EKA lõpetajad on vallutanud Tallinna Kunstihoone

Kunstiakadeemia lõputööde näitus tõestab taas, et tudengid, juhendajad ja näituse korraldajad on tasemel. Tallinna Kunstihoone ruumid aitavad sellele kaasa.

MIA MARIA ROHUMAA

EKA lõputööde festival „Tase“ Tallinnas Vabaduse väljak 8 Tallinna Kunstihoones ja galeriis, kunstnike liidu ateljeedes, Vent Space’is, graafikakojas, Grafodroomis, baari- ja poeruumides, EKAs ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi hoovis* kuni 17. VI.

Kaks kuud enne EKA lõputööde festivali „Tase“ avamist Vabaduse väljakul toimus Tallinna Kunstihoone galeriis sümpoosion kuni 26aastastele kunstnikele. Stseno­graafia magistrant Riin Maide avas õhtu sõnadega: „Suuri pole!“ ja toatäis (noori) naeris.

Nüüd varasuvel Tallinna Kunstihoone peauksest sisse astudes näib esialgu kõik nii, nagu on Tallinna Kunsti­hoones alati olnud. Et kuskilt algab näitus ja … aga juba trepist üles jõudes tuleb arusaamine, et suured on tõesti välja kolinud: uksed, mis on tavaliselt külastajatele suletud, on pärani lahti, seintelt ja lagedelt vaatavad vastu suured krohvisondaažid, lambid veel põlevad, aga tualetid enam ei tööta – kõik oleks nagu endine, aga maja on maha jäetud. Ja tudengid on selle vallutanud! Mida nad siin teevad?

Oma kooli tunne

„Tase“ on Eesti Kunstiakadeemia iga­kevadine lõputööde festival, mille keskmeks on lõputööde näitus. Näitusel osalevad kõik arhitektuuri-, disaini-, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskonna magistri- ja bakalaureuseõppe lõpetajad. Arhitektuuriteaduskonna lõpetajate töid näeb EKA hoones, teised teaduskonnad on hõivanud Tallinna Kunstihoone kõik ruumid. „Tase“ on ülevaatenäitus selle sõna kõige täpsemas tähenduses: ainus nimetaja, mis ühendab kõiki välja pandud töid, on kokkusattumus, et nende autorid lõpetavad tänavu kevadel kooli. Seega võiks arvata, et kunsti on igale maitsele ja kaetud on kõikmõeldavad teemad. Osalt see nii ongi. Ei üllata, et mõned teemad ja ideemustrid korduvad ja tõusevad teiste hulgast esile: autoreid liidab kool ja kevad, paljud liiguvad samas keskkonnas ja kultuuriruumis. Siiski on tegemist eklektilise ja mahuka näitusega. Selge see, et disaini ja tehnoloogia tuleviku magistrante ja graafika bakalaureuseõppe lõpetajaid on üsna võimatu sujuvalt suhestuma saada.

Seetõttu juhin esiteks tähelepanu näituse korraldajatele ja kujundajatele, kes on remondieelse Tallinna Kunsti­hoone kõik võimalused maksimaalselt ära kasutanud. Sellele järeldusele jõudsin, kui olin kümmekond minutit seisnud ja natuke tantsinud kottpimedas tillukeses reiviklubis, kus ruumi algsest funktsioonist ehk liftist on alles ainult lõhn … Olles läbi käinud Tallinna Kunstihoone kõik ruumid, võin kinnitada, et ühelegi tööle ei ole paigutusega kahju tehtud. Küllap oleks ühele või teisele teosele leidunud veelgi täpsem ruum või nurgake, aga suuremale osale töödest pakub ruum tuge. Näiteks kunsti­eriala lõpetaja Lauri Lesta installatsioon nelja kodumasinaga, mis esitavad spetsiaalselt neile loodud muusikapala, mõjuks sümpaatselt ka klassikalises galeriis või mõnes EKA klassiruumis, aga mahajäetud ateljees töötavad katkised ahjud-pesumasinad kindlasti võimsamalt. Teine näide kujundusest, mida pole võimalik teadlikult tekitada, aga mida saab märgata ja kasutada, on kaasaegse kunsti magistrandi Jonathan Stavleu arheoloogiat ja uusvaremeid uuriv lõputöö. See on leidnud koha Ri­chard Uutmaa korteri elutoas, kust tütar võttis mõni kuu tagasi välja kolides maha aastakümneid seina kaunistanud pildid. Nende tugevad jäljed on seinale pleekunud ning jääb mulje, et seegi on Stavleu teose osa. Kust ma teadsin, et see oli perekond Uutmaa elutuba? Ka see on näituse kujundajate suurepärane leid: ateljeede, korterite ja teiste tööruumide seintele on kirjutatud seal elanud ja töötanud kunstnike nimed. See annab näitusele lisakihi, haarates omal moel kaasa suure osa kunstnikkonnast: tekib koolilõpetajate, nende õpetajate-kolleegide ja kõikide kunagi siin olnute ilus ja uhke sild. Oma kooli tunnet tajusin ka, kui jälitasin näitusel kolme vanemat kunstnikku – väga stiilsed ja väga punase peaga – ning kuulasin, mida neil noorte kohta öelda on. Ärgu tuldagu rääkima põlvkondlikest erinevustest: nad arvasid täpselt samamoodi kui mina.

Vaimse tervise probleemid

Üks, mis tudengite töid saatvaid tekste lugedes teravalt silma torkas, oli tervisega seotud teoste hulk. See, kas sel põlvkonnal on rohkem tervisemuresid kui varem või lihtsalt tegeldakse nendega teadlikumalt, on iseküsimus, aga kahtlemata on see mõtlemapanev, kui igas ruumis on vähemalt üks lõputöö, mis on ajendatud terviseprobleemist või ebapiisavast professionaalsest abist selle lahendamisel. Muresid, mille vahel valida, jagub: ehte- ja sepakunsti magistrandi Erle Nemvaltsi „Ärevuse anatoomia“, aksessuaaridisaini bakalaureusetaseme lõpetaja Rita Volkovi uurimus unehäiretest, Merilin Põldsami skulptuuri bakalaureusetöö ülitundlikkusest ning maali bakalaureuseõppe lõpetaja Tea Lemberpuu maaliseeria ajast, mil kunstnik kaotas järk-järgult nägemise, on vaid mõned näited. Kõige mõjusam vaimse tervisega tegelev teos asub keldris Grafodroomi ruumides. Mats Johan Soosaare graafika bakalaureusetöö kogemine algab keldrisse viival trepil, mis on paksult lavatossu täis. Tegemist on kahtlemata kehalisema kogemusega, kui graafika tavaliselt pakub. Selles mõttes võiks lõputöö vabalt kuuluda hoopis installatsiooni või miks mitte ka stsenograafia valda. Hämar kelder haiseb räigelt kopituse järele ja kui lisada veel lavatoss, muutub hingamine vaat et võimatuks. Sellesse keskkonda on asetatud Soosaare joonistused, millega dokumenteeritakse teekonda ühe arsti juurest teise juurde, et depressiooniga kuidagi toime tulla. Nagu sellest veel vähe oleks, kostub kõlaritest monotoonselt sisse loetud päevikutekst, kuidas psühholoogi juurde aega ei saa, ei saa, ei saa … Trepil tuli mulle vastu üks ilusas ülikonnas kultuuriasutuse juht ja ütles (mulle, võhivõõrale) naeratades, et nooled näitavad küll, kuidas keldrisse saada, aga välja ei saa. See tundus olevat sisuline kommentaar.

Haavatavus ja turvalisus

„Isiklikkus“ ja „haavatavus“ on kindlasti märksõnad, mida tuleb lõpetajate teostest rääkides kasutada ning mitte ainult tervisemurede teemade puhul: arvestatavas hulgas töödes tegeletakse kodu ja kodususe ning turvalise ruumiga. Graafikaosakonna lõpetaja Johanna Rannu teos „Kuidas rääkida kohast, kus olen elanud ainult kolm aastat?“ on päevikuvormis joonistuste seeria uue ruumiga kohanemisest. Pilt on liigutav, naljakas ja väga tuttav. Rannu on seinale ladunud õrnad vaated kõige argisematele ja korduvatele asjadele – naabritele, hoidisepurkidele pingi all, inimeste hingele – ja Õismäe kortermaja trepikoja tuttav lõhn hõljub õhus. Graafika eriala lõpetanud Kärt Heinvere ja Raahel Rüütel on läinud kodu-uurimuses sammu võrra kaugemale ning muutnud rekvisiitide ning uksesiltide abiga ühe Tallinna Kunstihoone ateljeedest oma päriskodu sarnaseks. Ning kuigi keegi vist pole lõpuni siiras, kui kaamera tööle pannakse, on siiski tore istuda võõraste näitusekülastajatega võõraste tüdrukute diivanil ja vaadata filmi nende elust. Kui kunstnikud-tegelased hommikul üles ärkavad ja voodis Laura laulu „2020“ laulavad, naeravad kõik näitusekülastajad ja korraks on tunne, et meid on millelegi väga lähedale lastud. Tekstiilidisaini lõpetaja Laura-Maria Vahimets aga on algeliste tehnikatega ja toorest materjalist loonud hüti, et sümboliseerida oma nomaadlikku elu ning omaenda ruumi otsinguid. Tekstiilitudeng Liisbet Karjel on kirjutanud oma teose saatetekstis, et tööle andis tõuke linnatüdruku igatsus looduse järele. See igatsus on samuti midagi, mis tuleb mitmeski teoses selgelt välja.

Teos kui näitus

Muidugi on nende ühiste nimetajate ja teemade juures siiski oluline märkida, et iga teos on omaette ja iseseisev ning mingit suuremat tervikut pole seekord vaja otsida. Kõikide tervikute hulgast tahan siiski eraldi välja tuua sepakunsti magistriõppe lõpetaja Taavi Teeveti töö „Ridadevahelisel teelahkmel“ ning kaasaegse kunsti magistriõppe lõpetaja Marleen Suvi „18:25“, mis mõlemad annavad välja näituse mõõdu, nii sisult kui ka vormilt. Mõlemad tööd on suure(joonelise)d, detailsed ja sõnastavad väga täpselt sõnastamatu. Suvi on põiminud oma töös lõuendmaalid, vitraažid, tikitud haikud, õhulise tekstiili ja toeka puitraamistuse, et „pakkuda kogejale äratundmist, segadust ja armastust“. Kunstnikul on õnnestunud luua ruum, mis mõjubki nii, nagu võiks see kohe silmist kaduda, nagu oleksin unustanud midagi tähtsat … Taavi Teevet seevastu on Tallinna Kunstihoone suure saali alkoovis kehtestanud vägagi selge omailma. Publik suunatakse ekslema kiriku­pinkide vahele, kus on eksponeeritud kullatud ja hekseldatud lauluraamatud, mida algsel moel enam lugeda ei saa, aga mingil uuel viisil küll. Alkoovi tagumisele seinale on aga kinnitatud „Kadunud olemise käsulauad“, mis on täpselt nii informatiivsed, nagu nimi lubab.

Täiesti omaette näitus on graafilise disaini osakonna bakalaureusetööde väljapanek endises Lugemiku raamatupoes. Näitusel oli eraldi avamine, on omaette pealkiri, kavaleht ja visuaalne identiteet. EKA graafilise disaini osakond on kool koolis, see on selge. Graafiliste disainerite lõputöödes leiab luulet, poliitikat, ehtekunsti, videoinstallatsioone, linnaplaneerimise kommenteerimist, väga ilusaid makette ja tekstiili­installatsiooni – mõne teose puhul ei taba kõrvaltvaataja pilk ehk alati seost graafilise disainiga, aga oleks ka kohutavalt igav ja nukker, kui kunstitudengite lõputööd oleksid ootuspärased. Karl Kevade „Karažaavia Demokraatlik Rahvavabariik“ oli muuseas üks väheseid otseselt poliitilisi töid kogu näitusel.

Installatsiooni mõju

Kui graafilise disaini osakond paistis silma omaette näitusega, siis kunstikultuuri teaduskond eristub vastupidi –näituse puudumisega. Muinsuskaitse ja konserveerimise lõpetajate tööd on küll Vent Space’is planšettidena esitatud, aga teades, kui põnev on tegelikult nende õpe ja töö, tahaksin, et ka näitusekülastajad saaksid sellest rohkem aimu. Siiri-Liis Huttuneni „Prügi või varandus: ehitusmaterjali taaskasutamine ja väärtustamine Eestis“ oli seekord ainus töö, mille planšetti saadab installatsioon nähtavasti objektidelt kogutud leidmaterjalidest. See väike sekkumine muudab ruumi elavamaks ning arvatavasti loeb Huttuneni tööd nii mõnigi, kes pole siiani ehitusprügi vastu huvi tunda taibanud. Kunstiteaduse bakalaureustelt oleks võib-olla keeruline näitust välja nõuda, aga värskelt magistriks saanud kuraator Brigit Arop oleks saanud kastanid tulest välja tuua ja näiteks mõnd oma varasemat näitust esitleda. Seda teed on läinud väga edukalt näiteks stsenograafia osakonna lõpetaja Joel Väli, kes on taastanud Tallinna Kunstihoones oma lavastuse „In memoriam Bellingshausen“ stsenograafia. Üks näitusekülastaja, kellele Väli lavastus oli meeldinud, ütles, et galeriisse istutatult mõjub lava pareminigi – olgu see näide teatrikunstist ülekutseks kunstikultuuri teaduskonna järgmise aasta lõpetajatele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et EKA tudengid, juhendajad ja lõputööde festivali korraldajad on tasemel.

Üks asi selle kõige juures siiski kripeldab. Nagu alguses mainitud, on EKA tudengid Tallinna Kunstihoones skvottinud märtsist saati. Tudengite vaatest on see suurepärane võimalus. Tallinna Kunstihoone suur saal, ateljeed ja galeriid – kuhu mujale veel tahtagi – on nende päralt. Ka EKA seisukohast on see suurepärane: võib arvata, et külastajaid on tänavusel „Taseme“ näitusel rohkem kui tavaliselt, sest Vabaduse väljakule ikka satutakse. Ajalooline järjepidevus, mis tekib vanemate kolleegide ja eelkäijate ateljeesid üle võttes, võiks tudengeile mõjuda võimestavalt ning pidulikultki. Tore on mõelda, et Aino Bachile meeldiks, kui ehte- ja sepaosakonna lõpetaja Liisbeth Kirss möllab oma sõbrannadega ja üle võlli hambakaunistustega lugupeetud graafiku magamistoas. Aga miks ikkagi tudengid tuppa lasti? Sest Tallinna Kunstihoone remont lükkub edasi rahapuuduse tõttu. Vaadates, millise energia, hoole ja pühendumusega EKA lõpetajad tööd teevad, võiks osa teatriraha ehk Vabaduse väljaku sellele küljele suunata.

* Graafilise disaini magistritööde näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumi hoovis oli avatud 1. – 11. VI.