Hääl ei läinud ära

Festivali intellektuaalne tipp oli Erik Büngeri loeng-performance, tantsu ja heliga samas ruumis viibimise tippkogemus Artjom Astrovi ja Serious Seriousi õhtu Sakala 3 teatrimajas.

KIWA

VIII NU performance’i-festival „Hääl ja midagi veel“

Hääle teema võimaldab lõputult tähenduslikke seoseid ja seetõttu oli festivali diapasoon laia kaarega – kuivadest loengutest eufooriliste reivideni, estraadist ja diskost itkude ja süvadiibini. Hääle põhiküsimus on, kas seda kuuldakse. Festivali publikut analüüsides võis täheldada teatavat profileeritust: eespool nimetatud äärmustega publik ei kattunud.

Festivali avaetendus oli Eglė Budvytytė „Loitsukaraoke“ („Incantation Karaoke“). Külastajad suunati sissepääsust otse lavale, etendaja kõndis nende vahel, vaadates otse silma ja luues hüpnootiliselt vokaale eluvormidest nagu taimed ja loomad, bakterid ja seened. Seejärel jagas etendaja publikule mikrofonid ja palus kõigil ekraanile ilmunud teksti koos laulda. Tekkis kollektiivne meeleseisund, nagu oldaks ökosüsteemi osa. Huvitaval kombel ei kasvanud see üle seosetuks jorinaks või laulupeo­eufooriaks, mis tavaliselt juhtub, kui ettevalmistamata inimesed hakkavad koos laulma. Kõrvalt vaadates ja kuulates paistis olukord nii kummastav, et polegi kirjeldatav või võrreldav mingi formaadiga. Mõne teise planeedi ususekti rituaal? Aga miks mitte siis juba meie planeedi ja biosfääri mitte-usu mitte-sekti NU performance par excellence.

Õhtu jätkus Jelena Glazovaga, luuletaja ja helikunstnikuga – selline kattuvus on harv juhus. Seekord toimus süntees: Glazova luges ette kolm venekeelset teksti, mis lõpuks arenesid talle iseloomulikuks kõikehõlmavaks müralõuendiks. Kahjuks polnud tekstidel tõlget, aga kokkuvõte võiks olla selline: alguses polnud sõna ega liha, oli toimetaja, kes lõikas kaadreid, et need teatud järjekorras kokku liimida. Rullis Möbiuse lehel oli aga ainult üks joonis, kuna toimetaja nägi kõigis kihtides ainult ühte süžeed. Ülekandehäiretega hologramm paneb meid lapsehäälel kartma paljusid asju – järgneb pikk loetelu hirmudest – ja kui sõbralt küsid, kas on muud võimalust, siis tuleb välja, et ka temast on järel vaid halva andmeedastusega pea.

Öö jätkus Sveta klubis, kus esmalt toimus Nancy Nakamura ideeriiuli teine tulemine ehk räpipunt esitas Kadi Estlandi tekste. Need on viimaste aastate eesti luule ühed köitvamad nähtused. Räpp kui demokraatlik muusikavorm oli omal kohal, kuid Estlandi tekstide sõnum läks kaduma.

Õhtu teises pooles esines trio Yasmyn, kelle etteaste nägi välja nagu erootiline varietee mõne konservatiivi märjas unenäos või Ameerika muusika­videos. Muusika ise oli perfektne ja lihvitud, aga koosnes täielikult klišeedest, meenutades träppi ja r’n’b-d, mis tavaliselt taksoraadios mängib. Esinejad ei laulnud otse, vaid liigutasid huuli (lipsyncing). Show oli omas žanris perfektselt loodud ja esitatud: koreograafia oli täpne ja eksimatu, aga jäi siiski massikultuuriks, mida tuhandetes tantsu­stuudiotes üle maailma korratakse. Etendajad esitasid seksuaalselt üles­kihutatud naisi, tehes ühemõttelisi liigutusi. Läbiv võte oli kubemepiirkonna puudutamine ja seejuures rüvetatu näoilme tegemine. Seosed seksuaalse vabanemise ja individualismi, lihaturu ja vulgaarse seksualiseerimisega olid ilmselged, aga kokkuvõttes oli tantsukava hingetu tööstuslik toode ilma mingi kriitilise distantsita.

Erik Büngeri performatiivsest loengust „Tüdruk, keda polnud olemas“ („The Girl That Never Was“) jäi kõlama, et grammofoniplaat on kõige müstilisem objekt ja salvestamisega on häälest tehtud tulnukasarnane eluvorm.

Bartosz Górka / Pressifoto

Järgmisel õhtul toimus Michele Rizzo „Higher“. See algas pika heli ja valgusinstallatsiooniga, kuni pimedale lavale ilmus kolm poissi, kes kepsutasid justkui kuskil tantsuklubis, kus kedagi ei vaadata. Klubitantsuliselt lihtne, aga sünkroonis liikumine sisaldas ka inimlikku viga, kuna muusika kehastas perfektsionismi, kõikvõimalikkust, keha aga ei tulnud sellele järele. Kasutati klubi kui materjali, kui ruumilist struktuuri – kas klubi on pigem koos- või üksiolemise koht, individualiseerumise kollektiviseerumine? Tehno on pigem üksinda lendamise muusika, disko seksuaalsus ja house’i sensuaalsus annavad pigem koostunde. Märgatavad olid Lääne-Berliini klubikultuuri jäljed – ketsid ja rõhutatud või delikaatne tavalisus. Mõtlesin kogu etenduse vältel, et seebmuusika on nagu Lorenzo Senni koopia, aga parem kui koopia. Võite ette kujutada mu üllatust, kui pärast etendust selgus, et tegu oligi etenduseks loodud Senni originaalmuusikaga. Senni oli mõned aastad tagasi üks selgemaid rave’i-järgse dekonstruktsionistliku suuna esindajaid, kes justkui kirurgina võttis kommertslikust euro-trance’i muusikast iha ja kirge piitsutavad, lootust üles ehitavad sündi-arpeedžod ja jättis ära ootuspärased iha kulminatsiooni määravad bassi või rütmi sissetulekud. Ise nimetas ta seda stiili puäntellistlikuks. Tõepoolest, võõrandatud ja isoleeritud sündid justkui üritavad punktide massi abil esitada midagi, mille täiusliku sügavuseni kunagi ei jõuta, kuigi need punktid puudutavad neuronite sagaraid ja viivad need viimse piirini, kus peaks toimuma mõnuainete plahvatus, mille edasilükkamine on piinav nauding. Kognitiivsed momendid ja fragmendid definitsiooni ja lokalisatsioonita.

Festivali intellektuaalseks tipuks oli Erik Büngeri „Tüdruk, keda polnud olemas“ („The Girl That Never Was“). Tema loeng oli ajaloo esimesest salvestatud häälest. Kõlama jäid mõtted, et grammofoniplaat on kõige müstilisem objekt üleüldse, salvestamisega on häälest tehtud tulnukasarnane eluvorm, piibel on üks suur iroonia ja freudistlik auk/süvend on tegelikult suu.

Seevastu ühise tantsu, heli ja ruumis viibimise tippkogemus oli Artjom Astrovi plaadifirma või mikroskeenega Serious Serious koostöös toimunud õhtu Sakala 3 teatrimajas. Algul kohutava, hiljem lohutava reverbatsiooniga fuajees mängisid Court Rat ja DJde duo arxcharlaide & baribari mai. Segunesid breakcore, hardcore techno, gabber ning võõrandumist ja pingeid väljendav sotsiomaterialistlik paugutamine.

Lolina teatrisaali elav esitus oli CDJ mängijatega improviseeritud hakitud stiilis kontseptroonika ehk toored sämplid ning alguse, lõpu ja keskpaigata lood. Sellise astme süsteemitus, mille tagant võib aimata süsteemi. Kui elektroonilist muusikat struktureerivaks kaheks antagonistlikuks paradigmaks peetakse voolu ja žesti, siis Lolina ja ka teiste esinejate, aga ka üldisemalt nüüdiskontseptroonika ja sotsiomaterialismi puhul on turvaline katkematuse ja kestvuse vool ära jäetud. Illusoorsust asendabki katkestuste ja operatiivsete žestide loogika. See on uus vool, ebaturvaline, pingeline, etteaimamatu, koodide kui konventsiooni ümberseadistamine.

Endine NO teater vappus reivist nagu mõni mahajäetud tehasehoone. Ruumi keskel olid tantsijad, keda iseloomustas mõnus suvalisus ja freestyle break. Nende tants oli justkui alustamine igavlemisest – eimiskist – ja püüd võimatute liikumisteni, väljapääsmatust signaliseerivad või siis väesolemist väljendavad tõmblused. Kui mõne etenduse puhul jääb publiku kaasamine kohmakaks, siis Sakala 3 teatris toimus kõik väga orgaaniliselt. „Kajahääl ja jee“ täitis oma eesmärki – see ei olnud valmis produkt, vaid protsess. Seda võib öelda ka kogu festivali kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht