Autoriehe on kandjale proovikivi

Autoriehe on ehtekunstniku ainulaadne meistriteos. Neid ehtekunstnikke, kes nende kõrval väikeseeriaid või ka tiražeeritud ehteid ei loo, on siiski vähe.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“ Tartu kunstimuuseumis kuni 28. VI. Kuraator Ketli Tiitsar, kunstnikud Linda al-Assi, Katrin Amos, Jüri Arrak, Tiiu Aru, Igor Balašov, Kätrin Beljaev, Liidia Elken, Sofia Hallik, Nils Hint, Piret Hirv, Leida Ilo, Anu Ivask, Pilleriin Jürisoo, Rainer Kaasik-Aaslav, Aino Kapsta, Merle Kasonen, Annika Kedelauk, Marje Kerem, Kristiina Kibe, Edda Kingu, Keiu Koppel, Triin Kukk, Leili Kuldkepp, Ede Kurrel, Ülle Kõuts, Mari Käbin, Tiina Käesel, Ive-Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Julia Maria Künnap, Õie Kütt, Urve Küttner, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Liina Lelov ja Valdek Laur, Claudia Lepik, Epp Linnaks, Lilian Linnaks, Eve Lokk, Marita Lumi, Urmas Lüüs, Tõnis Malkov, Eilve Manglus, Eve Margus-Villems, Rein Mets, Maire Morgen-Hääl, Kadri Mälk, Maarja Niinemägi, Hans-Otto Ojaste, Anu Paal, Kristi Paap, Jaanika Pajuste, Helge Pihelga, Villu Plink, Darja Popolitova, Jaan Pärn, Mari Pärtelpoeg, Haivi Raadik, Kaire Rannik, Ane Raunam, Salme Raunam, Mari Relo-Šaulys, Edith Riidas, Tõnu Riit, Mari Rääk, Anna-Maria Saar, Laine Sinivee, Ilme Soonsein, Vaida Suits, Kärt Summatavet, Adolfas Šaulys, Anneli Tammik, Heljo Tassa, Emilda Trepp, Kertu Tuberg, Lia Tüür, Juta Vahtramäe, Maria Valdma, Ene Valter, Hanna-Maria Vanaküla, Tanel Veenre, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn ja Ülle Voosalu.

Ehtekunsti valdkond on justkui omaette maailm Eesti kunstis: pikkade koolkondlike traditsioonidega, kõrgete kunstiliste ja tihti kunstifilosoofiliste ambitsioonidega ning kõige selle juures nii kitsamas pühendunute ringis kui ka laiema publiku hulgas armastatud.

Ülevaatenäitusel „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“ on esitatud kronoloogiliselt Eesti ehte ajalugu, kusjuures kasutatud selleks ehtekunsti kõige privilegeeritumat meediumi – autoriehet. Kuna näitusele on valitud üle 300 teose 86 autorilt, pakub väljapanek avastamis- või äratundmisrõõmu erialaspetsialistile, aga ka kunstiarmastajale.

Ajalooline vaade. Ehtekunstnik, näituse kuraator Ketli Tiitsar on määratlenud autoriehte unikaalse, kunstniku valmistatud objektina, mille „ambitsioon on olla individualistlik, pakkuda kandjale autori maailmatunnetuse ja omapära kaudu valikuvabadust ja inspiratsiooni“.* Autoriehe on ehtekunstniku ainulaadne meistriteos. Neid ehtekunstnikke, kes nende kõrval väikeseeriaid või ka tiražeeritud ehteid ei loo, on siiski suhteliselt vähe. Väljapanek näitab, kuidas on autoriehte olemus, materjalieelistus, vormikõne ja funktsioon aja jooksul muutunud. Kui varasemate kümnendite ehteid iseloomustavad klassikalised materjalid, filigraanne teostus, stiilipuhtus ja dekoratiivne funktsioon, siis hiljem on saanud üha olulisemaks originaalsus vormikõnes ja ehte tähendus. Olgu tähenduseks rituaalne aspekt, rõhuasetus sümbolitele või kontseptsioonidele või ehte kommunikatiivse ja sotsiaalse funktsiooni peegeldamine.

Peale ajaloolise ülevaate andmise tutvustatakse väljapanekul ka erialast konteksti näituste ja haridusloo kaudu. Professionaalse hariduse ajalugu on pikk: praegune Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakond on kasvanud välja 1925. aastal Riigi Kunsttööstuskoolis avatud metalliosakonnast. Ehtekunsti eksponeerimisel on samuti pikk ajalugu nõukogudeaegsetest tarbekunstitriennaalidest praeguste eksperimentaalsete grupi- ja isikunäitusteni välja. Valdkonna organiseeritusest ja populaarsusest kõneleb kas või tõsiasi, et A-galerii on ehtekunstile spetsialiseerunud ja regulaarseid ehtenäitusi korraldatakse ka mujal.

Kuidas aga vaadata näitust siis, kui võtta eest kunstiajaloolase ja -kriitiku prillid? Mida näitusekülastajana ehte juurest otsida? Ja miks?

Isiklik vaade. Kõige tavalisem ehte funktsioon on olla dekoratiivne: ehe kaunistab, kaunistab kandjat. Seetõttu vaadataksegi ehet eelkõige potentsiaalse kandjana: kas mina seda kannaksin? Selles küsimuses on tähtsad kaks aspekti. Kas ma pean seda objekti ilusaks, originaalseks, põnevaks? Ja kas seda saab kanda ja kui mugav on seda teha?

Kuigi autoriehe on põhimõtteliselt kantav objekt, ei pruugi kõiki autoriehteid olla mugav või lihtne kanda. Näituseruumis on väljas EKA ehtekunsti professori ja valdkonna juhtiva kunstniku, EKA professori Kadri Mälgu ehtekollektsiooni esitlev värskelt ilmunud raamat „Hunt. Kadri Mälgu ehtekogu“. Seal portreteeritud inimesed, kes on ühel või teisel viisil autorile olulised või temaga seotud, on valinud rikkalikust kollektsioonist välja neid kõnetanud teose. Mitmed neist ehetest teeksid igapäevased tegemised või liikumise keeruliseks: mõned ongi eelkõige eksponeerimise või portreepildi ehted, mitmed objektid dikteerivad kandjale, kuidas too ennast eksponeerima peaks.

Oleks huvitav uurida, kui tähtis on autoriehte tellimise ja omandamise puhul kantavus, kas või alateadlikult. Ja mida inimesed kantavaks peavad? Kas ehe kui kunstiline objekt laseb mul olla, nagu ma tavaliselt olen? Või ehk ongi paljude tänapäevaste autoriehete üks eesmärke muuta meie harjumuspärast tajumis- või toimimisviisi? Kas ehe peaks meis midagi muutma või meie identiteeti vaid kinnitama ja peegeldama? Valik on kandja teha.

Ehte omanikule, selle kandjale, on ehte sümboolne tähendus alati tähtis, isegi siis, kui ta seda ei teadvusta. Mõned vormid, materjalid, kunstiline lahendus tõmbavad meid enda poole rohkem kui teised. Osalt on see kultuurilis-kollektiivse, osalt individuaalse maitse küsimus, osalt aga vormide ja materjalide sümboolse tähenduse mõju. Mulle näiteks ei meeldi kanda kulda. Ma võin seda vaadata kas näitusesaalis või kellegi teise küljes, aga endale külge ei riputa. Olen seda maitse eripära analüüsinud ning üks järeldusi on selline: kullaga kaasnevad väärtushinnangud on mulle iseenesest võõrad. Tartu näitusel küsisin endalt: millistel juhtumitel võib ehe kandja identiteeti (ajutiselt) muuta? Ja milline kandja on selleks valmis? Taas on valik kandja ja mitte kunstniku teha.

Olen nii-öelda amatöörautoriehte loomeprotsessis korra osalenud. Tegemist oli 2011. aastal korraldatud eksperimendiga, mille raames viidi kunstiteadlased kokku ehtekunstnikega. Sellest sündis terve hulk (kaasautorsuses) teoseid ja näitus „Eheteoor“. Minu kunstnikust kaaslane selles projektis oli Rainer Kaasik-Aaslav ja tänu temale sain aimu, kuidas sünnib autoriehe kui kunstiline objekt. Kuivõrd mina tegin ehte iseendale, siis autori ja kandja identiteet kattusid ega olnud karta, et valmis teos osutub kandjale liiga suureks väljakutseks. Tavaliselt see ju nii ei ole. Olgu tegemist tellimustöö või valmis autoriehte omandamisega, ikkagi võtab kandja omaks killukese teise inimese, autori kujutlusmaailmast.

Autoriehte eelistamise taga on kindlasti ka soov olla originaalne. Autoriehe võimaldab esile tulla kandja individuaalsusel – meie kultuuris olulisel identiteedikategoorial. Ühtlasi osaleb kantav objekt kandja individuaalsuse kujundamises: arvan, et valin ehte iseenda järgi, kuid ometi kujundab valitud ehe mind. Identiteedi muutudes – ja mis tahes identiteet muutub ajas – võib varem mind kõnetanud ja minu iseenda maailmale esitlemise protsessis olulist rolli mänginud ehe oma emotsionaalse tähenduse kaotada. Minu suhe temaga muutub: nüüd on ta esteetiline ja nostalgiline objekt.

Praegu kiputakse unustama ehte iidset funktsiooni kaitsja või rituaalse objektina. Usk ehtele eelmodernsetes kultuurides omistatud maagilisse jõudu pole siiski täielikult kadunud, vaid asendunud kujutelmaga kandjale olulisest, emotsionaalselt ja tähenduslikult laetud objektist. Ehe teostab oma maagiat meie kallal edasi. Miks meid muidu ehtekunst nii väga haarab ja kõnetab? Vaatajal on võimalus seda mõju kogeda: näitusel saab endale lemmikehte valida ja vaimusilmas end selle kandjana ette kujutada. Omandamis- ja omamisiha tuleb seekord kõrvale jätta, sest neist ehetest on (enamasti) saanud juba museaalsed objektid.

*Ketli Tiitsar näituse kaastekstis ja voldikus. Tartu Kunstimuuseum, 2020.