Elutants Lembit Saartsi moodi

Kaire Nurk

Lembit Saarts. Ikla öösel. 1958, õli, paber. ?Lembit Saartsi maalid ja joonistused?* Tartu Kunstimuuseumis 17. IX ? 14. XI, kuraator Krista Piirimäe.

?Ma pean saama pilti teha,? ütleb Lembit Saarts ajakirja kunst.ee ?Ego? intervjuus. Üks Dostojevski tegelane kuulutab sama kangekaelselt: ?Ma pean saama teed juua.? Kas ei kõla need üheväärselt eksistentsiaalselt? Ometi on ühe ring äärmuslikult ahenenud, teise maailm aga läbivalt helge ? ja selles helguses mitmekesine ja avar(dav). Kergendav. Tõtt-öelda pole sõna-sõnalt meeles, miks Dostojevski tegelane pidi teed juua saama. Võimalik, et see oli tema ainus järelejäänud eneseidentiteedi väljund? Saarts tuli eluga tagasi Stalini vangilaagrist, ja Tartu kunstieluski on ta ellu jäänud. Ikka maalides ? värvigamma mitte ainult ?si-bemoll-ma?oor helistikus? ja tegevustik, hinge liikumine, peamiselt ?fuuga rütmis?.

Värvimaastikes vahelduvad päeva- ja aastaajad, kohad ja ilmaolud, tegelased ja tunded. Kuidas särab oran?i-roosa täiskõlas varahommik Karlova pargis (1961). Kui meeleline on rohelises kleidis naiseportree ?Nartsissiga? (1957). Kui spontaanne ja kirglik on ?Hüvastijätt? (1958). Kui jõuline ja külluslik on ?Naine kannuga? (1958). Kuidas autoportreeline ?Tambet isaga? (1976) on üheaegselt presentatsioon ja kindel vaade Vaatajale vastu. Kuidas suureformaadiline ?Sügispilt? (1978) näitab vastupidiselt, selgvaadet, gruppi soliidses eas inimesi seismas, eel kerkiv pilvemüriaad tulevikuhorisondil. Kuidas ?Jäljed rannal? (1973) sillerdab liivalainetuses ja ?Bukett? (1982) on sama lopsakas kui naine roheliste kaardinate all (?Roheline kaardin?, 1967). Kuidas ?Hilistes külalistes? (1967) seisab kuuvalgusest ülekülvatud paar aiaväravas, käest kinni, naine sinises kleidis, mehel mõle­ma üleriided käsivarrel. Kuidas ühtede maastike küpse, ruske ja leekiva meeleolu vahetab välja teiste talvine vaoshoitus.

?Õige kunstnik ei taotlegi. Midagi pole eriti nii väga püüda. Ma olen täiesti eitaval seisukohal, et midagi püüda, kõik peab ise tulema, võimalikult ise tekkima. Iseenesest. Mingisugust otsimist ei ole, aga kõik on üks leidmine, juhus, ja kui on selline juhus olemas, et sa kogemata ? juhtub mingisuguse vahva leidus, siis on selline meeldiv tunne ja see ongi, mis rõõmu teeb, ja mis teeb veel isu teha,? nüansseerib kunstnik oma suhet ?pildi tegemisega?.

Viimaste aastate tööd, ?Istun üksinda?, ?Udune muna?, ?Minek?, ?Sinisesse tuppa?, ?Mälulünk?, ?Sinine liikumine?, ?Kevadväsimus?, ?Millennium? jt on otsekui jäised. Mingis teises aegruumis? Eriti väsinud tänase eesti moe-elu-rütmidest? Vastandumine kriiskavale reklaamivärvindusele? Nivelleerumiste peegeldus? Kunstniku suveräänsus igatahes.

 

Meri kui sümbol

Võtmetöödeks Saartsi loomingu olemuse juurde selles ekspositsioonis, mis suures enamuses on pärit kunstniku ateljeevaramust (!), peaksin kolme rannamaastikku. Kui võrrelda Karin Lutsu retrospektiiviga muuseumi ülakorrustelt, siis Lutsul kohtab merd paljudes eri varjundeis, palju ka olustikuliste ja töistegi aktsentidega, Saartsi merevaated on aga otseselt sümbolmaastikud. Maalipaar ?Ikla päeval? ja ?Ikla öösel? (1958) ?mäletab? kaunist kuuma suve Läänemere ääres (kui abikaasa Silvia oli saanud suunamise peaagronoomiks Kilingi-Nõmmele). Päevase stseeni keskmes, rõõmsalt elevil mere foonil, kuivatab aadamaülikonnas Eva end päikesekollase rannarätikuga, kõrval riidelasu rannaliival. Maal on liigendatud erksatest kontrastidest. Öises vaates on maa, vesi ja õhk ühteviisi sinisest hämarusest ja kuuvalgusest üle ujutatud, inimkuju võtavad nii pilvekontuurid taevas kui puuvõrad rannal, fantaasia on ärkvel, kosmiline nägemus kättesaadav, saladuslik ümbrus tõotav.

?Rannamale? (1978) pealkiri on sedavõrd täpne, et võiks loobuda maali atmosfääri lähemast iseloomustamisest. Unistusliku mere poole sammuva naise kleidi koobaltsinine värv on samavõrd kujundlik kui esiplaanil istuva mehe seis malelaual. Rohelise päikese (või ühtlasi kuu?) peegelduses merel aimdub Edvard Munchi tuntud kuutriip ?Üksildastest? ja ?Elu tantsust?.

?Mu maastikud on peas, ma teen peast, saan kõige paremini teha ? mälu järgi. /…/ Mul on unenäomaastikud vahest, enamik võib-olla on välja mõeldud ? lihtsalt hakkan maalima, teen ühe maastiku, ükskõik millise, kusagil nähtud, mõne, mis on meeles, mälu järgi. Oluline on, et tast pilt pildina välja tuleb. Ta võib iga maastik olla. Võib-olla on Kuu-maastik. Ja Marsi-maastik. Noh, maakera peal ka kindlasti,? fabuleerib Saarts talle omaselt.

Ka Munch on öelnud (maastiku maalimise kohta): ?Ma ei maali seda, mida ma näen, vaid seda, mida ma nägin?. Võib ju öelda, et see on vana(nenud) formalistlik(?)-modernistlik kreedo. Aga võib-olla kestab modernism edasi ? kui mõista modernismi eksistentsialismina, mis alates ühest (!) suurest kodanlikust (?) revolutsioonist on inimest andnud järk-järgult aina enam vaba tunnetuse meelevalda. Mida õieti tähendab ?ma NÄGIN?, ?ON MEELES?? Kas pole tegemist jäädvustustega n-ö alateadvusse? Vähemalt püsiva(ma)lt mälusahtleisse? Ja mis on see, mis jääb püsiva(ma)lt mälusahtleisse? Ju midagi tähtsamat, olulisemat. Eksistentsiaalselt väärtuslikumat? Miks eitab Lembit Saarts ?koledat? kunstis? Miks jaatab ?ilusat?? Sest ta eitab ?koledat? ka elus ja inimeses. Ta jaatab inimeses ja elus ?ilusat?.

?Ärge andke oma lambist õli, andke valgust!? ? ei väsi kunstnik rõhutamast.

* Omaaegne intervjuu kunst.ee-le (nr 2, 2002) toimus ?vabal-intensiivseil hetkeil sündinud visandite? sirvimise saatel, millest mõned näited said ka ajakirjas avaldatud. Kuid Saartsi visandite mapp sisaldab palju üllatusi. Neid oleks võinud rohkemal hulgal eksponeerida, eriti kuna näituse pealkirjas seisab viide ?joonistused?.