Enda peegeldus, kuid mitte ainult

Arsi Projektiruumi näitus on kasvanud välja „Muhu prindist“, kuid graafiline kujund ja loomisprotsess jäävad taustalooks, esil on kunstnike kujundiloome.

ELNARA TAIDRE

Näitus „Graafika levib ruumis“ Arsi Projektiruumis kuni 28. XI. Kuraatorid ja kujundajad Kadri Toom ja Lembe Ruben, kunstnikud Charlotte Biszewski (Ühendkuningriik), Sarah Epping (USA), Outimaija Hakala (Soome), Sirkku Ketola (Soome), Katharina Lewonig (Saksamaa), Paulis Liepa (Läti), Hilda Lindström (Rootsi), Tobias Stengel (Saksamaa), Evelyn Grzinich, Inga Heamägi, Kalli Kalde, Kaija Kesa, Gudrun Koppel, Tiina Kraav, Maiu Mooses, Lilli-Krõõt Repnau, Lembe Ruben, Mirja-Mari Smidt, Angela Soop, Helen Tago, Kadri Toom ja Maria Kristiina Ulas.

Arsi Projektiruum pakub viimasel ajal peale tugeva näituseprogrammi elamusi ka näitusekeskkonnast endast. Nauditav on jälgida, kui erinev võib see ruum olla sõltuvalt eksponeeritud töödest, kujundusest ja valgustusest. Näitus „Graafika levib ruumis“ pole siinkohal erand. Üks põhjus on tõenäoliselt asjaolu, et kuraatorite ja kujundajate rolli ühendanud Kadri Toom ja Lembe Ruben on algusest peale sõnastanud väljapaneku teema ruumilise aspekti kaudu. See teemapüstitus on kohustanud suhestuma näitusekeskkonnaga, kõrvuti sellega peegeldama graafikat kui traditsioonilist kahemõõtmelist meediumi, otsima võimalusi kõnetada kolmemõõtmeliselt ja jõudma välja nüüdiskunsti. Kokkuvõttes kutsub näitusekontseptsioon meid suhestuma ruumiga – ühiskonnaruumiga, maailmas toimuvaga.

Näituse teine märksõna on levimine. Nii kuraatorid kui ka osalejad on seotud graafika töötoaga „Muhu print“, kus kuus aastat on tegutsetud igasuvisel nädalapikkusel intensiivkursusel. „Muhu print“ on noorema põlvkonna graafikute kiiduväärne ettevõtmine, enese­harimise eesmärgiks on graafika­tehnikate tundmaõppimine ja kasutussevõtt. Nõnda levivadki siinses graafika­kunstis seni vähetuntud tehnikad, seejuures nii vanemad, pikaajalise traditsiooniga tehnikad kui ka hiljuti leiutatud, uute materjalide ja võtete kasutusel põhinevad uudistehnikad. Peale tehnika­alase teabe on „Muhu print“ soodustanud kunstnike omavaheliste kontaktide levimist, tänu rahvusvahelistele osalejatele on siinsetel graafikutel tekkinud dialoogi- ja koostöövõimalusi välismaal. Näitus „Graafika levib ruumis“ pakub ülevaadet „Muhu prindiga“ ühendatud mõttekaaslaste loomingust.

Inga Heamäe tõmmiste vormistus on võimendanud ettekujutust graafikast kui raamitud ja klaasitud mustvalgest teosest.

Lembe Ruben

Kuigi „Muhu print“ on graafikatehnikatele keskendatud üritus, ei saa öelda, et sellest välja kasvanud eksponaadid oleksid puhtalt tehniliste oskuste demonstratsioon. See pole graafika ainult graafika pärast. Huvitavad tehnilised lahendused on kujundiloome, oma sõnumi või loo veenva esitamise vahendid. Graafiline kujund ja graafika loomise protsess on jäänud näituse taustalooks, esile on kerkinud kunstnike teemakäsitlused, mis varieeruvad poeetilistest filosoofilisteni ja esteetilistest ühiskonnakriitilisteni. Selle heaks näiteks on kuraatorite endi tööd. Lembe Rubenit on huvitanud uudiste levik infoühiskonnas ja info abil manipuleerimine: seda teemat on ta käsitlenud fragmenteeritud graafikatõmmises, tumedas nagu infomüra, aga ka animatsioonis, kus hüpiknukuna tõmblev laelamp on inimese kurb-naljakas metafoor.

Kadri Toomi näiliselt dekoratiivsete, efektseid värvipindu ja arhitektuurilisi struktuure ühendavate kompositsioonide lähtekoht on aga uusarenduste vaatlemine, kus reklaamisõnum ainulaadsest kodukohast on vastuolus kehvapoolse ehituskvaliteedi, standardsete elementide ja lahendustega. Ometi ei mõju Toomi graafika ja seda ruumi laiendav installatsioon süngelt, vaid seostub konstruktori loomingulise mängulise tegevusega. Põnev on jälgida, kuidas kunstnik töötab moodulelementide komplektiga, liigutades elemente kahe- ja kolmemõõtmeliste teoste vahel ja liites eri kooslusteks. Sotsiaalsetest teemadest ei jää puudutamata koroonaviiruse põhjustatud keeruline situatsioon. Kalli Kalde, kes hakkas eriolukorra ajal kanu pidama, on loonud kanakujutistest graafikasarja, mis näitusesaalis on lavastatud teravmeelse installatsioonina. Kuldsete munade ümber aedikus askeldavad vahvad kanad võivadki tähistada iseennast, aga võivad ka toimida meie aja inimese ja ühiskonna metafoorina.

Näituse tähtsamaid alateemasid on siiski graafika kui meediumi abil enesepeegeldamine, selle üle mõtisklemine. Graafika pikk ajalugu ja traditsioonid on omamoodi taak, mida nüüdisgraafikutel on võimatu ignoreerida. Graafikaga tegelemine on nõudlik protsess: see on oskusi ja täpsust, aega ja kannatust nõudev tegevus, mis ei kannata hoolimatust. Siiski on plaadi ettevalmistamine ja trükkimine omaette nauditavad toimingud, kiirustavast ja vastuolulise infoga üleküllastunud maailmast mõtteid mujale viiv kohalolu-meditatsioon. Kõnealusel väljapanekul on töid, mis suhestuvad oma meediumi ja selle problemaatikaga, seda analüüsides ja kohati heatahtliku huumoriga dekonstrueerides, piire painutades ja ületades. Nõnda on Inga Heamäe tõmmiste vormistus võimendanud ettekujutust graafikast kui raamitud ja klaasitud mustvalgest teosest. Evelyn Grzinich on jätnud aga graafika loomeprotsessist alles vaid ühe kihi – carborundum’i tehnikas kasutatava PVA liimi – ja loonud sellest kauni abstraktse objekti.

Joone kui graafika põhielemendiga mängivad nii Lembe Rubeni animatsioon kui ka Tobias Stengeli lõngadest ülesehitatud struktuurid. Graafikaprotsessi koost lahti võtmisega jätkab samuti Helen Tago, kelle keeruliselt volditud reljeefne teos näeb välja nagu graafiline plaat, kuid on hoopis plaadilt trükitud kujutis. Teose tagakülg tekitab seinal õrna värvirefleksi, mis on sama roosa nagu mahapõlenud vanade majade kohale kasvav põdrakanep. Tago teos kõneleb poeetiliselt ja vahetult, tuletades meile meelde pärandi hoidmise tähtsust. Gudrun Koppeli teineteist peegeldavate kompositsioonide paarik paikneb õnnestunult nurgas, rõhutades graafilise peegelpildi loogikat: trükitud kompositsioon on oma plaadil oleva matriitsi peegelpilt. Kuid see teos räägib ka ühiskonnas levivast eraldatusest ja üksindusest, täitmata soovist olla mõistetud ja hoitud, mis eriolukorras avaldus eriti teravalt.

Kui poleks koroonaohtu, oleks Sirkku Ketola ruumis laiutav monumentaalne siiditrükk teostatud kohapeal ning see oleks tõstnud graafika trükkimise esile protsessi ja kontseptuaalse vaate­mänguna. Õnneks sai oma projekti kohapeal teostada Lilli-Krõõt Repnau, kelle teos „Parasiit“ koosneb teiste näitusel osalejate tööde tõlgendustest, seejuures oma asukohta ja koosseisu aeg-ajalt muutes. Puudutades graafikale omast kordust ja jäljendust, on Repnau oma teosega sisse toonud metateksti elemendi. Tema teos täiendab ja raamistab, rõhutab näitust suunavaid ideid – ruumis levimist, enese­reflekteerimise soovi, aga ka dialoogivalmidust. Eesti noorema põlve graafikute suhe oma meediumiga ühendab armastust ja ettevaatlikkust, graafikatraditsioonide austamist, kuid nähakse ka lõksu langemise ohtu. Just see enesekriitilisus, pidev enese­analüüsi ja enesetäienduse vajadus on viinud neid väga heade tulemusteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht