama.     

Kas nende raskuste tõttu ongi teil selline deviis?     

Seda tuleb küsida Simon Reesi käest – tema on meie kontseptsiooni autor. Aga see on väga prohvetlik deviis, järjest enam ja enam aktuaalne. Simon Rees käis selle välja 2008.  aastal, kui polnud veel majanduskriisi, nüüd on sellel märksa laiem tähendusväli. Inglise keeles tähendab see („For Love not Money”) sama, mis väljend „labour of love” ehk siis pühendumise, armastusega tehtud töö. See oli talle üks oluline aspekt.     

Kust tõmmata piir, et see töö on tehtud armastuse ja see pelgalt raha pärast?       

Arvan, et enamik kaasaegsest kunstist on tehtud armastuse, mitte raha pärast, sest praegust, aktuaalset kunsti ei saagi enamasti osta.  Institutsioonide ostuvõimalused on ju väga väiksed. Ega Eestis polegi asjad kõige hullemad, sest kultuurkapital on tõeliselt geniaalne leiutis: kunstnikuna ma kulka toetuseta ei saaks küll hakkama, sest kunstitegemine on kallis lõbu. Ma ei usu, et ükski kunstnik teeks oma loomingut raha pärast – kunstnik töötab kirest ja pühendumisest, aga peaks olema loomulik, et vähemalt osal tema kulutatud energiast oleks rahaline kate. Kunstnik on samuti sunnitud  tarbima; selleks, et elada.   

Varasematel aastatel oli avalik kuraatoriprojekti konkurss, möödunud aastal kutsusite Anders Härmi, seekord väljastpoolt Eestit Simon Reesi. Miks just tema?     

Seekordne triennaal on koostatud täiesti teistel alustel: meil ei ole eraldi traditsioonilist eesti kuraatori koostatud näitust, nagu see oli 1998. aastast peale. Otsisime rahvusvahelise kogemusega kuraatorit, kes kureeriks nii Baltimaade näitust kui tooks rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke Eestisse. Simon Rees on viimased seitse aastat Leedus elanud uus-meremaalane.  Töö käigus tegi aga Simon ettepaneku, et pole vaja eristada Baltimaade kunsti, vaid eksponeerime Balti kunstnike tööd samas mahus, kuid rahvusvahelises valikus. Ka kataloogi puhul oleme jätnud ära maade kaupa eristamise. On üks terviklik näitus, mis on jaotatud teemaplokkidesse. Baltimaade kunstnikud on esindatud, eestlasi on taas rekordarv – kahekümne ringis, aga nende tööd on eksponeeritud suures väljapanekus. Samamoodi  on avatud konkursi kaudu saadud kunstnike tööd eksponeeritud koos osalema kutsutud kunstnike töödega. Kui Simon Rees oli kontseptsiooni välja töötanud, siis tegutsesime võrdsete kuraatoritena juba kolmekesi: Eha Komissarov, Simon Rees ja mina. Reisisime eraldi, koos käisime Ameerika Ühendriikides. Mul oli väga huvitav jälgida, kuidas töötab rahvusvaheliselt tunnustatud kuraator. 

Millise kogemuse võrra said rikkamaks? 

Kunstnikuna võtsin asju ilmselt emotsionaalsemalt ning lähtusin ainult konkreetsetest töödest, mida nägime. Minu ja Eha valik tekkisid välismaal „jahil käies”. Simon tegi kõigepealt kunstnike nimekirja, keda ta kindlasti soovis näitusel näha, ja mängis raskuste tekkimisel kergekäeliselt töid ümber (s.t asendas töid, aga mitte kunstnikke). Mulle tundub, et kuraatorid lähtuvad  ennekõike kunstnikest, mitte töödest (töid saab ju „oma kunstnikelt” tellida). Kunstnikud kipuvad olema kastis, kuraator kasutab ainult oma tööriistakasti ega suvatsegi teiste kastide kaasi avada. Eraldi puutumata kastis on noored kunstnikud. Olen kunstiakadeemias rääkinud noortele, veel õppivatele kunstnikele, et nad on n-ö tõelises roosamannas. Kuraatorid tahavad nendega kohtuda, nende töid näha. See kestab väga lühikese perioodi. Meie üliõpilased ei ole  eriti aktiivsed. Nad peaksid aru saama, et peavad rauda taguma, kuni raud on kuum.       

Läheme nüüd tänavuse triennaali juurde. Millistest osadest see siis ikkagi koosneb ja mida seal vaadata on?         

Kumu II ja V korrusel on triennaali suur näitus. Väljaspool Kumu on lennujaamas Urmas Viigi ja Küllike Jaama elusuurune „Luige Hummer”: see ei mahtunud Kumusse, ka mitte fuajeesse kuidagi ära. Selle installatsiooniga on seotud pikk lugu. Aasta tagasi tuli Urmas Viigi juurde Heino Luige tütar Küllike Jaama, kes ütles, et tal on kodus isast jäänud tuhandeid looduskaitseteemalisi marke. Isa oli pannud markide alla suure osa oma rahast ning lootis neid müüa  dollar tükk, et anda see raha keskkonnakaitseks. Aga ta hukkus autoõnnetuses: talle sõitis otsa liiklushuligaan. Hummer on ju võimukuse, üleoleku märk, autode auto. Kui margid rahasse arvestati, tuli välja Hummeri hind. Kumu IV korrusel on Ljubljana graafikabiennaalide hittide paraad „Mapping”. Ljubljana graafikabiennaal on üks huvitavamaid rahvusvahelisi graafikanäitusi. 1955. aastal, kui Ljubljana biennaal asutati, oli Sloveenia teiste  Ida-Euroopa maadega võrreldes märksa vabamal positsioonil: piirid olid lahti, biennaalil sai eksponeerida lääne kaasaegse kunsti suurnimede töid Robert Rauschenbergist ja Richard Hamiltonist Damien Hirstini välja. Eks selle näitusega oli ka üks tagamõte, sest meedia on alati nõudnud tähti, suuri nimesid, kes kõnetavad meie publikut ja pressi, aga viimas(t)e aastakümne(te) rahvusvahelise kunsti nimesid publik ei tunne. Näituse on kokku pannud  Lilijana Stepančič ja kujundanud Liina Siib. Paljuski sõltus valik sellest, mis Ljubljana graafikakeskuse kogus olemas või saadaval oli, sest alguskümnenditel ei ostnud biennaal kunstnikelt töid. Kõige võimsamalt mõjub Damien Hirst oma kolmeteistkümnest lehest koosneva sarjaga „Viimne õhtusöömaaeg”. Korralikult on esindatud Justseeds oma plakativalikuga. Raymond Pettiboni kunstnikuraamatu suureformaadiline originaal, mis koosneb 70 litost,  on vitriinis ja digitaliseeritult saab seda leht lehe kaupa vaadata ekraanil. Ühe tööga on esindatud Hamilton, Arp, Picasso, Morris, Jorn, Rauschenberg, Appel, Vasarely jt. 

Kas ka Eesti graafikute töid on Ljubljana valikus väljas? 

Eesti kunstnikele on pühendatud terve saal, minu arvates näeb eesti kunst selles koosluses  väga hea välja. Nad on võrdväärsel tasemel staaridega. Eesti kunstnikest auhinnati 1960ndail ja 1970ndail Ljubljanas Evald Okase, Vive Tolli, Vello Vinna, Leonhard Lapini, Mare Vindi ja Kaisa Puustaku graafikat, lisaks näeb sel perioodil Ljubljanas esinenutest Raul Meele, Marju Mutsu, Silvi Liiva, Jüri Arraku, Concordia Klari graafikat. Uuemast ajast on väljas kahe autori tööd: hea oli taas näha Marco Laimre 1999. aastal Ljubljanas premeeritud installatsiooni  ja Urmas Viigi Eesti publikule suhteliselt tundmatut digigraafikat. Veel on meil kuuks ajaks kasutada kultuuripealinna Eksperimentaalgalerii Vabaduse väljaku tunnelis, kus 17. jaanuaril avati Loesje loova kirjutamise õpitoa tulemusel sündinud projekt. Loesje on rahvusvaheline võrgustik, kus tegeldakse kindlate reeglite järgi loova kirjutamisega. Loosungid, mida nad kollektiivse töö tagajärjel välja töötavad, võivad olla küll  ühiskonnakriitilised, kuid on üdini positiivsed. Kirjutatakse tavaliselt emakeeles. Kutsusime juhendama Julia Barsukova, kes viib läbi eestikeelseid õpitubasid. Töö kestis kolm tundi. Loesjel on oma metoodika, kuidas meist lausungid välja toodi. Meie jäime kõik väga rahule. See töötuba vallandas koostegemise rõõmu ja positiivsuse. Nende link on http://www.loesje. ee ja www.loesje.org. Linnaruumi tulevad plakatite näol veel mõned tekstipõhised tööd.  Praegu (vestlesime Kumu kohvikus 13. I – R. V.) ehitavad kunstiakadeemia tudengid Raja tänava monumentaalateljees ameerika kunstniku Eric Fuertese juhendamisel trükipressi. Nägin kevadel Philadelphias tema performance’it, kus roosat kiikhobu meenutava trükipressi otsas said külastajad ratsutada ning trükkida puulõiketehnikas tehtud kujundit. Selles oli tõelist positiivset laengut. Kõik, kes lõid selles aktsioonis kaasa, said puulõiketehnikas  lehe endale. Pressi Eestisse toomine oleks maksnud terve varanduse, seepärast tehakse trükipress Tallinnas ja kohaspetsiifiline, kohalikest materjalidest ja meie tudengite kaasalöömisel, pärast jääb see Eestisse. Veel ei tea, milline see täpselt välja hakkab nägema, aga selles aktsioonis saab osaleda avamise ajal ning järgmisel päeval. Teise, andmise või kinkimisega seotud aktsiooni viib Kumus läbi avamisel ja järgmisel konverentsipäeval Puerto  Ricost pärit noor kunstnik Frances Callardo. 

Suur näitus on jagatud alateemadeks. Kas tahad mõningaid eraldi välja tuua?   

Teemasid on kaheksa: armastusega tehtud, müüt, poesis, usk, heimat, himu, vastupanu  märgid ja tarbekaubad. Teemad on võrdselt head ja need on mõeldud avama triennaali teemat eri vaatenurkadest. Võimas on Colombia kunstniku Juan Manuel Echavarria väljapanek. Kindlasti väärib mainimist Óscar Muñoze, meie eelmine grand prix’ võitja installatsioon. Osalema kutsutud kunstnikest on minu lemmikud Indoneesiast pärit Tromarama ja ameeriklane Pae White. Nägin Simoni nimekirja kuulunud Pae White’i tööd Whitney biennaalil  New Yorgis, see oli minu selle biennaali absoluutne lemmik. Pae White’i teos oli hiiglaslik vaip. Töö materiaalsus, viis, kuidas see oli tehtud, avaldas tõesti mõju. Vaip kujutab sigaretisuitsu ja on tõeliselt lummav. Digikujutis ei anna pooltki sellest edasi. Mul on väga hea meel Andrew Raftery üle, keda kohtasime ka New Yorgis. Tema tööd meenutavad vanameistrite gravüüre, on aga ülimalt kaasaegsed. Nägin kõigepealt Raftery mahukat raamatut,  uurimust, kus analüüsitakse kuulsate meistrite joonekäsitlust. Kujutasin ette, et sellise uurimistöö puhul on tegemist nii-öelda kuivikuga, kes ei suuda ise üldse loomingut teha. Ta on harukordne näide kunstnikust, kes valdab graafikatehnikaid selle peenimates finessides ning edastab seejuures aktuaalset sõnumit. Alina Rudnitskaja ja Slava Mogutini tööd on tõeliselt šokeerivad: esimene selle poolest, et midagi niisugust üldse Venemaal teha saab,  teine saadeti Venemaalt oma kunsti pärast välja. Mulle meeldib väga tänavune näituse ja kataloogi kujundajate koostöö. Mahukas kataloog (512 lk) on Indrek Sirkli ja Jan Tomsoni kujundatud nii, et lehti koos tekstidega saab köitmata kujul kasutada tööde kõrval etikettidena. Näituse kujundajad Neeme Külm ja Ralf Lõoke on teinud väga head tööd: V korrusel on igal kunstnikul oma sein. Alumise korruse  näitusesaali tulevad peamiselt kunstnikuraamatud ning videod. Sinna tulevad ka suured sarjad, nagu näiteks Paula Rego või õde Mary Corita tööd, mida on arvuliselt kõige rohkem. Kui nägin New Yorgis tema töid, siis neist paiskus vastu 1960ndate helgust, aga ka protestivaimu. Kui hakkasin uurima, kes see kunstnik on, siis selgus, et ta oli nunn. Ta on ainuke kunstnik, kellelt on retrospektiivne väljapanek – ta on juba 25 aastat surnud. Tema tööd on  aga nii värsked ja aktuaalsed. Kui lugesin tema tekste, siis arvasin, et need tööd on teinud rokistaar, aga mitte nunn.   

Milline on ise näitusele kandideerinud ja osalema kutsutud kunstnike suhe?     

Ligikaudu pooleks: 63:46 esimeste kasuks, aga sealt tuli suures osas ka Balti kunstnike valik. Osalema kutsutud kunstnike puhul usaldasime üksteise valikut. Neid oleks võinud rohkemgi olla, kuid rahaliselt ei saanud seda lubada: me pole nii kallist näitust enne teinud. Mul on väga kahju, et ei saanud tuua Indoneesia  kunstnike grupi Tromarama installatsiooni tervikuna. Nägin nende installatsioone kevadel Philadelphias: üks koosneb rahatähtedest, neil kujutatud näod laulavad poplaulukesi, kõrval jookseb väga lõbus animatsioon. Teine installatsioon on karmim, heavy-muusikast mõjutatud. Video tõime siia, aga puudu on 400 puulõiget, millest film on kaaderhaaval kokku pandud. See puulõigetest moodustatud videoboks oleks igati uhke olnud, aga polnud mõistlik  selle peale nii palju raha panna. Mul on kahju veel korealase Jeon Joonho ja Paul Chani puudumise pärast, nende peale ei hakanud ka Simon Reese’i hammas. Oleks olnud rohkem aega, oleks võib-olla saanud tema möödunud Veneetsia biennaalil väljas olnud töö. 

Kas nende seas, kes saatsid ise oma tööd, oli ka mõni tõeline üllatus, kellel tasuks tulevikus silma peal hoida? 

Rõõmustab eesti noorte rohke osavõtt. Väga lõbus võib olla Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahteri järjekorra-automaat: vihastan iga päev ja mõtlen vihmametsade hävitamise peale, kui pean lihaletis, pangas ja tegelikult igal pool võtma  järjekorranumbri. Nende automaat trükib välja sedeleid: armastan, ei armasta.       

Eelmiste graafikatriennaalide puhul tekkis küsimus, et sõna „graafika” on nagu ülearune, et sellel rahvusvahelisel üritusel ei ole midagi tegemist graafikaga, ka laiemas, n-ö paljundustehnikate, paljundamise mõttes – Tallinna graafikatriennaal on nagu firmamärk,  millel puudub adekvaatne sisu.       

Kui võtta „graafika” triennaali nimetusest  ära, siis ei teata, mis üritusega on tegemist. Kaubamärk on oluline, aga see pole piisav põhjus mingi sõna kasutamiseks. Põhimõtteliselt võiksime „graafika” ju asendada, aga millise sõnaga? Mulle pakub siirast huvi igasugune trükimeedia. Olen kunstiinstituudi lõpetanud raamatukujundajana, mul on kustumatu kirg kunstnikuraamatute vastu. Trükimeedia ümbritseb meid kõikjal: pangakaart, ID-kaart, piletid. Elu ja kunst on selles vallas tõesti läbi  põimunud. Kaasaegne kunst on otseses suhtes sootsiumi, vahetu eluga. Graafika kui trükimeedia on selle parim väljendus. On muidugi kurb, et vanu, klassikalisi graafikatehnikaid enam ei vallata ning kunstnikke, kes suudavad nende abil meie kaasaega käsitleda, on väga vähe. Inglise keelde tõlgime Tallinna graafikatriennaali kui Tallinn Print Triennial. „Print” on adekvaatsem, aga eesti keeles see ei kõla. Inglise keeles on sõnal „print” (trükkimine) palju tähendusi,  see kannab endas sõna nähtamatut ajalugu kujutise kandmisest matriitsi abil materjalile kuni idee ja kujutise tugevast mõjust hingele ja teadvusele. „Print” tähendab jälge nii füüsilises kui mentaalses mõttes.     

Küsinud Reet Varblane