Demokraatia alfabeedi järgi

Tallinna Kunstihoone 80 aasta juubelinäitusest kumab programmiline püüe eraldada kunst ühiskonnast.

MEELIS OIDSALU

Näitus „Tallinna Kunstihoone 80. Kunstikogu valik II” Tallinna Kunstihoones kuni 19. X. Koostanud Karin Hallas-Murula ja kujundanud Mari Kurismaa.

2011. aastal Tallinna Kunstihoone juhatajaks saanud Karin Hallas-Murula seadis kunstihoone rollist kõneldes oma tegevusele selged sihid:  kunstihoone avamine laiemale publikule ning eesti kunstnikkonnale, samuti postmodernsele killustumisele vastanduv kunstimaastikust üldistusjõulise tervikpildi ja järjepidevuse loomise taotlus. Hallas-Murula tugevus juhina on selge visiooni olemasolu ta on oma eesmärgid reljeefselt sõnastanud ja vähemalt osa oma kunstipoliitilisest visioonist ka sama jõuliselt ellu viinud. Esimeste sammudena kaotas Murula palgalised kuraatori ametikohad, näituste programmis on taas aukohal aastanäitused. Kunstielu demokratiseerimisel mindi 2012. aasta kevadnäitusel nii kaugele, et esineda soovinud kunstnike arvukuse tõttu korraldati näitus kahes osas, mis olid „demokraatlikult jaotatud alfabeedi järgi”.*
Paljude kriitikute arvates on Tallinna Kunstihoone näitusepoliitika demokratiseerimise ja publikulembuse tõttu kannatanud näituseprogramm, mis on muutunud nostalgia-hõnguliseks elu- ja kunstivõõraks rosoljeks. Tallinna Kunstihoone olevat seetõttu esmakordselt kunstielust veidi välja lülitatud, vähemalt selle dünaamilisemast, nüüdisaegsemast poolest, seda nii võrdluses nõukogude ajaga, mil Tallinna Kunstihoone oli kunstihierarhiaid defineeriv koht, kui ka 1990ndatega, mil kunstielu oli juba pihustumas, ent Tallinna Kunstihoone oli ikka veel keskne, mobiilne, žanripiire lõhkuv ja hierarhiaid tühistav paik.

Tallinna Kunstihoone suure saali „altaris” on väljas Enn Põldroosi, Olev Subbi ja Malle Leisi maalid. Põldroos ja Subbi kuulusid nende kunstnike hulka, kelle töid eksponeeriti aastanäitustel ikka ainult esinduslikus suures saalis.

Peeter Sirge

Tallinna Kunstihoone juubelinäitust „Kunstikogu valik II” on juba kritiseeritud programmilise nostalgia pärast. Möödunud sajandi 1970ndad ja 1980ndad olid Tallinna Kunstihoone „kuldaeg” suhtes publikuga. Seega mõjub juubelinäitus ideoloogilise seisukohavõtuna just Tallinna Kunstihoone praegust publikukesksust silmas pidades. Ka näituse külalisraamatu sissekanded on valdavalt stiilis „Tõeline elamus meie kunsti kõrgajast! Suur tänu! Mart” või „Teil õnnestus möödunud aega kinni püüda, täname. Mari ja Helle”. Samas tuleb neil, kes Tallinna Kunstihoonele nostalgitsemist ette heidavad, arvestada, et Tallinna Kunstihoone näru rahastatus pole võimaldanud kogusid iseseisvuse ajal täiendada. Seega on arusaadav, et Tallinna Kunstihoone saab esitleda vaid seda kogu, mis tal olemas on. Ometi mõjub juubelinäitus ahistavalt paraadlikuna, kõik on „väga ilus” (tsitaat külalisraamatust), aga nii surmavalt esinduslik, et näitusest endast ei ole midagi uudisväärtuslikku kirjutada.
Johannes Saar juhib 7. oktoobri Postimehes põhjendatult tähelepanu asjaolule, et juubelinäitus ei ole esitletava ajastu ja Tallinna Kunstihoone tegevuse suhtes nõukogude ajal poliitiliselt ning ajalooliselt aus. Ühtki nõukogudemeelset teost me näitusel ei näe, justnagu poleks neid kunagi tehtudki ega Tallinna Kunstihoone kogudesse ostetud. Silma torkab ka see, et näituse kaas­andena üllitatud ajalehes „Kunstihoone 80”  hoidutakse Tallinna Kunstihoone 1930ndate tegevuse poliitilisi tingimusi sõnagagi mainimast. Kunst ja ühiskondlik-poliitiline kord nähtuvad Tallinna Kunstihoone juubelinäitusest eksisteerivat justkui eraldi universumeis, näitusest kumab programmiline püüe kunstnikke ja kunsti nende poliitilisest ja ühiskondlikust sisust puhastada.
Nii Tallinna Kunstihoone kui ka Tartu Kunstimuuseumi (mis on Tallinna Kunstihoonele vastanduva kuraatorikeskse näitusepoliitika kehastus) ümber käivate avalike vaidluste käigus on viimastel aastatel pestud palju musta pesu teemal, millist näitusepoliitikat peaks ajama kunstihoonelaadne asutus. Eesti kunst on alarahastatud, nälg ajab kurjaks ja ehk seepärast on ka kähmlused julmemad. Mõlemal lähenemisel –
nii publiku- kui kuraatorikesksel – on omad head ja vead ning ma ei tunne kunstielu nii hästi, et kummagi mudeli kasuks otsustavaid argumente lagedale tuua. Näitusekülastajana aga tunnistan, et „Kunstikogu valik II” jätab Tallinna Kunstihoonest mulje kui (vanema põlvkonna) kunstnikkonna mainepesu-asutusest. Kui juba praktiseerida „demokraatiat alfabeedi järgi”, taotleda kunstipildi terviklikkust ja järjepidevuse hoidmist, siis võiks seda teha tähti valimata. See näitus hoiatab, et Tallinna Kunstihoone valitud tee – näitusepoliitika demokratiseerimine ja publikukesksus – võib päädida kunstiliselt ja sotsiaalselt kõnetu fassaaditsemise ja kunstipopulismiga, juhul kui neid ei saada üldistusjulgus ja enesekriitika.

* Lõik Ants Juske üleskutsest, mis avaldati Tallinna Kunstihoone kodulehel 2012. aasta kevadnäitust tutvustavas tekstis.