Arno Saar 22. V 1953 – 1. IV 2022

Lahkunud on fotograaf, kultuurielu kroonik Arno Saar. Arno Saar sündis Tallinnas, kus tema vanemad töötasid tehases Tarbeklaas. Hariduse omandas ta 24. ja 44. keskkoolis ja seejärel kutsekoolis, kus õppis rätsepaks. Vabal ajal pildistas ta kooli­kaaslasi ja teenis taskuraha rokk­bändide reprode müügiga.

Huvi filmikunsti vastu tõi ta 1977. aastal Eesti Kinoliidu noortesektsiooni, kus ta omandas fotograafia ja filmitegemise algteadmised. Saarest sai aktiivne fotoamatöör. Oma esimeseks fotograafiaõpetajaks pidas ta Magnetic Bandi saksofonimängijat Mati Valdaru, kellelt sai filmi ilmutamise ja suurendamise oskused. Tekkisid ka tema esimesed kontaktid muusikutega. Jaanus Nõgisto oli Arno Saare hea tuttav ja nii sai Rujast esimene ansambel, mida ta süstemaatiliselt pildistas. Fanaatiline fotograaf jäi ka teistele muusikutele silma ja üsna kiiresti sai Saarest kõigi suuremate popi- ja džässikontsertide jäädvustaja. Esimesi professionaalseid fotograafe, kellelt ta nõu küsis, oli ajakirjas Kultuuri ja Elu töötanud Valdur Vahi. Saare enda meenutamist mööda olid need just silmaringi laiendanud kohtumised. Hiljem juba Sirbile ja Vasarale kaastööd tehes jagas ta pimikut Kalju Suurega.

Aastatel 1980–1984 töötas Arno Saar Tallinnfilmis operaator Arvo Iho assistendina. 1980ndate algupoolel laienes ta huvi noorte sotsiaalse protestina tekkinud punkarite liikumise jäädvustamisele. Iho soovitas kasutada laifilmi, fotoaparaadi Ljubitel asemel fotoaparaate Saljut ja Kiiev 66. Tänu tehnilistele muutustele tõusis fotode kvaliteet tunduvalt. Viie aasta jooksul tehtud punkarite fotodest sai korralik dokumentaalne kogu. Laiema avalikkuseni jõudsid need aga alles 2017. aastal Juhani Kuusi dokfoto keskuse näitusega „Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis“. 2019. aasta lõpust 2020. aasta augustini olid Eesti Pariisi suursaatkonnas väljas Arno Saare mustvalged fotod, kust vaatasid vastu meie pungilegendid Villu, Munk, Trubetsky, Merca, Kojamees, Kont jt.

1980ndate keskpaigast hakkas Arno Saar tegema kaastööd kultuurilehele Sirp ja Vasar ning ajakirjale Kultuur ja Elu. Siis tekkisid tal kontaktid ka kunstnike seas ja 1984. aastal oli tal Tallinna Kinomajas Eesti kunstnike portreede näitus. 1987. aastal avaldati need fotod raamatuna, selle taga seisis kirjastus Kunst. Paar kuud tagasi, 2022. aasta jaanuaris, ilmus Arno Saare pildistatud kunstnike portreedega esinduslik album. Selle koostas Ivar Tõnissoo ja kirjastas Trykimust OÜ. Edaspidi on plaanis välja anda album ka tema muusikute ja punkarite portreedest. Arno Saare portreesid iseloomustab respekt kujutatu vastu: ta suutis tuua modelli isikupära välja, ilma et oleks kasutanud silmatorkavaid lavastusvõtteid.

Arno Saar töötas Päevalehes, Sõnumi­lehes, Kultuurimaas ja Õhtulehes koos­seisulise, aga ka vabakutselise fotograafina pensionile jäämiseni. Oma eeskujuks pidas ta ise Helmut Newtonit, Annie Leibowitzi, Ansel Adamsit ja ka Josef Sudekit, eelkõige nende mustvalgeid fotosid, detailitäpsust ja tunnetust.

Arno Saar oli väga uudishimulik, kuid ka tagasihoidlik inimene. Teda ei nähtud seltskonnas niisama vestlemas, vaid ikka pingsa tähelepanuga teisi jälgimas, et vähegi huvitavad momendid kaamerasse püüda. Ta ei olnud ainult kultuurielu kroonik, vaid ka tõlgendaja.

Sõbrad ja kolleegid