Fännikiri Artishokile

Tänavune Artishoki biennaal oli kooseksisteerimise ühisharjutus ühises ümberõppimispaigas. See sobis igati teemapüstitusega.

ANNIKA ÜPRUS

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ Tallinna botaanikaaias 29. IX – 30. X. Kuraator Ann Mirjam Vaikla; kunstnikud Sveta Grigorjeva, Aksel Haagensen, Alevtina Kakhidze, Sandra Kossorotova, Paul Kuimet, Marit Mihklepp, Liisa Saaremäel, Shubhangi Singh, Urmo Vaikla, Mikk Meelak ja Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre ja Margus Tammik; kirjutajad Leslie Moody Castro, Evie Evans, Piret Karro, Maria Helen Känd, Inga Lāce, Peeter Laurits, Tamara Luuk, Mattias Malk, Margit Mutso, Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv.

Eleegia / Ma ei ela enam selles ilmas, / olen imbunud läbi põhjaveest, / immitsenud läbi kivimite, / mille maiku ma enam ei mäleta, / ent ometi tean – / ükskord saab kõigest kivi.

Hanneleele Kaldma, „Sinustki võib saada fossiil“

Kui olin otsustanud minna Marit Mihklepa teose „Kõdu“ avamisele, ei olnud mul aimugi, et külastan seekordset Artishoki biennaali koguni kolm korda. Olen etenduskunstiga seotud ja Arti­shoki biennaalil on mind eelkõige köitnud valdkondade vahel tegutsevad kunstnikud ja kuraatorid. Uurinud Artishoki tagamaid, pidin tõdema, et veelgi olulisem on formaat – selles peituva hapruse ja veavõimaluse, ainutõe puudumise ja arvamuste mitme­kesisuse kohalolu, protsessipõhisus ja vahetu kogemus. Esimese Artishoki kataloogis on välja toodud algsed taotlused: anda osalevatele kunstnikele ruumi eraldi mininäituseks ja kirjutada töödest nende valmimisajal, nihestades sellega tavapäraseid rolle.¹ Temaatiline näituseformaat ei ole ainult struktuur, iseäranis huvitav on, kuidas formaadist tulenev risk on tasakaalustatud idee vormumisse varase sekkumise ja paljude teekonnakaaslaste, kaasamõtlejatega. Kirjutajad on nihutatud kunstnikule lähemale, s.t nad peavad idee sõnastama enne selle lõpliku kuju võtmist ja konteksti asetamist. Toetudes algideele annab see insenerlik formaat ühele teosele kümme vaadet, kusjuures ükski hinnang ei ole lõplik. Artishok on koos­eksisteerimise ühisharjutus, mis sobib igati seekordse teemapüstituse „taimed kui tunnistajad“ olemusega.

Et formaat on hästi sisse töötatud, pakkus kuraator Ann Mirjam Vaikla välja idee käsitada toimumiskohta kui ühist ümberõppimispaika. Gregor Taul on hinnanud 2010. aasta Artishoki kuraatori Kati Ilvese tehtud kunstnike valikut – kuraator oli toonud välja ajavaimu.² Vaikla on osutanud nüüdisaja vaimule toimumispaiga ja sellega haakuva temaatika valikuga. Tal on olnud botaanikaaia ümbrusega seos lapsepõlvest saati. See põhjendab veelgi tema soovi ja südikust seda piirkonda aktiveerida.

Artishoki biennaaliga jätkab Ann Mirjam Vaikla Saskia Lillepuuga kaas­kureeritud näituse „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ (2021) mõtteliini. Siis võeti keskseks teemaks ökoloogiline rahutus ja ebakindlus.³ Sel korral asetas ta fookusesse taimed ja nihutas need passiivsest aktiivsesse rolli. See seostub filosoof Rosi Braidotti mõttekäiguga: peame läbi mõtlema, mida tähendab olla inimene ja me saame seda teha ainult üheskoos. Ümbersõnastatuna seekordse Artishoki valguses: kuidas toimida üheskoos, olles enamat kui inimesed?

experience yourself as matter, loose(n up) your humanity*

Mind kõnetasid eelkõige teosed, kus käiakse ohtliku serva peal. Näiteks Liisa Saaremäeli installatiivne videoteos „Erapidu“, millega piiluti botaanikaaia kulisside taha, osutades identiteedikriisile ja muigvel sui tekitades äraspidiseid tundeid ka vaatleja kohta. Ulla Alla, Merilin Kauba, Mari Möldre ja Margus Tammiku teoste seeria „Mida me teeme varjudes“ oli kokku pandud botaanikaaia materjalist – tormi murtud remmelgast. Sellega ärgitati mänguliselt kriitiliselt mõtlema ning juhatati külastaja botaanikaaia mittekohtadesse, osutades sellega botaanikaaianduse koloniaalsele olemusele.

Kõrvu jäi kumisema Urmo Vaikla ja Mikk Meelaki heliinstallatsioon „Signaal“, tuulde kiikuma Aksel Haageseni identiteedilõimes kangad „Kuhu kukaburrad kaovad“ ning silmi kriipima erksa närviga Paul Kuimeti selgepiirilised teosed „What It Is To Be What You Are Not“ ehk „Mida tähendab olla see, kes sa pole“. Kaugemaks jäid aga Shubhangi Singhi installatiivne teos „Granaadi sünd“ ja Alevtina Kakhidze video „Botaanilised ohvrid“. Marit Mihklepa imeliselt detailne teos „Kõdu“ Pätsi tallis võlus vaevu aimatava lõhnaviiruga.

Pikemalt jääb mind saatma vastupandamatut ligitõmmet tekitanud Sveta Grigorjeva teos „Olin ammu ennem juba lill, kui teda tundma sain“. Sandra Kossorotova videoteos „Kas ma tohin siin kasvada“ Rakvere raipest oli oma mitmetähendusliku kihistusega üks mõtlema panevamaid installatsioone. Kunstnik osutas argivalulikkusele ja tundlikkusele. Taimed tingivad tavapärasest teistsuguse aegruumi. Seekordse biennaaliga toodi botaanikaaed vaatajani sügispäikesest kuni kõdunemislõhna ilmumiseni.

Imetlen kunstnike, kirjutajate ja kuraatori ühistööd ja annan endale aru, kui suurt teekonnaosa ma ei näinud, kuid siiski tajusin. VIII Artishoki biennaal pakkus huumoritundliku kriitilise pilguga ambivalentseid kihistusi sihikule võttes ja ajataju aeglustades suurepärast kogemust. Risomaatilise järelkombitsana soovitan lugeda protsessi käigus kirjutatud tekste ja Sveta Gri­gorjeva residentuuripäevikut (https://weaknewgarden.hotglue.me/), ka vahe- ja lõpulause on sealt võetud.

breath out / breath in / hold it / hold it / breath out**

* kogege ennast mateeriana, vabastage oma inimlikkus

** hingake välja, hingake sisse, hoidke hinge kinni, hoidke hinge kinni, hingake välja

1 Artishoki biennaali kataloog. Tallinn 2008, lk 3-4.

2 Gregor Taul, Kümnel päeval avaneb kümme näitust – Tartu Postimees 2. IX 2010.

3 https://www.nart.ee/et/naitused/nart-aastanaitustaganemisteeta-kohaloluharjutus/#gallery-1