Helimegapolist vahemaandumiseta pildikülla

Taavi Tulevi pildimaailm on ületanud helilise ja visuaalse, tehnoloogia ja looduse ning ka agentsuse ja toormaterjali vastanduse.

KIWA

Taavi Tulevi näitus „Lõpmatus“ Vaala galeriis on avatud vaid eelneval kokkuleppel kolmapäevast reedeni kella 12-18. Andke oma külastusesoovist märku kaks tundi ette galerii@vaal.ee.

Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number kaheksa küljeli; lõpmatus lõpeb armastusega, sest see on niisuke siga.

A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“, II

12. märtsil, eriolukorra alguspäeval, avas Taavi Tulev Vaala galeriis digimaalide näituse „Lõpmatus“. Pildisarja teeb huvitavaks fakt, et mustrimaagia pole genereeritud algoritmidega, vaid joonestatud hüpnagoogiliste visioonide põhjal. Nimelt on autori põhitöö arhitektuur, mistõttu on tal olemas vastavad oskused. Seesugune geomeetriline psühhedeelia resoneerub kultuurilise vahenduskihita vaataja tajulainetega. Kuna Tulev on arhitektitöö ja elektroonilise muusika projektide kõrval viimasel ajal arendanud ka tehnomuusika hüpnootilist suunda, tasub piltide juurde kuulata soundtrack’i (https://sound­cloud.com/taavitulev/soundtrack-of-lopmatus). Pilte saab vaadata ka Instagaramis (https://www.instagram.com/hape.acid/), galerii veebis on väljas ka näituse videotutvustus. Soovitan Tulevi teoseid siiski eelkõige galeriis kogeda: siis pole need digitaalse visuaalivoo osa ekraanil, vaid väärtustatud kunstiteosed, mis imevad endasse ja võimaldavad trippida nagu mandalad.

2002. aastast, kui ilmus Taavi Tulevi esimene album „Televiisor on tuksis“, on ta tuntud just elektronmuusikuna. Tema loomingu ampluaa on olnud lai: sellesse aega on mahtunud dadaistlikku ja ebaloogiliste harmooniatega glitch-IDMi, nii aeglast ja tumedat kui ka tantsulist ja hüpnootilist techno’t, paroodiapoppi, loodushäälte salvestisi ja helidisaini. Lisaks korraldas ta ka elektroonilise muusika ühe kõige rajuma nähtuse, breakcore’i üritusi, üksvahe aga kollektsioneeris hoopis parmupille.

See pealtnäha eklektiline diskograafia pole jäänud stiilinäidete kataloogiks. On selge, et selle looja pole mingi geto-DJ, klassikalise muusika taust kumab elegantselt läbi konventsionaalsuse halva mõju või õpitud stampideta. Tema lugudes koos eksisteerivaid sügavaid kõlavälju on mõnus kuulata hämaras metsas konnates, rütmimustrid võivad aga osutuda parimaks peomuusikaks. Siinkohal meenub veel Tulevi enda leiutatud stiilimääratlus APM ehk abstraktne peomuusika, millega ta legitimeeris mittetantsitava muusika pidudel, kus ollakse harjunud oma keha nagu metronoomi nõksutama.

Pildisari kui muusika järg

Taavi Tulevi pildisarja võib mõista ka muusikaajaloolise sissejuhatuseta, aga miks mitte hoopis muusikalise arengu jätkuna. Helide maailm on võimas, valikute, kombinatsioonide jms osas näiliselt lõputu, aga isegi kõige järjekindlamale eksperimentaatorile võivad piirid ette tulla. Seda isegi juba heli põhiomaduste tasandil: valjus (kõlarid võivad plahvatada), kestus (üle paari tunni suudavad teost ilmselt vähesed kontsentreeritult kuulata ja alla paari sekundi kestva teose puhul ei jõua aru saadagi, et tegu on teosega) jne.

Taavi Tulev oma Vaala näituse avamisel. Ta on kommenteerinud ise oma pilte kui hetkes olemise viisi väljaspool mõtte- ja tundekonstruktsioone.

Ruudu Rahumaru

Tulevi loodushelide välisalvestised signaliseerivad, et peale looduse omahelide kõneleb neis ka loobumine (või isegi tüdimus) konventsionaalsest autorikompositsioonist. Tema eesmärk on naturaalses keskkonnas tekkiva kõlamaastiku parim taasesitamine, ent kindlasti mitte pastoraalne sentiment.

Jaapani zen-õpetusest teame, et bambusflöödi mängimist tuleb õppida tuulelt. Tehnogeense muusika seisukohalt on loodushelide kaootilised rütmimustrid post-techno progressiooni tipp, variatiivsuse rikkus, kust ei saa enam liikuda ei edasi ega tagasi. Sama asi on elektroonilise muusikaga: liiga kiirele või aeglasele tempole ei tule enam ei inimese keha ega meel järele.

Seetõttu ehk ongi Tulevi visuaalkunst vaadeldav järjena muusikale sellest kohast peale, kus helid muutuvad liiga suureks või väikeseks. Nii miksib kujuteldav DJ vahepausita tajujärgnevuse rütmis muusikasse visuaalse kütte.

Meenub üks tehnomuusika üritus, kus Tulev koos oma kaastöölise meisterjaaniga ühel hetkel nagu kaks seenepäkapikku ei tea kust välja vupsasid ja parmupille mängima hakkasid. Siia see koer maetud on. Tulevi muusika on viimastel aastatel üsna plaanipäraselt transile orienteeritud, seda mitte muusikalise stiili, vaid teadvuse muutunud seisundi mõttes. Nii šamaanitrumm kui ka parmupill sarnanevad kõlalt minimalistliku tehnomuusikaga. See on poststaadiumi tunnus, mille kohta võiks Bruno Latouri jälgedes nentida, et me pole kunagi olnud modernsed, s.t suur jaotus tehnoloogia ja looduse vahel ei kehti.

Elektroonilise muusika entusiastid võivad mõjuda snoobidena, kui folkloorne tundub lootusetult primitiivse minevikuna, ent miks peakski maadeavastaja pidevalt kodukamara härdust reisikotis kaasas kandma. Seega on Tulevi pildimaailm ületanud nii helilise ja visuaalse kui ka tehnoloogia ja looduse, agentsuse ja toormaterjali vastanduse. Visuaalid on küll tehnogeensed ja ilmselgelt XXI sajandist – lõkkesuitsu asemel läikiv polüvinüülkloriid –, ent nende instrumentaalsus on suunatud ürgse rituaalsuse ja teadvuse sisendite aktiveerimise igavesele ajuvajadusele.

Kuidas edastada psühhedeelset infot?

Psühhedeelne kultuur on jaotatud kaheks perioodiks: inimkonna koidikust (varaseim tõend peyote kasutamisest Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas on 3780–3660 e.m.a, Elysioni müsteeriumid 1600–1100 e.m.a) Teise maailmasõja järgse psühhedeelse revolutsioonini, mille kõrgpunktist on nüüdseks möödas pool sajandit. Võrreldes tollase kontrakultuuri spirituaalse kaose, vaimu­hedonismi, müstiliste meele­seisundite otsingu, kõrgveidrusega (Erik Daviese termin high weirdness) tähendab psühhedeelia praegu midagi muud. See ei paista enam niivõrd olevat ühiskonna reglementeerituse kompensatsioon, pelgupaik võimumehha­nismide kontrolli eest, ratsionaalse teadvuse konfliktide lepitamine või hedonistlik kunsteufooria. Populaarkultuuris on väljundiks pigem delikaatne minimalism, kriitiline refleksioon ja spekulatiivne realism. Teadvuse algupära on endiselt välja selgitamata, aga neuronühenduste ja ülekannete rakulistest ja molekulaarsetest mehhanismidest on palju rohkem teada.

Taavi Tulev. Plahvatus. Digitrükk alumiiniumil, 2020.

Paraku pole kognitiivsed teooriad endiselt piisavalt integreerunud. Matemaatik David Mumford on väitnud oma mustriteoorias, et füüsikas on näiteks optilised nähtused kirjeldatavad nii keeruliste definitsioonidega, et need tunduvad esoteerilised, kognitiivteadustes puuduvad definitsioonid üldse.

Tulevi pildid tõestavad, et psühhedeelse info edastamiseks kehtib endiselt ajustruktuuride ja -mehhanismide universaalsus. Neuronivõrgustiku visuaalse süsteemi arhitektuuri sisse ehitatud raku baastasandil aktiveeruvad arhetüüpsed ja geomeetrilised vormikonstandid: võrestikud, spiraalid, ämblikuvõrgud, tunnelid jms.

Pikka aega kirjeldati visuaalsüsteemi „ebanormaalset“ aktiveerumist tajugeomeetria järgi kogemusest sõltumatu ja aprioorsena. See ei sobi: imiku või koera aju ei erine täiskasvanud inimese omast sugugi palju, nii et ruumiliste illusioonide kahemõõtmelise esituse puhul tekkivad tajumodaalsuste nihked on ikkagi kogemusega seotud, rohkem kui näiteks muusika. Kuigi, ka see üldistus ei kehti. Juhtusin hiljuti nägema videot kitsekarjast. Juhtkits pidas asfaldile joonistatud teetähist ruumiliseks tõkestuseks ja hüppas sellest üle, tema järel kogu kari.

Teaduse arenguga on jõutud neurogeomeetriani: matemaatilised mudelid luuakse neuraalsetele algoritmidele, mis käitavad visuaalse taju geomeetriat, käsitades illusioone aju funktsionaalsest arhitektuurist tulenevalt. Neurogeomeetria keskmes on tänapäevaste matemaatiliste instrumentide ühtlustamine neurofüsioloogiliste leidude ja fenomenoloogiliste katsetega ühtses nägemisteaduses.

Taavi Tulev on kommenteerinud ise oma pilte kui hetkes olemise viisi väljaspool mõtte- ja tundekonstruktsioone. Kunstiajalooliselt võivad konstruktivism, opkunst ja mustrimaal olla läbitud periood, kuid tehnoloogiline areng annab järjest rohkem vahendeid visuaalemissiooniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht