Dress up. Leave a false name.Be legendary

Anneli Porri

Kunstniku pahe kui distantseeritud metafoor

Allen Jonesi feti?istlik hüperrealistlik skulptuur ?Laud? (1969, akrüül, fiiberklaas, nahk, klaas) tekitas feministide protesti, kui seda taas eksponeeriti 1970ndate kõpul. Repro

Laenasin pealkirja Hakim Beylt, kes muu hulgas põrmustab resümeerides ?Kunst nagu kuritegu, kuritegu nagu kunst? valearusaama kunstist kui millestki moraalsest, igikaunist ja hingele ilusasti mõjuvast. Vastupidi, igavene ilulemine kangelaseks ei tee, kelmiks ja pühakuks ka mitte. Seda teeb kunst, milles on kehalisust ja salalikku kirge, mis on wicked. Mis omakorda tähendab teatud annust pahelisust, sisimat mõnu valmistavat piiripealset. Nõks on aga doseerimises, vinti ei tohi üle keerata, muidu ongi kuritegu.

Selgitamaks, kust läheb piir, ripub Kunstikeskuse netiportaalis üleval gallup ?Mis on kunstis keelatud??. Kolmandik vastab ?mitte kui midagi?, viiendik leiab, et keelatud on ?loomadele liiga teha? ja edasi keelatakse kahanevas järjekorras ka ?vägivald, vaimne punnitamine, pissi ja kaka kasutamine, suvaline jama, rumalus, igavus ja arusaamatus, koledus, magusus ning vanamoodsus?. Vastusevariantides eristub kaks kategooriat: sotsiaalsete piiriületuste eksponeerimine ja kunstisisesed eksimused. Ühiskondlikest normeeringutest (nagu teiste inimeste, väljaheidete ja loomadega ümberkäimine) hälbimisele on vaatajatelt aktiivsem reaktsioon kui kunstisisestele küsimustele. 30 protsenti  liberaale, keda miski ei häiri, on selge utoopia, arvan, et nad murduvad juba esimeste Herman Nitschi, Laimre, COUM Transmissionsi või vähemalt Sütevaka etteastete ajal.

Kunstitabude juurde tagasi tulles on vastustena loetletud kunstiteose väärtused, mis ei sõltu otseselt töö sisust, vaid interpretatsioonist. Ja nagu näha, ei hinda publik kuritegusid kunsti vastu küllalt rangelt. Teha kolmkümmend aastat ühte ja sama pilti oleks nagu talutavam kui teha häid hakkimistöid, ütleme, kaks aastat. Kunstniku aastakümneid püsiv käekiri, lademetes Toomas Vinte, Elkeneid, Okaseid ja Arrakuid on sama ebamoraalne kui ahelsuitsetamine. Ilmselt lisandub siia veel avalikes kohtades enesepaljastuse nauding.

Miks sellised kunstikalduvused aktsep­taablid on, tuleb tõenäoliselt romantilisest kunstniku-looja müüdist. Kunstnik on ühiskonnas kätte võitnud demiurgi ja vahendaja positsiooni. Kunstnik elab oma salapärases maailmas, mis on a priori traagiline ja ekstravagantne. Kunstniku keha kannatab. Kunstniku veidrused on hoopis midagi muud kui näiteks vangide, vaimulike või kooliõpetajate hämarad liialdused. Me oleme nõus pahedega, kui need on distantseeritud metafoorid. Me elame läbi nende kellegi võõrast elu, milleks me mittekunstnikena oleme sageli liiga arad, mugavad või silmakirjalikud. See on peamine põhjus, arvan, miks üldse korralikud jätkusuutlikud kodanikud on nõus suurt osa ebapraktilist kunsti taluma. Ja miks kunstnike pateetilised biograafiad nii populaarsed on. Lugejal on võimalus läbi elada kujutlust kunstnikust, keda kunagi ei mõistetud, kes oli heidik ühiskonna äärealadel ja püsis vaid absindi hapral toel. Ja muidugi Pariisis, kus mujal. Henry Miller maalib ?Vähi pöörijoones? eeskujuliku pildi pinnasest, kus kunagi kasvasid Baudelaire?i kurja õied, kus Rimbaud võrgutas kuueteistaastaselt Verlaine?i, kus Wiiralt söövitas ?Põrgu? ja ?Kabaree? ning  Pärsimägi maalis endast autoportree pärlikeega kaelas. Kaasaegne näide on Tracey Emin, kes joob ennast televisiooni otsesaates täis, pakub kunsti pähe oma ülestegemata voodit ja loetelu kõigist, kellega ta maganud on, räägib vahetpidamata seksist ja käitub üldse halvasti.

Samas on Emini tööd seotud oluliste sotsiaalsete küsimustega. Pahede naudingulisuse kujutamise või esilekutsumise medali teine külg ongi tugeva ühiskondliku sõnumiga kunst, mis on mõeldud tekitama ?okki, hirmu, tülgastust, mis ei lase vigade koha pealt silma kinni pigistada. Lühidalt, vaatajale ei suruta enam vaikimisi tunnustatud hälbeid näkku metafooridena, vaid tõelise ?okina. Uskumatult silmakirjalik on keelata vägivalda kunstis ja samas aktsepteerida riigi ekspansiivset välispoliitikat, seksuaalvägivalda, ühiskonnas heaks kiidetud repressiivseid tavasid. Ma ei mõtle pehmet manitsevat feministliku varjundiga sotsiaalkunsti, sageli moraliseeriva karikatuuri laadis, vaid tõelist anarhistlikku tegevust. Ja loomulikult, skandaalsus müüb. COUM Transmissions sedastas oma manifestis: ?Keegi ei tea enam, mis on parim või õige. Niisiis peame selle iseenda jaoks otsustama.? Asi lõppes nende personaalküsimuse arutlusega Briti saadikutekojas. Kas nende aktsioonide tõttu ühiskonna moraalne tase langes, kahtlen sügavalt.

Seega: Dress up. Leave a false name. Be legendary.