Disain ajaproovi katlas

Leonardo Meigas: „Nii disaineri kui ka kunstniku töö on seotud uue loomisega. Disainer peab suutma oma tegevust põhjendada, kunst on aga vaba, jätkuks vaid selgitajaid.“

HILLE KARM

Vahetult enne pandeemia puhkemist, kui maailm oli avatud ja näitused ning muuseumid rahvast tulvil, sai Miami Wolfsoni kunstimuuseumis näha kunsti­kollektsiooni, kuhu oli ostetud maailma silmapaistvamaid art déco stiilis tarbeesemeid ja kunsti. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt virnastatavate toolide väljapanekus ka Eesti esimese iseseisvusperioodi aegse toolide komplekti. Need on toodetud Lutheri vabrikus 1926. aastal. Selles komplektis on üsnagi intrigeerivalt kombineeritud metall ja nahk. Meenus ka Pariisi maailmanäitus, kus Eduard Taska nahkehistöö väljapanek võitis grand prix’. Fakt, et meie kunstnikkond oli saavutanud riigi üürikese iseseisvusaja jooksul 1920ndatel ja 1930ndatel nii kõrge taseme, et nende töid osteti ja ostetakse kollektsioonidesse ning eksponeeritakse ka tänapäeval, avaldas mulle sügavat muljet. Tabasin end mõttelt, kas praegune disain on samuti sellisel tasemel, et äratab maailma mastaabis samasugust tähelepanu. Vastuse sellele küsimusele sain täiesti juhuslikult, kui leidsin veebist uudise mööblidisaini- ja sisekujunduse auhinna (SIT Furniture Design Awards) kohta: ühe võidutööna püüdis pilku Leonardo Meigase loodud tugitool Katarina.

Sinu tugitoolide komplekt Katarina sarjast „Uprolls“ oli hiljuti võidukas istemööbli disainiauhinna määramisel. Millise võistlusega on tegemist?

Tõesti, 27. aprillil saabus e-kirjaga teade, et minu loodud iste Katarina on tugitoolide kategoorias kuulutatud võitjaks. Siis oli korraldajate aadress Los Angeles, nüüd on selleks Šveitsi asula Baar. Sellele konkursile võib esitada töid, mis ei ole vanemad kui viis aastat. Sarja „Uprolls“ istmed valmisid 2015. aasta EXPO Milano Eesti paviljoni tarbeks.

Preemiad antakse välja viies grupis: aasta mööblidisain, sisekujundus ja innovatsioon – need on professionaalidele –, aasta silmapaistev mööblidisainer ja sisekujundaja valitakse aga üliõpilaste seast. Töid hindab autoriteetne 20 liikmega rahvusvaheline žürii. 2020. aasta konkursi pressiteate kohaselt oli kandideerijaid 53st riigist. Auhinna välja­andmist korraldab 3C Awards, kelle valdkondadeks on veel valgustid, arhitektuur ja sisekujundus. Tööstusdisaini kõrval hinnatakse ka unikaallahendusi.

Missugust ideed kannab sari „Uprolls“? Millest see sari alguse sai?

Tundepuhangust. Sattusin teraskatuseid valmistava tehase õuele, kus seisid kartongist silindrid, poolid, mille ümbert terasplekk on maha keritud. Need olid toodud sinna pehmeks ligunema, et neid oleks lihtsam prügimäele vedada. Nii oli see käinud juba 23 aastat. Need 62 cm läbimõõduga vormid tundusid selleks liiga ilusad. Koreas ja Prantsusmaal toodetud kartongtorusid jääb kolmel Eestis teraskatuseid valmistaval firmal igal aastal üle kokku umbes 2000 tükki. EASi innovatsiooniosaku toel valmis mul 2014. aasta alguses disainiprojekt, kus tegin ettepaneku taaskasutada neid tööstusjäätmeid mööbli valmistamisel. Tööde tellijaks oli AS Toode.

Koostöö jätkamiseks sündis brändinimi „Uprolls“, mis osales 2014. aasta juunis ettevõtluskonkursil. Ekspertkomisjon premeeris meid kuuekuulise inkubatsiooniperioodiga Tallinna loomeinkubaatoris. Kartongist ümarvormiliste toodete valmistamisel saaks säästetud materjal ja energia, mis muidu kulub analoogilise toodangu elementide valmistamisele. Samuti kahanevad ettevõtte prügikäitlemise kulud. AS Toode tookord siiski loobus oma kavast tootmist alustada.

Ringmajandus, säästev tootmine ja tarbimine saab suunana jätkuvalt kasvada siis, kui see on tootjale majanduslikult kasulik ning tarbijale piisavalt põhjendatud ja taskukohase hinnaga. Ettevõtjal peab tekkima motivatsioon jäätmeid tulemuslikult majandada, näiteks müüa virtuaalsel turuplatsil tooraineks teisele ettevõttele. Selleks on vaja riiklikku regulatsiooni.

Praegu peab taaskasutuse korral disainer selle tegevuse ise kinni maksma. Tootearendus on kallis ja paraku ei hakata tööstusjääke väärindama seal, kus need jäägid tekivad. Usun, et ühel päeval saab ka papptorude ringdisain jalad alla.

Sel aastal osalesid Eesti disainerid Veneetsia disainibiennaalil, kus motoks oli „Teine võimalus“ („Second Chance“). Meie disainerite loomingut nii suures kultuuride ristumispaigas näha ning seda ka uue pilguga vaadata oli kindlasti huvitav. Millega Eesti väljapanek eristus ja milles seisnes teiste maade disainerite loominguga ühisosa?

Veneetsia on sel aastal arhitektuuri- ja disainibiennaali linn. Neid võiks mahult võrrelda nagu maja ja tuba. See kajastus ka linna reklaamipildis, kus arhitektuuribiennaal oli suurelt esindatud.

Disainibiennaal sündis 2016. aastal ja Eesti osales seal teist korda. Selle aasta biennaal kestis maist juunini. Teemaks oli „Disain kui autoportree“ ja sümboliks erivärviliste laikudega tuvi. Muuseas, puhas rõõm oli näha nüüd püha Markuse väljakut tuviparvede ja tuvisöögi müüjateta.

Biennaal paiknes mitmetes Veneetsia galeriides. Põhiväljapanekuid oli viis, meie näitus sealhulgas. Lõik biennaali kodulehelt: „„Disain kui autoportree“ kajastab disaini üha olulisemat rolli selles, millisena soovime oma identiteeti edastada, vaadeldes lakkamatut mängu kasutamise ja kujutamise, reaalsuse ja virtuaalsuse vahel.“ Biennaali pealkirjas peitub ka vihje XVI sajandist pärit kuulsale Veneetsia peeglile.

Meie väljapanek oli arhitektuuribiennaali paviljonide lähistel galeriis Latteria Moderna ja avatud 11. – 20. juunini. Itaallaste ekspositsioonides andis tooni ikkagi nende tugev tööstuslik võimekus ja avameelne taotluslik dekoratiivsus. Meie näitus „Teine võimalus“ oli programmiline. Pressiteates seisab: ringlussevõtmisega muudetakse kasutatud esemed uuteks toodeteks, et säästa piiratud ressursse ja kaitsta keskkonda. Näituse kujundajana kavandasin vitriinid ja riiulid samadest kartong­torudest, millest on valmistatud ka näitusel eksponeeritud Katarina. Vitriinid on kahekordsed, võimaldades näidata lähtematerjale, millest 16 autorit oma tööd olid valmistanud. Nende hulgas oli Toyota autoklaasi tükkidest ehteid, vasksentidest kõrvarõngaid, veneaegseist laste­tekkidest mantleid, emailpottidest lõigatud prosse, teksade taaskasutuslõngast kampsuneid, ruladest istmeid, vanadest nahktagidest kotte jms. Seda näitust saab näha ka Tallinnas „Disainiööl“.

Mis avaldas biennaalil osalemise protsessis kõige rohkem muljet?

Kindlasti Veneetsia ise, võimalus olla hiljutistest koroonapiirangutest avanevas, maagilise tõmbega linnas ilma seda ummistavate turistiparvedeta. Maskikandmine oli siis erinevalt Eestist kõikjal nõutav. Pandeemiast tingitult suuremaid pidustusi ei korraldatud ja kolleegidega kokkusaamisi ei olnud. Rõõm oli aga kohtuda näituse avamisele saabunud Itaalia eestlastest tegusate ajakirjanike Ülle Toodega Roomast ja Katrin Veiksaarega Bolognast.

Kujundajana tuli mul käigupealt muuta meie väljapaneku planeeringut: seal, kus pidid olema meie vitriinid, seisis sisseehitatud riiul. Kuid ei unune abiks olnud itallaaste rõõmus abivalmidus. Viimasel päeval pakkisime vitriine kastidesse koos biennaali ühe kuraatori Luca Berta ja tema abilisega, kuni töö sai tehtud. Mul avanes võimalus pidada loengut Rooma Sapienza ülikooli arhitektuuriüliõpilastele.

Veel mõni aeg tagasi iseloomustas Eesti disaini põhjamaine kargus, naturaalsed materjalid ja minimalistlik stiil, kust ei puudu ka huumor. Kas suund on praeguseks muutunud?

Kui püsida tootedisaini lainepikkusel, siis selles kuvandis peegeldub vaimukust hindav mõttelaad, aga ka see, et need esemed ja ehted on väikeettevõtjaist disainerid ise valmistanud. Meie tööstusdisain jõuab pildile harva.

Aastatega on Eesti disainis leiduv ühtne vaim saanud tajutavaks. Selle on toonud välja meie disainigaleriid ja -üritused. Ja kuraator Ilona Gurjanova. Esimene Eesti disaini välisnäitus läks teele kakskümmend üks aastat tagasi, Helsingisse. Loetelus on disainifestival „Disainiöö“, konkurss „Bruno“, Eesti Disaini Maja galerii ja Veneetsia disainibiennaalid koos graafilise kujundusega. Ilona Gurjanova on meie disainivedur. Veneetsiasse ei olnud kutsutud ei Läti ega Leedu disainereid.

Eesti disain liigub kindlasti loodust ja keskkonda hindava mõtteviisi poole. Loodan sedagi, et Euroopast Aasiasse kolinud tööstus ükspäev koju naaseb.

Pandeemia on tekitanud kaose paljudel aladel. Ka inimeste mõttemaailm ja tarbimisharjumused on selle kriisi ajal pandud taluvuse piiri kompama. Kas see on mõjutanud ka sinu loomingut?

Meile tuntud avalad ja kallistada armastanud itaallased on oma kombeid täiesti muutnud. Nii kohutav oli sealne koroonaviiruse rünne. Meil on läinud paremini.

Olen saanud tegelda pikemaajalise projektiga. Tallinna tehnikakõrgkooli tellimusel projekteerisin meie väärt maavara paekivi tutvustava püsinäituse ja osaühingu Levetor kaasabil selle ka teostasime. 27. augustil avati näitus ja ka kooli ees minu kujundatud tunnustuspink auväärt paevanale Rein Einastole.

Disainimõtte teekond teostuseni võib olla vahel keerulisem, kui kaugelt vaadates paistab. Millised on olnud sinu kõige raskemad kogemused sellel teekonnal?

Olen tegelnud mitme projektiga linnaruumis Eestis, Lätis, Poolas ja ka Inglismaal. Need eeldavad vastavaid kokkuleppeid. Paari aasta eest üllatas mind aga Tallinna linna muinsuskaitsekomisjon: ei kooskõlastatud Tartu maanteel Postimehe uue maja katusele logo paigutamist, sest see logo varjavat muinsust. Kentsakaid põhjendusi lisandus järjepanu ja kulus kuid, et see luba lõpuks saada.

Soovin, et keegi suudaks täiustada ka riigihanke korda, kolmnurka, mille tippudeks on tellija, autor ja teostaja. See oleks Nobeli preemiat väärt. Et disainiprojekti elluviimine ei käiks üle kivide ja kändude, kui kõige odavama pakkumise teinud ehitaja ei tunne oma tööd. Olen saanud näha, kuidas suurepärane helilooja Tõnu Kõrvits viimistleb koos orkestriga uue teose tämbreid. Minu töös sellist viimistlemiserõõmu napib.

Disain on huvitav ala, sest loominguline mõte peab arvestama ka majanduses toimivate seoste ja reeglitega. Teatavasti pärinevad loovad ja uuenduslikud ideed paremast ajupoolkerast, reaalala inimeste mõtlemist ja otsuseid juhib aga vasak. Kuidas on võimalik need kaks kokku viia nii, et kumbki pool ei kannataks?

Pole päris minu rida, aga küllap see oleneb suhtumisest. Usun holistlikku maailmapilti. Holistika käsitleb maailma ja inimest ühtse süsteemina. Inimese keha, tunded ja mõtlemine moodustavad samuti jagamatu terviku. Ka minu põgusad teadmised kvantfüüsikast kinnitavad, et kõik on kõigega seotud.

Loomeseisund on ehk võrreldav meditatsiooniga. See teadmine, milline roll on meie ajul ja millistele väljadele seejuures jõuame, kuulub vaimsete praktikate maailma. Arhitekt ja geobioloog Rein Weber nõustas Rotermanni kvartali rajamist. Pean tema kunagise õpilasena väga tähtsaks arvestada maakoha omadustega. Emake Maa ei ole igas punktis inimesele sõbralik. Sellele juhib tähelepanu ka valgusinstallatsioon „Hartmanni võre“, mida meil on õnnestunud koostöös Indrek Lehega näidata mitme riigi linnaruumis.

Nii disaineri kui ka kunstniku töö on seotud uue loomisega ja on kohati kattuvgi, selle vahega, et disainer peab suutma oma tegevust põhjendada. Seevastu kunst on vaba ja põhjendamist ei vaja. Jätkuks vaid kunsti selgitajaid.

Disaini mõiste on lai ja põimub pea kõigi elualadega. Üks disaini ülesandeid on peegeldada ka muutusi meid ümbritsevas maailmas. Kas muutumas on ka disaini mõiste?

See sõna on nagu hargnevate okstega puu. „Disain“ tuleneb itaaliakeelsest sõnast „disegno“ ehk „joonis, kavand, mudel“. „Disain“ ilmus meile 1960ndate lõpus, olles toonases ingliskeelses tähendusruumis lähemal tehnikale, konstrueerimisele, kuid oli siis punavõimu poolt põlatud kui väga läänelik nähtus – piisab teile küll sõnast „tööstuskunst“. Seda kirjeldab elavalt Bruno Tomberg portreefilmis „Disainer nr 1“. Meenub ka üks 1973. aastal toimunud koosolek ERKI saalis. Mul lubati toonase üliõpilaste teadusliku ühingu esimehena sellel osaleda. Õppejõududele oli saabunud kõnelema keegi instruktor EKP keskkomiteest. Oli käsumajanduse ja algava venestamise ajastu. Meile kõlas soovitus hakata edaspidi tööstus­kunstnikku nimetama promõšlennik’uks, tuletisena venekeelsest sõnast „про­мышленность“, eesti keeles „tööstus“, ja põhjendusega, et konstruktivistlik kunst sündis Venemaal. Seepeale tõusis prof Edgar Johan Kuusik ja vahetas elegantselt teemat. „Kõik, mida inimene loob, peab olema ilus,“ sõnas meie eliitarhitekt. Jutuks tuli küll neil päevil Kuule saadetud kastrulikujuline kuukulgur. Aga me mõistsime, et partei läkitatud sõna on kole.

Aeg on disaineri kaaluviht ja mõõdulint. Disain on paljude uuenevate vajadustega tegelevate erialade ühisnimetaja. Meie praegused vajadused ja neist tingitud eluviis jõuavad meie järeltulijateni eelkõige arhitektuuri- ja disainikeele kaudu. Tänapäeval loetleme kümmekond erinevat disainivaldkonda: sisekujundus, graafiline, moe-, tarkvara-, toote-, tööstus-, keskkonna-, teenuse-, tekstiili- ja strateegiline disain. Omakorda on näiteks graafilisel disainil kaheksa ala. Lisandunud on mitmed uued, veebiga seotud erialad. Kultuurkapitali 1994. aastast pärinev seadus neid uusi elukutseid ette ei näinud. Endiselt puuduv disaini sihtkapital tuleb lõpuks ära teha.

Mis aitab sul keerulistel aegadel tõusta survest kõrgemale ja jääda loominguliseks?

Winston Churchilli mõttetera „Edu tähendab liikumist ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi“.