Avalikustatud kunstikiri –– Hea sõber!

Marek Volt

Kuigi Sa pole minust juba paar aastat midagi kuulnud, kirjutan pikkade selgituste asemel lühidalt, mis ajendas mind just praegu sulge haarama. Enne jõule ägasin parasjagu loomingulises tardumuses (kuhjunud akadeemilised kohustused), kui sattusin saatuse tahtel oma kunagise esteetikakursuslase Anna-Stina Treumundi näitusele Tartmusis. Kuigi ma ei teadnud ta loomingust (soorollide temaatika) just palju, pani näitus „M-i märg unenägu“ mu verbaalsed mahlad sedavõrd hästi voolama, et kirjutasin sel ettekäändel koguni Sirbi kunstitoimetajale. („Kuidas võimustada naise suguorganeid“). Vastuse ootel paisusid näitusemuljed aga jõudsalt ja kuna sahtlisse ka ei tahtnud kirjutada, meenusidki võimaliku adressaadina Sina, kellele kirjutades ma mingitele piirangutele mõtlema ei pea.

Pean siiski vajalikuks Sind informeerida mõneti piinlikust asjaolust, et plaanisin näitust väisata küllaltki tiirase eesmärgiga. Täpsemalt, ma ei kavatsenud tsenseerida osakestki neist tundmustest, mida mu segastel ajaoludel kujunenud kirekeskus minus genereerib, ning mõistustki lubasin kasutada üksnes niivõrd, kui see on vajalik eksponaatide seksuaalobjektistamist takistavate kunstiliste jms asjaolude blokeerimiseks. Sellise seksistliku avantüüri tagamaad on mulle endalegi tänaseni üksjagu segaseks jäänud, ent ilmselt pani just lähenev keskeakriis mu katsetama, kui tugev on see kaitsevöö, mis keskmisel isasel automaatselt tekib, kui ta aimab, et on sattunud vastakuti feministliku kunstiga. Rahustuseks lisan siiski, et kuigi siinkohal esitatu vastab peaaegu üks ühele sellele pinges teadvuse vahelduvvoolule, mis läbis mind näituse ajal, austan Su hingerahu ning püüan intiimses kirjas paista kultuursem, kui ma ehk tegelikult olen. Mõistagi agiteerin Sind ka näitust külastama, kuigi pole sugugi kindel, kas Sa üldse Eestis viibid ja mu kirja enne kätte saad, kui näitus millalgi veebruaris nii-öelda pillid kotti paneb. Nii et jää parem lugema.

Esimene saal

Et mitte hakata promiskuiteetselt amokki jooksma, otsustasin eelmängu korras konsulteerida esimese saali seinale kirjutatud sissejuhatusega. See oli viga, sest teksti suuresõnaline pateetilisus („inimõigused“, „fallotsentristlik mentaliteet“, „meestekeskne maailmapilt“ vms) ähvardas korraga sütitada rahuldamatu kunstilise ootuse ning lämmatada kiimase kunstisõbra väiksemagi kiresädeme. Nendest dissonantsidest vabanemiseks keerasin pea vaistlikult 180 kraadi paremale² – ja mida ma nägin: minu ees, üsna saali keskel, seisab seelikuäärt ülal hoidev urineeriv skulpturaalne kujutis. Esmalt tundus „Juga“ (2016) kehastavat Duane Hansoni hüperrealismi vaimus nõukogudeaegses koolivormis tütarlast, kuid see suhteliselt väikse libiidopotentsiaaliga tõlgendusfaas möödus õnneks ruttu. Mõistagi piidlesin korraliku isasena installatsiooni eriti tähelepanelikult just altpoolt. Kuna preilna intiimpiirkond oli ehk liiga abstraktne, pidin parema tulemuse (nn domina-efekti) saavutamiseks end põlvele laskma. Justkui boonusena voogasid siis mu teadvusse erutuslained: watersport, golden shower, toilet. Kuigi „Juga“ pakub head lähtematerjali mannekeeni- ja kuju­fetišistide tarbeks (agalmatofiilid), rääkimata kostüümi- või univormi-armastajatest, siis minu puhul need lingid ei avanenud. Küll aga aktiveerus rida paralleele muust kunstimaailmast, kuigi, nagu aimata võid, mitte kunstilistel põhjustel, vaid seksuaalse atraktiivsuse tõttu. Tõdesin, et Treumund trumpaks üle Helen Chadwicki („Piss Flowers“, 1991-1992), jääks viiki sellise konservatiivse kükitajaga, nagu on Cathy Akers („Pee Performances“, 2005-2006), ja kaotaks ilmselt Sophie Rickettile („Pissing Woman“, 1995).

Selleks hetkeks olin enda arvates aru saanud, et Treumundi hinge painab sugudevaheline asümmeetria kehavedelike väljutamispraktikas ning mus tekkis soov anda oma panus Tartu urografiti dokumenteerimisse või liituda mõne avalike tualettide segregatsioonitavasid ja teisi käimlakombeid uuriva kunstirühmitusega. Portfoolios märgiksin ära, et poole tosina aasta jooksul, mil olen elanud oma praeguses korteris, pole ma naabermaja tagahoovi (mu lapse mängukoht) regulaarsete reostajate hulgas kohanud ühtegi Treumundi sookaaslast. Mainin ka seda, et olen püsti pissivate naiste küsimuses igati salliv ning viinud kodustes tingimustes läbi koguni väikese eksperimendi. Tõsi, tulemused ei olnud just väga paljulubavad, ent kui naisel tõesti on vaja püsti (sh kõrvu meestega) pissida, võib kasutada mõningaid moodsad abivahendeid (P-mate, GoGirl), mille eellasi tundsid juba meie esivanemad.

Teine saal

Ärkasin neist mõlgutustest alles järgmises saalis, kus nägin lae all rippumas loosungeid „DON’T BE A PUSSY“, „MOTHERFUCKER“, „BOYS DON’T CRY“, „SON OF A BITCH“. Sõna erootiline kihutusjõud on eitamatult suur (kes meist siivutust sõnakasutusest prii on!), ent kuna mina astun enamjaolt vahekorda eestikeelsete vastassoo esindajatega, jäi nimetatud lausungite kasutegur üsna kasinaks. Mulle meenusid hoopis tudengipõlve naljad teemal, mis juhtuks, kui prooviks nimetatud väljendeid kas vastassooliselt või sooneutraalselt tõlkida (Kas väljendit „SON OF A BITCH“ tuleks tasakaalustada väljendiga „DAUGTHER OF A BITCH“ vms? Kas „BOYS DON’T CRY“ vasteks on „BOYS DO CRY“ või „GIRLS DON’T CRY“?). Selsamal hetkel tabasid mind tohutud süümepiinad (nii tõsise asjaga ei ole ilus lustida) ning mul tuli südametunnistuse survel tunnistada, et privaatse magamistoa asemel pidas kunstnik silmas märksa avaramat ühiskondlikku ruumi, kus meestevaheline kommunikatsioon (naiste silme all või mitte) hoiab jõus naisi alandavaid keelestruktuure. Paraku ei saanud ma teada, mida peab kunstnik vajalikuks sellise ebaõigluse likvideerimiseks ette võtta, ning ma pidin piirduma vaid arvamusega, et mingil viisil tuleb korrigeerida elu ennast ja seejärel loota, et pikas perspektiivis saab ka suu puhtamaks.

Olin kõrgustesse vaatamisega hakanud üksjagu targutama, nii et oleksin peaaegu maha maganud selle saali peateose. All seinas laiutas hargivahet eksponaat „V“ (2015) – pigmentfoto, kus kujutatud nahksaabastes jalad taeva poole ja keskmist sõrme näitavat naisterahvast. Taas tõstis minus pead keskmine isane, kuid säästan Sind üksikasjadest ja piirdun vaid kinnitusega, et tegemist on hea leiuga iga pornogurmaani jaoks, rääkimata pornograafist, kes eelistab klantsporno asemel selliseid žanre nagu outside, drunk ja candid.

Kolmas saal

Kahjuks saabus värelusele üsna kiire lõpp, sest kolmandas saalis sattusin taiesele, millest pole senini päriselt toibunud. Kõrgel seinal ripub veripunane tomp. Tõsi, väikese põksu allapoole vööd andnuks ilmselt mis tahes tundmatu verine objekt. Ent ma võin Sulle täpselt kirjeldada tunnet, mis mind valdas, kui sain juuresolevalt sildilt („Klitt/Clit/ Клитор“, 2016) kinnituse aimdusele, et tegemist on kliitoriga. See traadist-tekstiilist-lateksist vermitud moodustis tekitas mulje, justkui oleks Treumund mõnelt hiidnaiselt mitte just eriti delikaatse kirurgilise operatsiooniga eemaldanud kliitori ning mässinud selle siis mingisse kaltsu, mis silmapilk verest läbi imbus. Ilmselt mõistad nüüd juba isegi, et mind tabas, pehmelt öeldes, erutusnivoo traumaatiline langus.

Pean aga tunnistama, et juhtunul oli ka positiivne külg, sest kergete iiveldushoogude vahel võtsid nüüd maad intellektuaalsed mõtisklused. Eneselegi üllatusena kiitsin esmalt Treumundi otsust mitte tarvitada antud juhtumil sõna „kõdisti“. Jah, see on küll ilusakõlaline eestikeelne sõna, kuid paraku pisut sobimatu nimetamaks asja, mida antud juhul silmas peetakse. Ennast ei saa ju kõdistada, mistõttu paistab „kliitori“ ümberlõikamine „kõdistiks“ katsena kirjutada naise seksuaalsusest välja eneserahuldamine (kontseptuaalne naistevastane vägivald, ahh?). Tegelikult ei motiveeri „kõdisti“ ka teisi isikuid (s.o kõdistajaid), sest kliitori hellitamisega vms kaasnevat ei saa sugugi nimetada ranges mõttes kõdiks. Mõistagi võib enda või teiste isikute kliitori puudutamine, või puudutamisest mõtlemine, tekitada asjaosalistele „närvikõdi“ mõttes elevust, ent seda võib tekitada ka rinnanibu või tuhara puudutamine (või neist tegevuses mõtlemine), kuigi kumbagi neist ei kutsu me seepärast kõdistiks. Muide, paistab, et „kõdistit“ ei saa hästi välja vabandada ka „kliitori“ etümoloogiaga. Mul on hetkel käepärast Vincent Di Marino ja Hubert Lepidi teos kliitori anatoomiast³, kus kirjutatakse, et peale verbi „kõdistama“ on selle kreeka juurt nähtud mitte ainult teistes tegusõnades (kleio „sulgema“), vaid ka isiku- ja kohanimedes ning isegi pinnavormides ja kivimites.

Nähtu igatahes kinnitas, et Treumund oli pidanud lubadust tuua näituseruumi erekteerunud fallose asemel kliitor. Ent siis meenus mulle terminoloogiline asjaolu, et kliitori vasteks peetakse ju peenist (mõningatel andmetel isegi peenise pead), mitte fallost, mis on ex definitio erekteerunud! Mõtlesin: „Ahhaa, austatud kunstnik! Te sõdite siin erekteerunud falloste vastu, ent tahate liiga kergelt läbi ajada. Võitlus­areenile tulnuks paisata võrdväärsem vastane, erekteerunud kliitor kogu oma aus ja hiilguses, ning tagada, et just erekteerununa „Klitti“ nähaksegi. Probleem just selles ongi, et kliitor pole seda sorti kuulus avaliku elu tegelane, mille võiks maja või WC seinalt hõlpsalt ära tunda. Võimalik, et väike samm selles suunas on nüüd jällegi astutud, kuigi see tundub mulle kuidagi meeleheitlik. Muidugi ei pea naise suguorganeid portreteerima ainult Eve Ensleri monoloogide või Joanna Fruehi sensuaalse vagiinaesteetika vormis, rääkimata tobedast sümbolismist, mille vastu feministlik kunst on ammugi võidelnud. Kuid ikkagi pean Sulle tunnistama, et minusugusel romantikul oli ülimalt raske mõista, kuidas saab imearmsa naudingupunga kujutamine koletu suure verise käkina üleüldse mingilgi viisil edendada naise suguorganite võimustamist. Ei saa ju olla tõsi, et naiskunstnik võiks olla tahtlikult misogüün! Kuna ma ei suutnud leida „Klitile“ esteetilist, pedagoogilist, seksuoloogilist ega imagoloogilist seletust, sain nentida vaid üht: ilmselt tunnetab Anna-Stina õilis kunstnikuhing mingi erilise teravusega kogu planeedi piinatud kliitorite üleajaloolist valu.

 

Neljas saal

Loodan, et oled ikka lugemas, sest näitusel oli mulle varuks veelgi üllatusi, mis mehepoja raugenud iharust jõudsalt turgutasid. Minuga juhtub alatasa nii, et kunstinäituse puhul tekitab arvestatava kunstielamuse just inimfaktor. Seekord sai kogu au endale saladuslik punapäine saalitöötaja, kelle piilumine lasi mul end tunda vuajerismi ohvrina. Ja mitte ainult. Neljandasse saali sisenemisel hakkasid mu selja tagant kuulduma laksatused ning ma olin enam kui kindel, et nüüd tuleb seesama salapärane saalitöötaja mind ka piitsaga nüpeldama. Kuna olen siin ilmas nii umbes 40 aastat kiimasena ringi käinud, siis lootsin väga, et väärin mehena kas või ainult veidigi halba kohtlemist. Seda enam, et juba kümnend on möödas ajast, mil ma „Kehaturu“ raames Tallinna Kunstihoone trepil Sandra Jõgeva käsilannadelt piitsa sain.

Aga võta näpust. See fantaasia kahjuks ei teostunud, sest minu kohalolek oli kõigest suutnud käivitada mingi laealuse seadeldise („Piitsuta mind!“, 2015). „Piitsakarusselli“ tööprintsiipide üle ei saanud aga pikalt juurelda, sest olin juba sattunud järgmise eksponaadi mõjuraadiusse: vastupandamatu jõuga tõmbas mind enda poole neljanda saali teos „Ühe võimaliku orgasmi päritolu“ (2014). Isegi kui ma lisan, et tegemist oli pigmentfotoga lesbilisest rusikaseksist, ei arvaks sa vast ikkagi, et Treumund tsiteerib sellega Courbet’ teost „Maailma päritolu“ (1866). Tollal polnud mul muidugi vähematki mahti hakata mõtlema sellele, kuidas võiks härra Courbet antud žesti suhtuda. Kergendusega tõdesin, et kuigi fisting pole päris minu maitse, leevendas see vähemasti mõnevõrra kolmandas saalis tekkinud peapööritust. Lõppude lõpuks pole ju vahet, kas nihveltoosist (Saareste sõna) saab alguse kogu maailm või üks orgasm, sest need on tihtipeale üks ja seesama.

Kodus

Ilmselt olin kogetust üpriski kõvasti sisse võetud, sest mälupildid Tartmusist väljumise osas on kaunis fragmentaarsed. Loodetavasti suutsin end mõnede teoste abil kombekalt ülal pidada ja mingit muuseumikeeldu ma selle külastusega endale kaela ei tõmmanud. Kuigi näituse kunstiliste detailide mõistmiseks polnud ma piisavalt adekvaatses seisundis (sellest ehk räägime kokkusaamisel), tundub tagantjärele vaadates näitus parasjagu nii korrektne, et kultuuriministri vaibale ilmselt kedagi kutsuma ei hakata, rääkimata psühhiaatrilisest ekspertiisist. Üht asja tahan enne kirja postitamist siiski mainida. Vaatamata märjale pealkirjale oli ihumahlade kontsentratsioon Treumundi projektis ootamatult lahja. Kui esimese saali vesine „Juga“ välja arvata, ei võimaldanud näitus mitte mingeid hügrofiili naudinguid – ei higi, pisaraid jms sekreete. Isegi kolmanda saali kroonlühtri („Langus“, 2016) tundmatu abjektiivne kokteil osutus parafiiniks! Ei teagi, kas Treumundi soov suhteliselt kuivalt läbi ajada on johtunud kunstnikujonnist või muuseumiruumide steriilsest kasutuslepingust. Aga, kallis sõber, no kuidas sa ikka võimustad kehavedelikke, kui mitte midagi ei pritsi, leki ega määri. Siit võid juba isegi järeldada, et mu aju lõhnakeskuse ergud jäid sel näitusel samuti täiesti sööti. Niisiis tuleb nüüd tõdeda, et tõepoolest suurepäraselt ajastatud kunstiprojekt: miski ei sobi algava gripihooajaga paremini kui näitus, millel puudub igasugune nasaalne dimensioon!

Sinu Marek Volt

1 Sirp avaldab siinkohal kirja, mille oli inspireerinud Anna-Stina Treumundi näitus „M-i märg unenägu“ Tartu kunstimuuseumis (kuni 26. II, kuraator Rael Artel). Isik kellele oli kiri adresseeritud ja kes selle ka toimetusele edastas, soovis jääda anonüümseks.

2 Hiljem selgus, et reageerisin pisut üle, sest olin silmist lasknud akvarellid „Vitt“ (2016) ning „Munad“, mida kunstnik oli haudunud eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaigast saati.

3 Vincent Di Marino, Hubert Lepid, Anatomic Study of the Clitoris and the Bulbo-Clitoral Organ, Springer, Heidelberg 2014.