Galeriid

Anneli Porri

Esiplaanil Tarmo Salmini installatsioon ?Tõstame sisemajanduse koguprodukti?. Riin Kübarsepp  

Alati töökorras tõlgendamismasin

Leo Lapini seekordne avangardkunst on silmipimestav.

Jaan Paavle

Leonhard Lapin on avangardist. See on üldiselt teadaolev tõsiasi. Et tema, aga ka laiemalt tema põlvkonna kunstnikele on ikka omane olnud ka irooniline hoiak, siis selleski teadmises pole midagi uut. Selged ja igati vettpidavad näited on kunstniku noorpõlve töö ?Jänku suudlus? või 1970ndate suurseeriad ?Naine-masin? ja ?Mees-masin?. Isatapmise kõrval on Lapin näidanud respekti vanaisade novaatorluse vastu ning sellest tulenevalt siirast ideaalse vormi ja korra otsimise soovi. Hommage?id Malevit?ile  kõnelevad iseenda eest.

Hobusepeas eksponeeritavad ühesuguses mõõdus triibulised maalid on esteetilise minimalismi kaunis näide. Aga eks minimalism maalikunstis kipu ikka esteetiline välja nägema, sest mis on veel ülevam kui puhasvalge või must pind. Lapini triibustikus korduvad mustad ja valged jooned, sekka on puistatud punast, sinist, rohelist. Käisin näitust vaatamas koos oma 18aastase tütrega, kes ehttänapäeva vaatajana soovis väljapaneku kompositsioonis puänti, tõusude ja mõõnadega läbikomponeerimist. Kuid Lapin ei olnud tänapäeva vaatajale kübetki vastu tulnud ? ühesugused triibulised pinnad olid eksponeeritud valgel seinal väljapeetult ühesuguste vahedega, seda nii esimesel kui ka keldrikorrusel. Ja ometi käivitas minimalistlike triipude jada tähenduslike konnotatsioonide rea. Ilmselt oleks see juhtunud ka ilma pressi- ja seinateksti ning näituse pealkirjata, sest Lapini triibustik on ilmselgelt suurendatud triipkood, kuigi triipkoodi paneme tähele ainult siis, kui arvuti keeldub seda välja lugemast ning müüja on sunnitud kuus (?) viimast numbrit püüdlikult sisse toksima. Triipkood ümbritseb meid kõikjal: poes kui hinda sisaldav piirang, kodus kui märk, et oleme piirangust üle olnud ja ihaldatud eseme (kauba) omandanud. Triipkood on must, teine värv sõltub aluspinnast. Lapini sini-must-valge kood käivitab tõlgendamiskoodi, mille põhjal olenevalt siis tõlgendaja teadmistehulgast või fantaasiarikkusest või ka kirjutamislobedusest võib lehekülgede kaupa spekuleerida-tõlgendada, nii et tõlgendus ületab originaali. Hobusepea näitus illustreerib selgelt järjest süvenevat fenomeni, et aina harvemini suudame visuaalset kujundit nautida kui esteetilist pinda, plekki, joont, sest töökorras tõlgendamismasin on alati kohal.

Ka Marco Laimre ?Kapitalismi saladused? Vaalas on ilmselgelt ?tõlgendamismasina? näide. Tema Vaala rõdul eksponeeritavad suureformaadilised lohakate ringidega kaetud joonistused toimivad eelkõige Laimre kui tülikate (ja seetõttu hädavajalike) küsimuste esitaja staatuse ning alles seejärel ?ostakovit?i sümfoonia nr 2 ?Oktoobrile? töötluse taustal. Kuigi Vaala koosluses ? Laimre koos noore Tarmo Salmini maalide ja suveniirliku pisiplastikaga ? oli kohati pateetilisel, kohati ärritaval helitaustal kõige olulisem tähendus, vähemalt läbikomponeerimise mõttes. Kui Lapin on pühendatud kunstnikule omaselt esteetiliselt korrektne, siis Laimre teostuse tahtlik lohakus kõneleb kõrvalejäämise, väljaastumine ?estist, kuid ainult ?estist, sest tegelikul kõrvaleastujal pole vajadust seda avalikult manifesteerida. Laimre seekordne tülikas küsimus kõlab metafoorselt nagu vaataja proovilepanek: mis juhtuks siis, kui kunstnik Laimre astukski kõrvale.

Kolm aastat tagasi EKA lõpetanud Salmini installatsioon ?Tõstame sisemajanduse koguprodukti? on kahtlemata Vaala puänt. Kaasaegset kit?-rahvakunsti meenutavad tillukesed puidust rahvuslikud sümbolid Kalevipoja, Toompea kindluse ja muu sellisena ei vaja tõlgendamismasinat. Neid on nii palju ja nad on nii väikesed, et nende absurdsus ei vaja enam mingit tõestust.

 

Reet Varblane

 

 

Andres Tolts ja pumaagad

Kui ma nüüd õieti mäletan, mis polegi folklooriks muutunud luule puhul eriti tähtis, siis kõlas üks Hando Runneli luuletus nii: ?Paber ja pumaaga jätsid jumalaaga?, vähemalt Vene ajal. Toltsi Ühispanga galerii näitus asetub väga hästi tänasesse konteksti. Neid ?pumaagasid? tuleb üha rohkem juurde, bürokraatlik masinavärk kogub hoogu, ametnike arv kasvab, paljud asjad, mis kümme aastat tagasi tehti suulistel kokkulepetel, läbivad nüüd kümneid instantse. Mul endalgi kasvab paberitevirn üle pea ja tahaks nagu Toltski hakata sinna midagi sodima või lisama kommentaare ? eriti siis, kui on tegemist kurvaks tegeva nõmeda kantseliidiga.

Toltsi dokumendid on juba iseenesest kõnekad, olgu nad siis pärit Vene või praegusest ajast: ?Raieõiguse ja metsamaterjali müügi teatis?, ?Ühispanga maksekorraldus?, igasugu perfokaardid (oli selline failinduse-meilinduse eelkäija), KGB agentuuriteadanded jms. Mäletan, et töötasin noortekoondise asjaajana koos Toltsiga kunstnike liidus, kes oli siis liidu sekretär. Ühel heal päeval saabus liitu miilitsast venekeelne teade, et teie liikmed Raul Meel ja Harry Liivrand on tabatud Mustamäel vales kohas üle tänava minemas ? ?prinimaite mjerõ?. Tolts käis minu käest küsimas, kuidas vastata, et kas teeme seltsimeheliku kohtu või teatame, et need seltsimehed on liidust välja visatud.

Toltsi huumorimeel pole kadunud Soup?i ajast, mil ta tegi vene ajakirjadest lõigatud kollaa?e. Praeguse näituse kontseptuaalselt huvitavam osa ongi need ühelt poolt perfektselt serveeritud bürokraatlikud dokumendid ja samas neile lisatud pool-automatistlikud joonistused. Enamik meist on mingi igava ja mõttetu loengu ajal midagi paberinurgale sirgeldanud ? tegelikult on see täiesti sürrealistlik meetod, mis puudutab voolu algupärast faasi, psüühilist automatismi. Pole raske arvata, mis sundis Toltsi üles otsima vanu ja uusi dokumente ja nende peale joonistama. Tuleb meelde vana hea madalmaade kontseptualism või siis brittide rühmitus ?Art and Language?.

Toltsi suhe bürokraatlikesse ?pumaa­ga­desse? on ambivalentne: paadunud esteedina ta nagu naudiks nende vormistust, mida ta peenelt valitud raamide ja paspartuudega veelgi ilustab. Näitusel on ju väljas ka samast ?esteetikast? inspireeritud maalid, mis ilma ?dokumentalistikata? ei töötaks ja jääksid täiesti mõttetuks. Aga mingi väikse nipi ja kiiksuga annab Tolts oma seekordsele ainesele talle omase iroonilise võtme. Alati pole vaja veneaegsele sümboolikale lisada kolmetähelisi venekeelseid sõnu, piisab asi rebida välja kontekstist (see võib olla ka uuemast ajast) ja lisada mõni väikene graafiline vihje ning ongi kõik. Selles suhtes on Tolts kaval.

 

Ants Juske

 

 

Tulihänna loomislugu

Olgu kohe öeldud, et ?Tulihända? ennast Viidalepp ühegi pildi allkirjas ei nimeta. Temal on selle asemel ?Põgenemine?, ?Lennult?, ?Pilk? ja ?Inspiratsioon?. On ka ?Ootaja?, mis eriti mõjus. Tulihännast räägib hoopis Auli Kütt, kelle luuletus ?Maa ja ilm muutuvad? on selle näituse  motoks. Seal tähendab tulihänd truuks jäämist omaenda algsele sihile. St, et tulihänna veetava vara hulka võib arvata ka inspiratsiooni ja intuitsiooni, mis kuuluvad loomise juurde.

Imme Viidalepa graafikat iseloomustab sellel näitusel ennekõike dünaamika ja salapära. Kunstniku töödes peegeldub kõik see, mis kuulub lendamise ja lennu juurde. Loominegi on liikumine: ?Loomiselaulus? paika pandud päike, kuu ja ilmapuu avavad puu all olijate silmi ja pole vist liialdus öelda, et tekitavad kohalolutunde vaatajaski.

1960. aastatel Noorte Autorite Koondises alustanud Imme Viidalepp on olnud nii Tõnis Vindi kui Kaljo Põllu õpilane, tegutsenud viimase juhitud ülikooli kunstikabinetis ning lõpetanud 1976. aastal Tartu kunstikooli.

Folkloorimotiividele üles ehitatud näituse keskseks ?tegelaseks? on tulihänd, mis rändab tõelise ?vedajana? ühest pildist teise ja kui teda parajasti ka kohal pole, on tema lähedalolu aimatav. Värvilises akvatintas teostatud piltidel ?lendab? tulihänd alati üleval. Nagu pilv. Maastikuruum on kord vertikaalne, kord horisontaalne, sõltudes ilmselt sellest, kui suuri kõrgusi tulihänd parajasti võtab. Ja eks sellestki, mida ta veab. Päris kindlasti veab ta aga müstilist maailmakäsitlust ja seda, mille kohta öeldakse ?vägi?. Vägi kuulub tulihänna juurde. Nii nagu tulihänd kunstitegemise ja kunstitegemine tulihänna juurde. Isalt, rahvaluuleuurijalt Richard Viidalepalt lapsepõlves kuuldud pärimused tunduvad olevat selle näituse aluspõhi. See, millele tekib saladustest täidetud pilt.

Seesama, lapsepõlvemaailmast kaasa võetud ja kogu eluks alles jäänud saladuse aimus ja teadmus on nagu hetk enne muinasloo jutustamise algust. See, mille ilmsikstulekut me ikka igatseme ja ootame ja mis sõnadesse ei mahu. Küll aga piltidesse kodeerituna.

 

Livia Viitol

 

 

Eeter teeb imet

Kristina Norman joonistas ühe peatüki telemaatika ajaloost, täpsemalt raadio leiutamise, esimesed valmistatud prototüübid, kangelaslikud rakendused ja esitlused publikule. Akadeemiliselt korrektsete detailitruude joonistuste alus on raadio esimeste sammude dokumentaalsed tunnistajad, fotod. Seega autentne lugu. Norman on heitnud kõrvale õpikute, entsüklopeediate eelistused ning jaganud tähelepanu võrdselt nii Popovi kui Marconi hämmastavalt paralleelsele tegutsemisele. Kuna fakte objektiivselt kõrvutades ei ole võimalik kumbagi eelistada, jäi vaid üle luua potentsiaalne leiutaja, kes mingi viperuse tõttu pooldub itaallaseks ja venelaseks, kes siis, kutsutud ja seatud, leiutavad raadio. Ja ühineb taas pool-Popov/kvaasi-Marconiks. Selline on näituse meelelahutuslik mockumentary-versioon.

?Saladuslik raadio? illustreerib ajaloo eksitust, suure masinavärgi väikest arvutusviga. Sellise vea tõttu juhtunud paralleelsust võib pidada üheks ajastu vaimu esiletulemismooduseks või vähemalt tõestuseks. Joonistuste seeria loomise eeldus on aga sügavalt filosoofiline usk ajaloo latentsesse loomusesse, mis aegamööda paljastub ja toob esile varjatud asju. Selle paremaks selgitamiseks on tööd rangelt ja analüütiliselt organiseeritud. Juhuslikkusel ei ole neis joonistustes kohta.

Normani ei huvita niivõrd raadio, kuivõrd igapäevase reaalsuse seotus ja tingitus. Seda näitlikustab ta leiutaja geograafilis-poliitiliste punktide lõhestamisega, mis on määranud edasiseks ära vastavas mõjuväljas elavate kodanike reaalsuse. Kui üks raadioleiutaja on õige, peab järelikult teine olema vale, leidsid nii propaganda kui ka Nobeli preemia komitee kiiresti endale näitliku objekti.

Paralleelsust tähistava ja ka eitava lõhe on Norman galeriiseinal märkinud kollase-musta triibulise lindiga. See on väga õnnestunud lahendus, lennujaamad, pangad ja passikontrollid paluvad seista kollase joone taha, püüdes luua ohutut tsooni, ootamatud trepiastmed markeeritakse samasuguse triibuga ? ärge endale kukkudes viga tehke! ? ja taotluseks on jälle turvalisus. Marconi ja Popovi vahel on see ohtlikku astet märkiv lint pigem ajalooline vaatepunkt, lõhe, mida ei olnud soovitav vigastustekartuses ületada ei kodanikul ega teadusloolasel.

Segaduse vältimiseks on vaja täpsustada: ?Saladuslik raadio? on kõigi raadiot kujutavate tööde seas esimene, nii Kaja Kärneri ?Ameerika Häält kuulamas?, Normani enda Väike Raadio kui Raul Kelleri õppefilm ?Raadio ? see on imelihtne? tulevad alles palju hiljem. To be continued?