(Disaini)öös on asju

XX sajandi alguseks oli vineerist toolipõhi Lutheri vabriku kõige edukam ekspordiartikkel. Tempel „Luterma“ ei anna garantiid, et tool ise on valmistatud just seal.

JÜRI KERMIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

17. septembri Sirbi esi- ja ka sisekülgedel domineeris disain. Laiemat avalikkust ja disainihuvilisi algavaks „Disainiöö“ festivaliks ette valmistavalt olid seal fookusse võetud Eesti disaini seis ja väljavaated. Intervjuu disainerite liidu presidendi ja festivali eestvedaja Ilona Gurjanovaga lõi rohketele näidetele toetudes pildi eesti disaini populaarsuse ja maine kasvatamisest kodumaiste tarbijate hulgas ja ka rahvusvaheliselt.1 Sama sisuka intervjuu on andnud disainer Leonardo Meigas, kelle pikaajalised kogemused ja jätkuv entusiasm disainerina on toonud järjekordse eduloo.2 Meigase tool Katarina (2015) oli võidukas rahvusvahelise konkursi (SIT Furniture Design Awards, 2020) tugitoolide kategoorias. Kasutan võimalust ka omalt poolt talle õnne soovida. Disaineri, disainiajaloolase ja -pedagoogina kuulun nende hulka, kellele on eesti disaini edukus ja järelkasv tähtsad.

Siinse teksti eesmärk ei ole siiski pelgalt isekas võimaluseotsimine, et festivali korraldajaid ja Leonardo Meigast õnnitleda ning avalikult oma erialaseid sümpaatiaid kinnitada. Ajendi Sirbi toimetusega ühendust võtta andis mulle Hille Karmi tehtud intervjuu sisse­juhatavas tekstis sisalduv eksitav väide ühe Wolfsoniani kunstikollektsiooni kuuluva toolikomplekti päritolu kohta. Nimelt kinnitab mainitud teksti autor, et „need on toodetud Lutheri vabrikus 1926. aastal“.3 Lisatud on ka illustreeriv foto, mille allkiri võimendab eksitust korrates selle kategoorilisust veelgi. Disainiajaloo selguse ja huvide eest seisjana ei saa ma jätta osutamata ilmselgele veale (toolid ei ole Lutheri vabrikus toodetud!) ja selgitamata, millega on kirjeldatud tooli näol tegemist.

Vineerist toolipõhi

Kõnealune Wolfsoniani4 kuuluv objekt kujutab endast metalltooli, mille istmena (toolipõhjana) on kasutatud ornamentaalset vineerplaati. Kahest elemendist koosnevana on tool annoteeritud ka muuseumi ametlikus kollektsiooni­loetelus: vineerpõhja tootjana on tuvastatud Luterma (Lutheri vabriku rahvus­vahelise kaubamärgina XX sajandi alguses kasutusele võetud nimi) ja selle kujundamise aastaks on määratletud umbes 1900.5 Vineerist toolipõhja tuvastamisel on abiks olnud selle tagaküljele pressitud tempel „Luterma“. Oma kollektsiooniloetelus ja külastajale suunatud informatsioonis on muuseum jätnud metalltooli disaineri ja tootja identifitseerimata (designer unknown), kuid paigutanud selle tootmise 1930ndatesse aastatesse.6

Luterma perforeeritud mustri ja pealetrükiga toolipõhi, 1930. aastad.

Erakogu

XX sajandi alguseks oli saanud Luterma kaubamärgiga vineerist toolipõhjast Lutheri vabriku edukaim ekspordiartikkel. Firma kataloogid pakkusid rohkem kui 800 profiili ja mustri valikut. „Ornamentide, lakkide ja värvitoonide valik pidi aitama üle saada ajastule tüüpilisest eelarvamusest vineerplaadi kui labase materjali ja heleda kasevineeri harjumatult tööstusliku väljanägemise vastu.“7 Edukat toolipõhjade turustamist toetas rahvusvaheline müügivõrgustik. Lisaks standardiseeritud viimistlusvariantide süsteemile olid toolipõhjad reeglina tähistatud vabrikutempliga „Luterma“. See asjaolu aitas omamoodi kvaliteeditunnusena firma toodete levikule kaasa. Valikusse kuulus ka tehnikaid, mis mõeldud imiteerima traditsioonilisi naha viimistlusvõtteid. Ilmselt siit lisandus ajalehes eksitavale väitele tooli päritolu kohta ka viga selle materjalide kirjeldamisel „üsnagi intrigeeriva metalli ja naha kombinatsioonina“.8

Lutheri vabriku toolipõhjad olid valmistatud vineerist, kaasa arvatud see, mis on kinnitatud vaatluse all oleva tooli istmeks. Kui vigase materjalikirjelduse esile kutsunud tahtliku illusiooni veenvust võib võtta kui Luterma teostuse kvaliteedi tõendit, siis ajaproovi katlas on sellest saanud pigem probleem. Paljud Luterma toolipõhju kasutanud mööblitootjad (nii mujal kui ka Eestis) ei vaevunud oma toodangut identifitseerima. Mööblitootjaid, kes Luterma tooteid kasutasid, oli aga palju, tolleaegsest maailma suurimast, vendade Thonet’de rajatud firmast ja nende lugematutest konkurentidest-kopeerijatest arvukate väikefirmade ja külapuuseppadeni. Vineerist toolipõhja oli ka suhteliselt lihtne ise asendada, kui originaal, kas siis polsterdatud, punutud, täispuidust või vineerist, oli purunenud. Müügi kasvu suunas pürgiv Luterma oli sellise potentsiaalse tarbijarühmani jõudmise eelistest teadlik ja suunas osa turustuskampaaniast koduperenaistele.

Olen vineeriuurijana paarkümmend aastat sellisest asjade järgnevusest sündinud hübriidobjektide päritolu küsimustega jätkuvalt kokku puutunud. Pärast eestikeelse Lutheri vabriku monograafia (2002)9 ja sellele järgnenud kataloogiga täiendatud eesti- ja ingliskeelse versiooni ilmumist (2004)10 ei tõusnud mitte ainult vineermööbli hind antiigipoodides, vaid ka minu postkasti laekuvate kirjade hulk. Tüüpiliselt on kirjutajaks olnud muuseumiekspert, mööblikollektsionäär või antiigidiiler palvega abistada nende omanduses mööblieseme identifitseerimisel: kas on Lutheri tool, kui istmepõhja all on selline tempel? Enamjuhtudel on vastus eitav ja kujutan ette, et saatjale ka pettumus (näiteks antiigidiileri puhul võib eitav vastus kustutada oodatud vahekasu lootuse). Tempel „Luterma“ istme all ei anna garantiid, et ka tool ise on valmistatud Lutheri vabrikus.

Tool(id)

Vaatlusalune tool kui tervik oma kujunduse, materjalivaliku ja teostusega esindab just selliseid ideid ja väärtusi, mida saab seostada kahe maailmasõja vahelise aja disainerite püüdlustega. Uuenduste tuuma moodustab siin materjalist lähtuv disain, konstruktsiooni ja masstootmiseks kohandatavaid tehnilisi võtteid sünteesivast protsessist kerkiva efektiivsuse ja otstarbekohasuse äratundmine. Ajastule tüüpiliselt on siin ka tegemist omamoodi rahvusvahelise objektiga. Ühelt poolt Lutheri vabriku inseneride kompromissitus uute kvaliteedistandardite püstitamisel ja hoidmisel, teiselt poolt prantsuse insenerist disaineri leidlikkus materjali- ja konstruktsiooniuuenduse ühendamisel mööblitüpoloogia avardamisega.

Wolfsoniani kuuluva tooli autor on XX sajandi algupoole Lyonis tegutsenud insener Joseph Mathieu ja tootjaks firma Multipl’s (Société Industrielles des Meubles Multipl’s). 1922. aastal talle väljastatud patendi sisuks on pinutatavus, „mille tulemuseks on see, et suur hulk selliseid esemeid (toole või laudu) saab virnastada äärmiselt väikesesse ruumi“.11 Mathieu tool oli valmistatud lehtmetallist ning viimistletud värvkatte ja lakiga, mis tagas peale viimistlusvariantide valiku ka teatud roostekindluse. Firma kataloogis loetletud toolipõhjade valikusse kuulusid vineer, metall, rotangpunutis ja polsterdatud versioon.12 Lisaks toolile olid saadaval ka taburet ja laud. Tänu tooli odavusele, ilmastikukindlusele ja vastupidavusele, aga eelkõige ülimalt efektiivset virnastatavust võimaldavale geomeetriale osutus tool eriti otstarbekohaseks, kui oli vaja istet pakkuda suuremale rahvahulgale (vabrikud, auditooriumid, kohvikud ja pargid). Multipl’si reklaamplakatite kinnitusel sai 25 sellist tooli mahutada pinutatult 2,3 meetrit kõrgesse ruumi.

Mathieu disain, radikaalne uuendus masstootmisele suunatud toolidisainis, resoneerus sõjajärgse ambitsioonidega arhitektide-disainerite põlvkonna uute, moodsate objekti- ja ruumilahendustega. Adolf G. Schneck, kes koostas selliseid arusaamu populariseeriva rahvusvahelise näituse „Tool“ (Stuttgart, 1928), eksponeeris seal Mathieu tooli kõrvuti Thonet’, Rietveldi, Mies van der Rohe ja teiste modernistlike arhitektide mass­tootmiseks mõeldud toolidega. Praktilisele lahendusele orienteerunud Mathieu osutas, mis suunas tollane tööstuslikult toodetav metallmööbel liikuma hakkab. Tema uuendusliku lahendusega pinutatava tooli geomeetria defineeris samas ka nn plastiku ajajärku iseloomustava aiatooli praegusesse aega jõudnud vormilahenduse. Vaatamata tooli algsele edule, jäi selle eluiga suhteliselt üürikeseks ja see võeti tootmisest ära 1930. aastate teisel poolel. Üks põhjusi võis olla samal ajal turule pürgiv kaasmaalasest konkurent, kes arendas Mathieu disaini matkides parajasti välja üht metallmööbli puhul olulist eelist – galvaniseerimist.

Xavier Pauchard, toetudes oma katelsepast-katuseplekkijast isa ja vanaisa kogemustele, oli asutanud Autunis vabriku metallist majapidamistarvete tootmiseks. Pauchardi eesmärk oli toota metallist standardmööblit, mis oleks praktiline, modulaarne ja kergesti turustatav. 1925. aastal sündinud toolile, mida praegu tuntakse Tolix A nime all, järgnes firma brändi registreerimine – algselt Établissement X ja 1954. aastast Tolix.13 Pauchard jätkas tooli täiustamist, parandades selle pinutatavust ja ühtlasi ka struktuuri stabiilsust.

Tolix jätkab tooli A tootmist praeguseni, võisteldes arvukate plagiaatorite ja konkurentidega, kes on turule paisanud erineva täpsusastme ja kvaliteediga odavaid originaalmudeli koopiaid. 2006. aastal nimetas Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusministeerium Tolixi moodsat disaini­pärandit (elus) hoidvaks ettevõtteks. Seda ilmselgelt teenitult, sest masstootena valmistatud tooli tööstuslikust esteetikast on saanud Prantsuse linna- ja kultuuriruumis sümbol. Kuus aastat tagasi võõrustas tarbekunsti- ja disainimuuseum rändnäitust „20 Prantsuse disaini­ikooni“, mille eksponaatide hulgas oli ka Pauchardi Tolix A. Näituse kuraatorid tõsta­tasid küsimuse „Mis teeb objektist ikooni? Kas ajalugu, kaubanduslik edu, maine või rahva omaksvõtt ja avalik tunnustus?“, vastates ise, et selles on tähtis roll „objekti võimel jätta sümboolne ja visuaalne jälg oma ajastusse“.14

Vaieldamatult on Pauchardi Tolix A ajaproovi katlast edukamalt läbi tulnud kui Mathieu nimetu tool. Ei ole aga kahtlust, et ajastusse vajutatud jäljes tunneb suunarajajana ära eelkõige Mathieu idee. Pauchard võttis Mathieu lahenduses läbi proovitud eelistest õppust ning see ja galvaniseerimistehnika tagas Tolixi toolile nii pikema eluea kui ka äriedu. Kahe disaineri looming on konkurentsist kantud arendusjärgnevuses paratamatult omavahel seotud. Kuid mitte nii tihedas järgnevuses, mis „akrediteeritud antiigidiilerite“ reklaamides ja disainiajaloost pealiskaudseid noppeid põimivates Instagrami postitustes on tihti moondunud Mathieu-Pauchardi koostööks. Isegi mõte sellise väite võimalikkusest paneks kaks endist konkurenti hauas külge keerama.

Luterma eile ja täna

Euroopa vineeritehnoloogia vaieldamatu liidrina oli Lutermal täita oluline roll XX sajandi esimese poole rahvusvahelise mööblitoodangu mitmekesistamises. Märke sellest rollist hargnenud kontaktidest ei leia ainult mööblitööstuse toolipõhjadega varustamises, vaid ka vineerist mööbliesemete disaini ja konstruktsiooni uuendavates projektides. Näiteks on siin Luterma osalus Isokoni painutatud vineermööbli arendamises Tallinna-Londoni teljel 1930. aastate modernistliku disaini tõusuaastatel (Isokon: Marcel Breuer ja Walter Gropius).15 Kui koostöö Breueri ja Gropiu­sega prototüüpide arendamisel annab tunnistust mööblieseme kui terviku probleemidega süvitsi minekust, siis oma kvaliteetsete kaasaegsele mööblitootele standardiseeritud istmeprofiilide valikuga osutus Luterma ihaldatud partneriks ka paljude teiste samal ajal uuenduslike ideedega esile kerkinud disainerite seas. Üheks pikemaajaliseks kliendiks kujunes prantslane Jean Prouvé, kes kasutas volditud lehtmetallist ja torust valmistatud Tooli nr 4 / Standard (1934, Ateliers Jean Prouvé, Nancy) puhul järjekindlalt Luterma vormitud profiiliga toolipõhju.16 Selle tooli esimesest versioonist kasvas välja terve rida Prouvéle iseloomuliku käekirjaga tootearendusi.

Vineeri ajaloo uurimine jätkub. Rahvusvahelised ajaloolised ülevaated, näitused ja tootearendusega seonduvad materjali innovatsiooni- ja disainiprojektid on viimastel aastatel süvendanud vineeri kui fenomeni uurimist. Huvil materjali mineviku kaudu uute tehnoloogiliste ja disainilahendusteni jõudmise vastu on potentsiaali laieneda dünaamiliselt mitmesuunaliseks uurimuslikuks keskkonnaks. 2017. aastal Victoria ja Alberti muuseumis toimunud näitus „Vineer“ koos seda saatva väljaandega on kokkuvõttev näide, kuidas selline keskkond oma uurijate-tegijate võrgustikuga välja võiks näha.17 Loodetavasti tuleb siia lisa ka Eestist, nii disaineritelt kui ka ajaloolastelt-teadlastelt, sest ka Lutheri vabrikuga seondub veel palju teemasid (näiteks materjalitehnoloogia arengulugu ja äriajalugu), mis ootavad praegustest prioriteetidest lähtuvalt jätkuvat uurimist ja mõtestamist.

Luterma reklaamleht, 1930. aastad.

Erakogu

Xavier Pauchardi tool Tolix A, umbes 1925.

Multipl’si tooli reklaamleht, 1930. aastad.

3 × erakogu

Joseph Mathieu tooli patendijoonis, 1920.

1 Merle Karro-Kalberg, Kuhu kaob aeg? Disain annab vastuse (intervjuu Ilona Gurjanovaga). – Sirp 17. IX 2021.

2 Hille Karm, Disain ajaproovi katlas (intervjuu Leonardo Meigasega). – Sirp 17. IX 2021=Karm.

3 Samas.

4 The Wolfsonian – Florida International University, Miami Beach, Florida, The Mitchell Wolfson, Jr. Collection.

5 Wood seat manufactured by Luterma, Estonia, designed c. 1900, M. Wolfson, Jr. Collection.

6 Stacking chairs, c. 1926, M. Wolfson, Jr. Collection.

7 Jüri Kermik, Lutheri Vabrik. Vineer ja mööbel. Eesti Arhitektuuri Muuseum, 2004, lk 42=Kermik.

8 Karm.

9 Jüri Kermik, A. M. Luther 1877–1940: materjalist võrsunud vormiuuendus. Sild, 2002.

10 Kermik.

11 Ameerika Ühendriigid, Patendiamet, patent nr 1,408,114, 28. II 1922.

12 Atlas of Furniture Design. Toim M. Kries, J. Eisen­brand. Vitra Design Museum, 2019, lk 180=Atlas.

13 Samas, lk  249.

14 Cédric Morisset, Hélène Convert, 20 prantsuse disainiikooni. Prantsuse Instituut Eestis ja ETDM, 2015.

15 Kermik, lk 110–123.

16 Atlas, lk 262.

17 Christopher Wilk, Plywood, Victoria and Albert Museum, Thames and Hudson, 2017.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht