Artishoki biennaal nagu meie „Manifesta“

Biennaal jäi kümneks sooloesinemiseks, vaataja pidi näituseterviku oma peas mosaiigina kokku panema. Mõnele tööle tuli Kai kasuks, mõne töö sõnum jäigi mõtteliselt linnaruumi.

HEIE MARIE TREIER

VII Artishoki biennaal „Koopia“ Tallinna linnaruumis ja Kais 28. XI – 6. XII. Kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa; kunstnikud Ann Pajuväli, Ann Mirjam Vaikla ja Szymon Kula, Anna Mari Liivrand, Jass Kaselaan, Joana Chicau, Johanna Ulfsak, Kaisa Sööt ja Koit Randmäe, Marc Leschelier, Pieterjan Ginckels ja Siim Karro; kirjutajad Anne Vetik, Hanna Laura Kaljo, Joanna Hoffmann, Laur Kaunissaare, Magdaleena Maasik, Margit Säde, Maria Luiga, Marten Esko, Vitamiin K ja Boogie Draaistel.

Artishoki biennaal on võrreldes suurte sissetöötatud biennaalidega väike, isegi kodune ettevõtmine, mida iseloomustab eeskujulik organisatoorne ja kontseptuaalne läbitöötatus, toimiv logistika ja mõtestatus. Tutvumismaterjalide hulk, mida juba enne näituse avamist läbi töötada, oli suur. Ühismeediast (Facebook) jooksis läbi iga osalise – just isiku, mitte tema töö – tutvustus.

Algatajad on aastate jooksul kujundanud välja toimiva formaadi. Nad on jäänud arvu 10 juurde: 10 kunstiprojekti, 10 avamispäeva ja 10 kirjutamisplatvormi (arv kümme testiti läbi juba varem ja ka projektis „Kunstnikud kogudes“). Läbi aastate on hoitud alles biennaali eksperimentaalsust (teatud riskimomenti), protsessuaalsust ning rohujuure tasandilt lähtuvat isemõtlemist ja -tegemist kui printsiipi. Viimane nimetatu on oluline: siinne kunstielu ei pea otsima legitiimsust väljastpoolt ega inglise keelest. Arti­shoki biennaali tekstid lähtuvad hoolivast keelepoliitikast – kõik on loetav eesti, inglise ja vene keeles.

Kui kõrvutada näitust mõne rahvusvahelise biennaaliga, siis ütleksin, et tegemist on meie oma „Manifestaga“: on suunatud nooremale kunstnikkonnale, monitooritakse ja motiveeritakse peale­kasvavat kunstnikepõlvkonda, kellest paljudel pärineb haridus juba mitmest riigist ja koolist ja isegi erialalt. Kõige rohkem on endale nime teinud arhitektidest kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa, kelle CVs on Veneetsia arhitektuuribiennaal ja RIBOCA 2 Riias.

Kui kunstnik on Artishokile valitud, saab ta ühtlasi kinnituse, et tema tööd on märgatud ja seda hinnatakse. Kunstikriitika ärgitamiseks on taas sõna antud kümnele sama põlvkonna kirjutajale.

Püüdes käia avamistel, mis seekord olid iga päev linna eri kohas, tekkis äkki sama tunne nagu kunagi 2000ndate algul „Manifestal“. Noorte biennaalil vahetuvad kunstnikud ja nende ringkonnad väga kiiresti, avamisele tuleb palju uusi osalisi ja uut publikut, kellele võib sündmus tähendada midagi palju sügavamat kui siinkirjutajale. Artishoki biennaali ülesanne on treenida noori harjuma suurnäituse formaadiga ja lisada nende CVsse üks tugev fakt.

Lõpuspurdina toimus näitus Kai kunstikeskuses – kümne kunstiprojekti dokumentatsioonid ja mõned teosed originaalis. Kai näitus haakus paremini nende vaatajatega, kes olid biennaali mängureeglitega eelnevalt kursis, samuti olid käinud mõnegi töö avamisel linnaruumis.

Pealkiri ja teema „Koopia“ toimis praeguses köetud poliitilises kliimas neutraalse ja rõhutatult ebaaktuaalsena. Keskse teoreetilise mõtestuse puudumine (sest koopia on juba tuhat korda läbi mõtestatud) andis kunstnikele vabad käed ja nii näiski esiplaanil olevat inimeste suhtlemine ja kokkusaamine ja avamisrituaalidel osalemine.

Kümme kunstiprojekti. Peaaegu kõiki teoseid sai niisiis näha kahes versioonis – avamisõhtul kusagil linnaruumis (enamasti koos performance’iga) ja hiljem Kai kunstikeskuses kas dokumentatsiooni kujul või tööna.

Vaataja pidi näituseterviku oma peas mosaiigina kokku panema, biennaal tundus siiski jäävat kümneks eraldi sooloks. Mõnele tööle tuli Kai näituseruum kasuks ja mõne töö sõnum jäigi mõtteliselt kuhugi linnaruumi.

Alustan esimesest esinejast. Püüan anda tagasisidet, nii nagu seda võis tajuda väljaspoolne vaataja. Ann Pajuvälja installatsioon „Üle ääre, ümber tiigi“ (koopiatest kokku pandud tiik) oli neid töid, mis mõjus Kais tõesti hästi. Kadrioru lossi fuajees tekitas nii-öelda koopiatiik ootuse, et tegu võiks olla kohaspetsiifilise tööga ja markeerida oma kujuga luigetiiki, mida see siiski ei teinud. Kümnest tekstist selgus aga hoopis seos Õismäega ja arusaamatus kasvas veelgi. Koopiatiik ei püüdnud kõnetada ka Õismäe täisringikujulist järve, tekitades lisaküsimuse, mis seos on Kadrioru lossil Õismäega või oli see kirjutajate fantaasia. Olukord oli õiglaselt lahendatud Kai näitusel, kus sellele tööle anti eriline privileeg paikneda omaette ruumis ja luua endale tähendus ise, väljaspool mis tahes ootusi kohaspetsiifilisusele. Nii et eksponeerimise kontekst ja esitusviis on tähtis.

Ann Mirjam Vaikla ja Szymon Kula hologrammi meenutav Lenini kujutis, mis oli mõeldud Rävala puiesteele nn valge maja ette, pani mõtlema Lenini kujude ja tema ideoloogia naasmisele mõnedes maades. Kunstnike tõlgenduses nägi figuur välja nagu Kalevipoja, karüatiidi või atlandi hübriid, olles korraga tasapinnaline ja ruumiline.

Anna Mari Liivranna „Okkaline meelitus väljalt“ oli ilmselgelt loodud kõnetama ajaloolist linnaruumi, kus delikaatne riputis hoiab dialoogi raagus okste ja magava loodusega ning suunab jalutaja pilku.

Jass Kaselaane skulptuurigrupp „Valge linn“ lõi simulatsiooni suurlinnast. Õige valgustuse ja projektsioonide abil saab praegusel isolatsiooni ajastul kujutleda suurlinna nii, et sinna polegi vaja reisida. Tee ise endale suurlinn.

Joana Chicau keelepõhise interneti-performance’i video-dokumentatsioon annab aimu esitusest, mille käigus loodi koduleht koopia teemal, viidates seega Artishoki biennaali pealkirjale.

Johanna Ulfsaki tekstiiliinstallatsioon „Pehmed koopiad“ oli loodud Tallinna tehnikaülikooli võimla võrkpallivõrgu kujulisena. Selles ruumis toimis installatsioon mõõtmetelt ja kujult ideaalselt, veidi julmaltki, kui kujutleda mängijaid kaunist kangast palliga tagumas. Tekstiili tuli vaadata väga lähedalt – hool ja kvaliteet, mis monumentaalse teose tegemisse panustatud, on märkimisväärne. Kai kunstikeskuse saalis kaotas töö kuju kontseptuaalse tähenduse, ent võitis see-eest armastuses tekstiilikunsti ja maalitud figuuride vastu.

Kaisa Söödi ja Koit Randmäe lauamäng lastele näis video põhjal toimivat sihtgrupi tarvis ideaalselt. Hinnangu annavad lapsed ja kui neile meeldib, on töö õnnestunud.

Marc Leschelier’ nii-öelda brutalistlik struktuur „Must mört“ kerkis EKKMi ajutise monumendina. Puhta vormina esitatuna koondus tähelepanu materjalidele (silikaattellis, mört), väikeses ruumis oligi hea vaadata installatsiooni ainult väga lähedalt.

Pieterjan Ginckelsi projektiks oli hübriidne pood-spordisaali NO BULL andmekeskus, mis lõi tehnomuusikaga nelja päeva jooksul elevust kummituslikult tühja T1 Malli kaubanduskeskusesse. Mustvalge esteetika, energiajoogid ja mõneti futuristlik kosmoselaeva tunnetus piitsutasid osalisi olema keegi teine, kui nad olid. Tundus, et sellesse keskkonda sisenedes oli kaks võimalust: kas kaotada oma isikupära või tunda end täiesti võõrandunult.

Siim Karro performance „Mina olen kõige mõõt” südalinna luksuskinnisvara pooleli ehitatud korteris sai alguse kuubikust, mille pinnalaotus on teatavasti rist. Et nimetatud geomeetrial on sügavam teoloogiline tähendus, siis võib-olla tuligi seda niimoodi mõista. Pealkirjas toodud inimese arusaam iseendast kui kõige mõõdust oli performance’is mõeldud vist iroonilisena või moraalselt hoiatuslikuna. See oli üks neid töid, mille puhul oli hea meel performance’it kogeda kohapeal ja originaalis.

Kümme tekstiplatvormi. Tekste lugedes oleks tahtnud aru saada mängureeglitest. Üsna varsti tekkis kahtlus, et kirjutajad ei olegi töid näinud ja kõik sihivad nii-öelda õhku. Näituse alguseks olid kõik 10 × 10 teksti valmis, eeskujulikult toimetatud ja kahte võõrkeelde tõlgitud. Tegemist on mahuka protsessiga, nii et võib kujutleda, kuidas kirjutajad pidid leppima kunstniku jutu või joonistusega oma tööst, mis valmis alles mõneti hiljem. See võiski tingida tekstide kohatise kummastuse. Näiteks hakkasid mitu autorit kirjutama hoopis iseendast ja oma lapsepõlvest. Mis seos on sellel Artishoki biennaali kunstiteostega?

Eriti Kadrioru lossis eksponeeritud „Üle ääre, ümber tiigi“ puhul tekkis kahtlus, et müstilisevõitu süžee oli kirjutaja väljamõeldis publiku eksitamiseks. Töö oli eksponeeritud Kadrioru lossi fuajees (koopiatest tiigi installatsioon), aga tekstidest on lugeda hoopis Õismäe kohta. Mis seos siin leidub? Miks oli koopiatiigil just selline kuju ja muster ja just sellised värvid? Sel pidi olema mingi põhjus, millest aga ei kirjutatud. Niisiis puudus tekstide kommunikatsioon.

Mõningaid töid vaadates tekkis küll kujutlus, millist tüüpi tekste tahaks nüüd lugeda. Siim Karro performance’i puhul oleks tahtnud lugeda Anne Vetiku analüüsi kunstniku eriskummalisest riietusest, mida eksponeeriti hiljem ka Kai kunstikeskuses. Riietuse valik oli performance’i osa. Üldse võiks Anne Vetik olla teiste seas täiesti unikaalse ekspertiisiga kunstiteadlane, kelle võimeid on alakasutatud, seda enam et ta on end tõendanud hea ja löögivalmis moeanalüütikuna. Miks ei võiks Arti­shoki biennaali kunstnike töid analüüsida moe ja trendide aspektist? Anne Vetiku tekst Pieterjan Ginckelsist hakkas juba sinnapoole minema.

Mõned kirjutajad olid kehtestanud ise endale reeglid. Marten Esko otsustas esmalt sõnastada standardküsimused, et üles ehitada kõik kümme teksti neile vastamisele. Korduvad küsimused toimivad siin koopiana, mis kleebitakse tekstide alustuseks. Adekvaatne lahendus „Koopia“ näitusele, ehkki kohati läheb selline meetod mehaaniliseks.

Veel toimis väga hästi Vitamiin K, kus tööde üle pidasid dialoogi Lilian Hiob ja Siim Preiman, kelle hinnangud ei pruukinud tingimata kattuda. Vestluse kaudu selguvad aga tööde eri aspektid, samuti vaatenurkade põhjendused ja argumendid.

Kui küsida, kas kirjutajad lähtusid teooriatest või mõttevooludest, siis üks mis kindel, Bogie Draaistel oli valinud analüütilise filosoofia. Ta on iga kunstniku puhul välja toonud teatud märksõnad ja otsinud neile seletavast sõnaraamatust definitsioone. Külm määratlemine, defineerimine on sellises kontekstis üldse kõige igavam, ometi peab tunnustama kirjutaja järjekindlust valitud liinist kinnipidamisel.

Mida selline eksperiment annab? Kindlasti tunde, et iga näitusel eksponeeritud töö on tähtis, sest kümme isikut on sellest kirjutanud kokku kümme teksti kolmes keeles.

Tekstid on omakorda kujundatud loomingulise ja veidi raskesti loetava kirjatüübiga. Artishoki biennaali kujundaja on nagu ikka Margus Tamm. Ühtne ja intelligentne visuaalne identiteet on ülitähtis.

Lõpetuseks. Artishoki biennaal teenib ja treenib otseselt kunstnikke, aga ka kuraatoreid ja kirjutajaid – nemad tulevad esile ja säravad, mitte niivõrd teema või töö või ideoloogia. Selles mõttes on siin keskmisest rohkem hariduslikku komponenti nii osalejatele kui publikule.

Praegusel, murranguid täis ajal toimib biennaal osalejatele ilmselt ka psühholoogiliselt, suunates mõtted koostööle ja loomingule.

Mulle on jätnud seni kõige suurema elamuse siiski V Artishoki biennaal 2016. aastal NO99 teatri ruumides Evelyn Raudsepa kureerituna, aga seda saab öelda alles tagantjärele, kui on tekkinud võrdlusalus.

Võib-olla saaks kirjutajatega veelgi eksperimenteerida, näiteks leppida kokku, et iga kirjutaja valib kindla vaate­nurga või aspekti või metodoloogia või teoreetilise filtri ning kirjutab näituse toimumise reaalajas tööst endast. Sel viisil saab iga töö eri aspektidest läbi skannitud.

Artishoki stabiilsed põhiliikmed aga, kellelt pärinevad alusotsused formaadi ja kuraatori valiku jms kohta, hoiavad end tagaplaanile. Usun, et paljudel on põhjust neid tänada.