Asjade saatus

Kadri Rood

Jevgeni Zolotko kuueosaline installatsioon „Asjad” (I osa „Kõne” 19. III – 3. IV, II osa „Kaotus” 11. – 24. IV, III osa „Asjad” 30. IV – 14. V, IV osa „Tuvi”, V osa „Ecce”, VI osa veel nimeta) Tartu Kunstimaja pööningul. Installatsiooni saab külastada E–R 10–17, külastus eelnevalt kokku leppida tel 53 012277. Koostöö Anti Saare ja Helena Tulvega. Jevgeni Zolotko installatsioon „Asjad” on nii mitmeski mõttes üsna erandlik. Kasutusele on võetud, Tartu Kunstimaja pööning, ruum, mida tavaliselt näitusteks (ega nähtavasti üldse millekski) ei rakendata. Teiseks on ekspositsioon kuueosaline ning kestab kokku üle kolme kuu, mistõttu teose kui terviku otsad põimuvad kokku alles projekti lõpus, kui ära on vaadatud kõik osad. Huvitaval kombel astubki teos lõplikult ellu alles siis, kui suuremat osa sellest füüsilisel kujul enam olemas ei olegi. Kolmandaks on kogu ettevõtmine midagi uut ka Zolotko varasema loomingu kontekstis. Esimest korda ei loo ta oma ruumi ise, vaid kasutab ja käsitleb seda, mis on olemas juba enne teda. See aga seab kunstnikule oma piirangud ning asetab ta silmitsi faktiga, et suur osa tema tööst on olemas juba enne selle looma asumist. Teos mitte ei ela oma loojat üle, vaid elab juba enne teda. Kui tavaliselt teab iga vähegi staažikam Tartu näitusekülastaja isegi, milliseid uksi Tartu Kunstimajas avada, siis Zolotko „Asju” vaatama minnes juhatatakse ta paika, kuhu tal suure tõenäosusega kunagi varem asja pole olnud. Kaasa antakse ehk veel ka soovitus siseneda üksi, sest „muidu ei toimi”. Nii satubki külastaja külma ja pimedasse ruumi, kus laudtee valguse suunas juhatab. Kusagilt kostab hääl ning hetkeks võib tekkida tunne, et nurga taga võib juhtumisi kellegagi kokku põrgata. Kuid ei, juba järgmisel hetkel selgub, et hääl on teose osa. Õigemini ainus osa, mis on kunstniku „tehtud”, kõik ülejäänu oli seal juba varem, kaua aega tagasi. On lausa hämmastav, millisel määral võivad majad ja asjad nende sees omaenda elu elada. Poleks osanud arvatagi, et muidu nii tuttava ja koduse Tartu Kunstimaja pööning on tõmbetuuline ja hüljatud paik; isegi mitte hoiuruum, vaid tolmu ja vanade asjade surnuaed tuule käes plaksuva kilega akna ees ning tuvikorjustega põrandal. Monotoonne hääl vahendab lõputuna tunduvat loetelu: katkised asjad, kaotatud asjad, ümmargused asjad, punased asjad ... Tegu oleks nagu omamoodi veidra ja nihestatud liturgiaga kõikide hoolimatult ja ignorantselt maailma pööningutele ja keldritesse vedelema jäetud asjade mälestuseks ja kiituseks. Ilmselt on enamikus majades selline paik, kuhu võõrastel asja ei ole ning mis ka omadele vaid harva meelde tuleb. Veidi häbenetud ja peidetud, kuid siiski hoone struktuuris hädavajalik „tühi koht”, mis vastutulelikult kõik struktuuri ülejäägid aegade lõpuni musta auguna endasse neelab. Kuid tundub, et nüüd on tulnud aeg unustatud asjadele jälle eluõigus anda ning meenutada, et mitte miski pole tähtis ega tähtsusetu iseenesest, vaid ikka ainult seetõttu, et keegi seda üheks või teiseks peab.

Kuidagi ei saa mööda ka paralleelide tõmbamisest Zolotko varasemate töödega. Hall värv, tolm, ruumide (olemuslik?) tühjus enne või pärast inimest, mõni iseenesest tuttav ja ohutu substants, mis kontrollimatult vohades võimust võtab … „Asjad” paigutub hästi Zolotko metafüüsilisse süsteemi, erinedes siiski eelnevast piisavalt just teose loomise spetsiifika poolest. Oma varasemas Artishoki biennaali raames Tartu Kunstimajja loodud installatsioonis „On aeg võtta laed maha” („It’s Time to Take the Ceilings Down”) kasutas Zolotko tselluvilla ehk sisuliselt paberitolmu massi, et sulgeda ruumi aknad. Järgmises töös „Üks päev riigiarhiivi töötaja elust” jätkas ta samasuguse materjaliga. Mõlemas teoses on seega tegu purustatud tekstidega, mis esines esimeses vormitu massi, teises loetamatute raamatute kujul. „Asjade” tolmu ei ole aga keegi pidanud tahtlikult looma, see „kultuurikiht” on tekkinud täiesti ise, kontrollimatult ning omaenda seaduste järgi. Paralleel on aga siiski olemas: kui tekstid lõpetavad kunagi loetamatu massina, siis asjad lõpetavad katkiste ja unustatutena pööningul tolmu kogudes. Kõik leiab oma lõpu ja vajub unustusse, kuid säilitab ometi ka lootuse tõusta kunagi uuesti, kas siis täiesti uue vormi (tselluvill) saanuna või taas kellegi huvi pälvinuna (kunstiteosena või taaskasutuses). Just see (taas)sünni ja (taas) tekke aspekt tundub Zolotko teostes oluline ega lase üksnes nende maailmalõpuesteetikal domineerima jääda.

Teose esimene osa kannab pealkirja „Kõne” ning, tõesti, kõnet me kuulemegi – väidetavalt alguses oligi ju sõna. Zolotko varasemate „paberist” tööde põhjal võiks ehk küll hoopis väita, et alguses oli kiri, tekst, kuid nüüd on kõneldud sõna taas oma kohta tagasi võtmas. Meenub ka igavene vaidlus selle üle, millised on tegelikult ju nii lausutud kui kirjutatud kõne suhted keelega. Kumb oli enne, kui õigupoolest ei saaks ju üks kuidagi ilma teiseta eksisteerida? Ehk olid aga alguses hoopis asjad? Inimkõnele eelnesid nad kindlasti, sest kõneldakse ju alati millestki, kuid mis oli enne asju? Tundub, et teed mingisse algsemasse ja ürgsemasse paika Zolotko otsibki, läbi unustatud halli ruumi ning tolmuga kaetud ja ise tolmuks saanud asjade. Võib aga ka olla, et ta ei otsi mitte algsemat paika, vaid hoopis seda, mis tuleb. Maailma pärast inimest, kus on vaid asjad iseeneses (Ding an sich?), olulised mitte enam vahendina, vaid eesmärgina, mis samuti tuleb neist endist. Maailma, kus inimene ei ole enam kõige mõõt ning mis seeläbi oleks ehk ka õiglasem paik.

Zolotko töid läbiks justkui jälg kogu olnust: igal tekstil, esemel ja tolmukübemel on oma saamislugu ning kõik see koguneb senikaua, kuni lõpuks inimese enda alla matab või ära kaotab (oli ju kuhugi kadunud ka arhivaar tema eelmisest installatsioonist). Kui anonüümsed internetikommentaarid ja muu selline välja arvata, siis loetavate tekstide autorit me enamasti teame, arvame teadvat või vähemalt peame oluliseks teada. Poststrukturalistid võisid ju autori surma kuulutada, kuid autoriõigus see-eest on elavam kui iial varem. Ent väga tihti ei tea me, kuidas on tehtud meie asjad. Mõne puhul teame ehk disainerit, teise puhul jälle loeme sildilt, et „made in China”, kuid sellega teadmine enamasti piirdubki. Kunstimaja pööningul toimuvat aeglast põrmukssaamist vaadates tekib mõte, kuidas on loodud külmkapp või kraanikauss, mis seal nüüd teab mis ajast peale vedeleb. Kuidas selliseid asju üldse toodetakse ja kui mitme inimese käest need valmides läbi käivad?

Seda, et kunstnik mitte ei loo teost oma kätega, vaid lihtsalt leiab huvipakkuva objekti ning valib selle oma teoseks, oleme kunstiajaloos näinud küll ja veel, kuid Zolotkol on siiski nii mõndagi lisada. Ta mitte ainult ei kuuluta ruumi oma teoseks, vaid annab sellele lisatähendusi. Kuid ka see pole kõige olulisem: oluline on kunstniku lähenemise filosoofiline sügavus ja puudutatud teemade ulatus. Need ei lase teda võrrelda mõne praeguseks juba klassikaks saanud ready-made’i kasutava kunstivoolu esindajaga, kellel tuli oma teostega veel võidelda kunsti piiride avardamise eest. Nüüd jääb vaid küsimus: mis saab edasi? Veel viis töö osa on ees ning senise põhjal tundub, et Zolotkol on, mida öelda. Ilmselt võiks oodata olemasoleva ruumi sügavat ning sisseelavat analüüsi, teatavat asjade arheoloogiat varasemate töödega teostatud tekstide arheoloogia täienduseks. Ehk ongi eelmisest installatsioonist kaduma läinud arhivaarist vahepeal arheoloog saanud?

Kadri Rood õpib Tartu ülikoolis semiootikat.