Aus kultuuriline pilk

Kai Kaljo on loonud kriisidest vaevatud ajale ja selles siplevale inimesele veenva ja ausa poeetilise metafoori.

REET VARBLANE

Kai Kaljo näitus „Hunnik räpaseid kaltse“ Hobusepea galeriis kuni 19. IX.

Väita, et mõni kujutusobjekt, tehnika või väljendusviis ei sobi nüüdiskunsti, ei ole tõsi. Kuid lillepildid, mille eesmärk on ainult ülistada lillede ilu, ei kuulu just nüüdiskunsti diskursusesse. See veel ei tähenda, et hästi maalitud lillepildil ei oleks kohta kodukunstis või ka näitustel. Lillemotiiv on viimasel ajal siiski jõudnud ka nii mõnegi meie kunstniku loomingusse, kelle eesmärk pole olnud vaid ilusa pildi loomine. Mõelgem või Pärnu Linnagalerii Janno Bergmanni või Hausi galerii Marko Mäetamme projekti või ka Diana Tamane „Lillesmugeldaja“ („Flower Smuggler“) peale. Või ka Veneetsia biennaali Kristina Normani ja Bita Razavi väljapanekule, kus projekti keskmes on orhideed. Ei orhidee- ega närtsinud tulbikimbu kujutis ole publiku ette toodud pelgalt selleks, et kinnitada nende ülevust ja ilu, nende kaudu räägitakse millestki, mis on kas kunstnikul südamel või ühiskonnas probleemiks.

Ka Kai Kaljo Hobusepea näituse „Hunnik räpaseid kaltse“ keskmes on lilled, kuigi tehniliselt ei koosne tema isikuväljapanek vaid lillekujutistest või nende edasiarendustest. Seal leiab figuraalset kompositsiooni, natüürmorti, peaaegu abstraktset maali, maali kõrval ka videot. Videod on staatilisevõitu ja seetõttu maalilikud, ka maalilised. Lille­kujutisi on kõige rohkem – ülemises näitusesaalis kaks ja alumises kolm – ning need on kõige efektsemad, meelejäävamad, mõjusamad. Ka kunstnik ise on saatetekstis toonud just lillemaalid välja kui selle projekti esimesed teosed: „Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna. Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud verd. [—] Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.“ Enne lillemaalide (need on ühiselt pealkirjastatud „Akna taga on“) kirjeldust leidub saatetekstis põhjendus, miks näitus just selline on: „Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. [—] Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma. Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.“

Kai Kaljo. Lilled. 2022, akrüül, õli, lõuend.

Anna Mari Liivrand

Kunstnikuna on Kai Kaljo äratundmise (oma tunde) väljaelamiseks valinud kunsti, täpsemalt maalikunsti ja alustanud seda lillepiltidest. Nii nagu kunstniku enda kirjelduseski seisab, ei ole tegemist ilusate süütute kujutistega ega ka vandlitorni paralleeleluga. Ei need esimesed teosed ega ka neile järgnenud lillemaalid (pealkirjastatud lihtsalt „Lilled“ ja „Lilled 2“ ja „Lilled 3“) ei ole saatuslikud kurjalilled, kes iharusest pakatavana on valmis iga ohvrit võrgutama, et teda siis hävitada, nagu on kirjeldanud Charles Baudelaire ja nagu võib ohtralt leida XIX sajandi ja XX sajandi vahetuse kunstis või ka hilisemas kirjanduses. Kai Kaljo lilled pole ka ainult sõjale jalgu jäänud ohvrid, kuigi ohvrirolli ei saa välistada, iseäranis esimestes kujutistes. Need on ohvrid, kes ellujäämiseks on imenud endasse kogu selle kurja ja ülekohtu, mida kallaletungija on talle teinud. Või on see sööbinud neisse salaja, et nad pole sellest enne teadlikud, kui see neid mürgitab. Pentsikud lillekimbud koosnevad ära õitsenud võililledest, roosidest (või kuivanud nuppudest), valgetest ja punastest liiliatest (vähem või rohkem eksootilisi lilli on veelgi), putukatest ja millestki, mis sellise buketi, ükskõik kui pentsik see ka pole, juurde ei kuulu. Pealuud, naelad, käsigranaadid ei ole peidetud orgaanilise maailma – õite, lehtede, putukate – alla, need ei ole isegi maalitud võõrkehana, vaid need eksisteerivad kõrvuti, samasugustena kõige sellega, mida ollakse harjunud pidama heaks, ilusaks ja isegi ülevaks. Kai Kaljo on ühildanud ühildamatu. Ehk jõudnud rahuaja inimesele vastuvõetamatu sisemise teadmiseni, et „kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel“.

Kai Kaljo Hobusepea väljapanek algab väikese sõjapildiga (see on ainult 30 × 30 cm), kus on kujutatud murdunud kirikutorni ja ahastuses sebivaid inimkujusid, anonüümset halli massi. Või kui pealkirja „Nõukogude Liidus“ peale mõelda, siis pole see sõjapilt, vaid kultuuriliselt üle kantud meenutus. Ilmselt Teisest maailmasõjast ja 1944. aasta märtsipommitamisest. See ei ole Kai Kaljo enda, vaid vahendatud kogemus: midagi vanematelt, raamatutest, piltidelt. Aga see on ainuke otsene sõjakujutis, sest kohe selle kõrval eksponeeritud lillepildid ei ole isegi mitte niivõrd metafoor sõjakoledustele, kui sellele, mida sõda inimestega teeb. Kai Kaljo ei räägi sõjast, vaid sellest, mida teadmine sõjast on temaga teinud. Või kui veel täpsem olla, siis tema ise on ju rahuaja laps, kes järsku on jõudnud äratundmisele, et rahuaeg ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid lihtsalt paus, vaheaeg, vahetsoon. Sõda on temani jõudnud vahendatult, olgu siis uudiste või analüüside või sõjakollete fotojäädvustuste või ka kunstina. Seda nii isiklikus plaanis, tema koduesemetena („Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad meenutusi tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mille mu vanaema tõi kaasa 1918. aastal Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja on ehitatud purukspommitatu asemele.“), aga ilmselt ka kunstiajaloost tuttavate kujutistena.

Kai Kaljo maalid tekitavad minus déjà vu tunde – ma olen neid juba näinud. Kai Kaljo ei ole plagieerinud ega ka interpreteerinud ühtegi varasemat, kunstiajalukku läinud teost, ta pole isegi mitte tsitaate kasutanud, kuigi tsiteerimine on postmodernistliku kunsti levinud võte. Kai Kaljo räägib kultuurilise kogemuse kaudu. Esimene paralleel, mis mul tekkis ja millest ma ei ole lahti saanud, on manerismi aja kunst. Aeg, kus oli selge, et renessansi täiusliku ideaaliga ei saanud enam edasi minna, sest täiuslikkust ei saa täiendada, seda saab ainult lõhkuda. Aga ei olnud veel selge, kuidas minna edasi. Umberto Eco räägib „Inetuse ajaloos“ manerismist kui etapist, kus loomingulisest rahutusest ja „melanhooliast“ äravaevatud kunstnik ei püüdle enam ilusa poole, et seda imiteerida, vaid rõhub ekspressiivsusele, sest kunstniku meeltes sündiv sisemine joonistus ongi temas endas peituva jumaliku demiurgilise jõu avaldumine. Ilu asemele tõuseb inetus, reeglite asemel rahutus, väändumus ja veider stiliseeritus, vägivalla, surma ja õudusemaailm haarab uudishimuliku looja meeled. Eco läheb elegantselt üle Goya ja XIX sajandi juurde ning haarab sisse Baudelaire’i ja dekadentsi. Surm ja inetus ei ole võõrad XX sajandi kunstile ning kõikvõimalikes post- ja transnähtustes ei kehti enam ammu reeglid. Manerism ei olnud vaid vaheetapp, paus, vaid seda tunnetasid tollased loojad ka ise. Valuliselt, teravalt.

Kai Kaljol ei ole vaja maalida inimest söövat koera või kilekottidesse pakitud laipu, tema kilu- ja munavõileib, drapeeritud kangad „räpaste kaltsude“ metafoorina või hoiatuslilled annavad praegust olukorda kindlasti adekvaatsemalt ja ausamalt edasi. Ka kunstniku enda, rahulapse positsioonilt.