Hinnang ja nii edasi …

Martin Esko

Näitus „& so on & so forth” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis kuni 20. X. Kuraator Margit Säde-Lehni, kunstnikud Fischli/Weiss ja Patrick Frey, Dora Garcia, Ivars Grāvlejs, David Horvitz, Takahiro Iwasaki, Kroot Juurak, San Keller, Camille Laurelli, Jonas Mekas, Ursula Nistrup, Olof Olsson, Pind, Julien Prévieux, Annika Ström, Triin Tamm ja Toomas Thetloff.

Margit Säde-Lehni kuraatoriprojekt on lähtunud Fluxuse kunstniku Robert Filliou „Samaväärsuse printsiibist” ning on oma pealkirja tuletanud seda printsiipi käsitlevast videoteosest „And so on, End so soon” („Ja nii edasi, lõpe varsti niiviisi”, 1977).
„Samaväärsuse printsiip” seab „hästi tehtud”, „halvasti tehtud” ja „tegemata” teosed ühele joonele. Kuna Filliou ei sidunud printsiipi otseselt ainult kunstiteostega, võib seda laiemalt käsitledes siduda näituse kui kuraatori positsioonilt loodud teosega. Fillioud parafraseerides saab öelda, et ei ole põhimõttelist erinevust „hästi tehtud”, „halvasti tehtud” ja „tegemata” näitusel. Millest aga siis kõnealusest näitusest kirjutades lähtuda, kui seal esitatud teosed ja näitus ise väldivad hinnangu andmist?
Näituse toimumine ei erine näituse toimumata jäämisest ning see, et näitus toimub sisuliselt teist korda (esimest korda Riias nüüdiskunsti keskuses kim? pealkirja all „And so on and so forth”), ei tähenda, et see oleks järjekorras teine tulemine, sest me ei tea, mitu toimumata näitust on olnud vahepeal. Toetudes Marcel Broodthaersi arvamusele, väidab kuraator, et EKKMi näituse puhul ei ole tegemist ei parema ega halvema versiooniga, vaid ühega paljudest võimalikest, mis omakorda tühistab võrdlusmomendi.
„Hästi tehtud” ja „halvasti tehtud” sümboliseerivad „tehtud” teoseid, valmis objekte, see on hinnanguline lähenemine ehk subjektiivne arvamus. „Tegemata” märgib teose eksistentsi, ei ole hinnanguline, vaid faktiline ehk siis objektiivne määratlus. (Teos kas on või seda ei ole). Võrdsustades hinnangulise ja faktilise ehk subjektiivse ja objektiivse lähenemise, tekitab Filliou lühise igasuguses hindamisprotsessis. Sellest lähtuvalt ei ole ka objektiivne või vormipõhine lähenemine õigustatud.
Muidugi tekib ka küsimus, et mida kujutab endast „tegemata” kunstiteos või näitus? Kust jookseb piir tehtu ja tegemata ehk siis mitte tehtu vahel? Kui võtta ühe näitena Dora Garcia „ 100 võimatut kunstitööd”, siis see lähtub „tegemata” kunstiteostest, sest kõnealuseid teoseid ei ole võimalik teostada. Seejuures moodustavad Dora Garcia sada „tegemata” kunstiteost tervikliku „tehtud” teose, mis omakorda illustreerib Filliou väidet, et ei olegi vahet.
Kuid milleks üldse hinnang? Kas hinnang lõpptulemusele ei ole seotud eesmärgi püstitamisega ning selle eesmärgi täitmisega? Ja kui eesmärgiks oli hinnangu vältimine, kas siis selle eesmärgi täitmisel saaks anda hinnanguks „hästi tehtud näitus” või peaks piirduma „olematu hinnanguga”?
Hinnangulisus tuleneb majandusloogika tahtest anda millelegi teatav väärtus, et seda oleks võimalik positsioneerida või võrrelda mõne omataolisega. Samamoodi on ka kriitiku ülesandeks kujunenud näituste paikapanemine abstraktses edetabelis või hierarhias. Mõlema puhul lähtub hinnang tihtipeale professionaalsusest ja perfektsusest, mis omakorda põhinevad kokkuleppelistel kriteeriumidel.
Filliou printsiip neutraliseerib „kõrgelt hinnatud” professionaalsuse ning tänapäeva ühiskonda sügavalt juurdunud eksimise kartuse. See lihtsustab kogu protsessi: kunstnikule ei jää mingisuguseid kohustusi, sama kehtib ka kuraatori puhul, külastajale ei seata muid kohustusi kui kogeda (juhul kui näitus ikkagi on tehtud) ning kriitikul ei ole selles kontekstis muud teha, kui võtta kunstiajaloolase roll ja dokumenteerida või tegeleda sisuliselt kasutu analüüsiga. Ei oleks ka vahet, kui selle teksti asemel siin laiutaks tühimik, sest kõige tüüpilisem küsimus „Kuidas näitus oli?” jääb vastamata. Kuid selle asemel võiks külastaja endalt küsida: „Mida see näitus minuga tegi?”. Minu ajas igatahes lühisesse ja see oli nauditav …