Hüvasti, Reet

Sirp! kõlab kevadise varblasetervitusena, reipa ja lootusrikkana. Minu Sirbi-aastaid heletas ikka Reeda kohalolu – ta kerge samm, lahke ja õiglane meel, pehmelt kurisev hääletämber. Reeda avar maailmapilt laskis tal sisse elada väga erinäolistesse kunstiilmadesse ja südilt kaitsta õrnemate õigusi. Temaga oli rõõm koos töötada või asju arutada. Usun, et Reeda erk, soe ja osavõtlik vaim lehvib toimetuses edasi veel kaua.
Kallis Reet, tahaksin Sulle talismanina teele kaasa panna iiri õnnistussõna:

Olgu sammal su pea all pehme,
kui puhates unesid näed –
ja olgu muld sulle kerge,
kui lõpuks ta alla jääd.
Olgu ta nõnda kerge,
et hingel hea lipsata
ainsa hetkega välja ja üles,
kus ootab Jumalamaa.

Doris Kareva

---

Reet oli üks mu lemmiktoimetajaid. Põhjus lihtne: tema kirjutamispakkumised olid alati sõnastatud kombel, mis tekitas mulje, et ilma minu panuseta ei ole näituse kajastamine õieti mõeldavgi. Võimalik, et Reet mõistis liialdamise peent retoorikat, ent see oli igal juhul meeldiv liialdamine, sest pani mind tundma, et mu panus on oluline, et juba tema pakkumine on pool võitu – ja et võit kuulub võrdselt meile mõlemale.
Ent enne viimast kümmekonda aastat, mil olin Reeda üks paljudest kaastöötajatest, sattusin Sirbis kaks korda tema kolleegiks. On imelik mõelda, et kui 1998. aasta augustis esimest korda Sirbi ruumidesse sisse astusin, nägin Reeta, kes oli siis kaheksa aastat noorem kui mina praegu. Ma tulin ja läksin, tulin tagasi ja läksin uuesti, Reet püsis. Aegamisi imbus kahe kolleegi suhtlusse sisse autori ja toimetaja suhe, Reet hakkas tellima minult kunstiteemalisi artikleid. Pakkumistega kaasnesid (või neile eelnesid) sageli pikad vestlused – avanes võimalus arutada üsna põhjalikult mõne näituse või selle autori(te) tausta. Minule tähendasid need jutuajamised toimetuses – alguses Pärnu maanteel, pärast Väike-Karja tänaval – ühtlasi tasuta haridust, mis avaldas mulle kahetist mõju. Esiteks on Reedal oluline osa selles, kuhu ma olen oma mõtlemisega jõudnud – ta oli üks esimesi, kes pakkus mulle regulaarset võimalust liikuda erinevate loominguliste väljendusviiside vahel, tõlkida kujutavat kunsti sõnadesse.
Tõsi, armastasin kunsti juba noorest peast, kuigi toona meeldis mulle rohkem kunsti teha kui mõtestada. (Millalgi 1990. aastate teises pooles sattusin ühe jalaga lausa kunstnike hulka, liikudes Mari Kartau, toona Sobolevi, ümber koondunud seltskonnas, mille tegevust hakati markeerima „transpopi“ väljendiga.) Seejärel libisesin kirjanduse poole ära, ent Reet tõi nullindatel minus kunstihuvi jälle pinnale. Oluline on, et mu kunstialase harituse lünklikkus ei paistnud teda kunagi häirivat. Mu meelest andis see aimu tema avarast meelest, mis otsis võimalusi luua kunsti­teemalistes aruteludes pisut laiemat ringlust, lisada retseptsiooni loovate asjatundlike vaatepunktide kõrvale lihtsalt asjahuvilisi vaatepunkte. Teiseks aga oli Reeda kunstikirg – tõsiasi, et ta armastas seda, mida mõtestas –­
ka täiesti otseselt nakkav. Muidugi, eks Reedalgi olid oma hierarhiad, isiklikud eelistused, sageli võis ta väljenduda mingite asjade suhtes üsna irooniliselt. Olgu remargi korras mainitud, et Reeda huumorimeel ja rahulikkus aitasid mind Sirbis töötamise aastatel kindlasti ka igapäevases töös. Mulle ei meenu Reedaga mitte ainsatki konflikti, ei meenu, et ta oleks kunagi närvi läinud, ei kujuta ettegi, kuidas see olnuks võimalik. Pigem tundus, et kui ta ütles mulle midagi teravamat, läks ta hääl pisut madalamaks, sinna tuli sisse mingi vaevu aimatav lõbus meloodia. Tema sarkasm polnud kuri, selle taga oli alati tajuda mõtet, et „küll kõik korda saab“. Aga jah, hierarhiad. Võib üldistada, et kui mõne oma ala asjatundja hierarhiad on valdavalt eksklusiivsed (suurem osa tehtust pole suuremat väärt), paistsid Reeda hierarhiad toetuvat inklusiivsele hoiakule (nõnda palju huvitavat!).
Olengi mõelnud, kuidas Reeda kirg mitte ainult ei nakatanud, vaid on jäänud ka püsima. Lausa sellisel määral, et kui mu majanduslikud ressursid poleks piiratud, oleks minust saanud kunsti­koguja. Aga see kogumisvajadus, pidevat allasurumist vajav kirg pole kindlasti sündinud tühjale kohale, vaid selles on tajuda viisi, kuidas Reet mõjutas mind kunsti vaatama, hindama, mõtestama kõike seda, mis teose sees ja ümber. Ta õpetas mulle tähelepanelikkust, mõtestamise intensiivsust ja tundlikkust. Vestlused temaga avardasid mu nüansitaju, need mitte ainult ei harinud mind, vaid andsid aimu, et alati on võimalik rohkem ja paremini teada.
Nii võin tunnistada, et minu kunsti­armastuses räägib kaasa Reeda kunstiarmastus. See on väga meeldiv, alatasa uusi vorme avastav ja omandav, ammendamatu armastuse vorm. Reeta enam pole, aga mingi osake tema armastusest jääb elama minusse hetkeni, kuni mu keha lakkab töötamast. Ja ma armastan Reeda eest meelsasti edasi. Mitte nii hästi, kui tema seda oskas, mitte tema erudeeritud ja elava pilguga, mida ei saa keegi enam kunagi dubleerida, aga ehk siiski väikse killukesega tema viimase hetkeni kunsti jõul tuksunud südamest.

Jan Kaus

---

Reet Varblane oli kunstiteadlase, -kriitiku, toimetaja ja kuraatorina nii mitmekesine loovisik, et ühte järele­hüüdesse kõike ei mahuta. Tema lahkumine puudutab lähedalt paljusid, kuid mina sooviksin välja tuua erilise jälje, mille Reet jättis ühe esimese ja järje­pideva panustajana naiskunstnike ja nende loomingu väärtustamisse. Tänasel päeval on naiskunstnikega tegelemine populaarne, aga Reeda pühendumine ühele oma hingeteemale sai alguse 1990. aastate esimesel poolel, mil see oli paras julgustükk. Ning julgust ja pühendumust Reedal jätkus.
Reeda tegevust feministliku ja naiste kunsti kureerimise ning feministliku kunstikirjutuse vallas iseloomustavad kõige paremini sõnad „eestvedaja“ ja „teerajaja“. Tema tegevuse haare naiskunstnike loomingu kajastamisel ja eksponeerimisel oli avar, hõlmates nii möödaniku kui tänapäeva kunstnikke, eri põlvkondi ja kultuuriruume. Koos Eha Komissarovi ja Mare Trallaga kureeris Reet
1995. aastal näitust „Est.Fem“. See oli Eesti esimene feministliku kunsti näitus, millega pandi alus uudsele kunsti tegemise ja mõtestamise viisile. Olles üks esimesi, kes hakkas Eesti Kunstiakadeemia loengutes tutvustama rahvusvahelist feministlikku kunsti, süstis ta uusi ideid kunstiellu astuvatesse noortesse ja kaasas neid näitustesse. Reet oli esimene kunstiteadlane, kes kirjutas Karin Lutsust naisliikumise ja naiste kunsti ajaloo kontekstis, toetudes tema päevikutele ja mälestustele. Tema märkas esimesena Anu Põdra skulptuuride sügavalt isiklikku ja naise kogemusest lähtuvat tähendusvälja.
Just Reedaga koostöös tekkis idee tõlkida lääne feministliku kunstiajaloo ja kunstikriitika võtmetekste eesti keelde: nii sai 2000. aastal valmis kogumik „Pandora laegas“, mida siiani kasutatakse ülikoolide õppetöös. Tallinna Kunstihoones kuraatorina töötades vastutas Reet muude projektide kõrval selle eest, et pealinna esindusgaleriis oleks järjepidevalt esindatud feministliku kunsti esitatud ühiskonnakriitilised, tihti valusad, aga vajalikud ja aktuaalsed teemad (nagu prostitutsioon või lähisuhtevägivald). Nimekirja neist näitustest, ideedest ja tekstidest, mis olid kohalikus kultuuriruumis esimesed või uuenduslikud, saaks veelgi jätkata. Nii olemegi meie, Reedast nooremat põlvkonda esindavad kunstiuurijad ja kuraatorid, talle tänulikud teedrajavate projektide, suunavate ideede ja uue informatsiooni eest. Ilma temata ei oleks siinne feministlik kunstiväli ega feministlik kunsti­kirjutus sellised, nagu me neid tänapäeval teame.
Sirbi kunstitoimetajana püüdis Reet kajastada meie kunstielu eri suundi ja peegeldada selle mitmekesisust nii loojate kui kirjutajate poole pealt. Kunstikriitikuna olid Sirbi kunstiküljed mulle alati esimene koht, kuhu kaastöid pakkuda. Mitmeid kordi tuli ette sedagi, et hea suhtleja ja innustava vestluskaaslasena oskas Reet autoritelt lugusid välja võluda ka siis, kui kirjutaja (kujuteldava) aja- või energianappuse all kannatas. Eks ole nii mõnigi minu kunstiarvustus sündinud mõtteseemnest, mille Reet vestluses idanema pani.

Tänutundega
Katrin Kivimaa

---

Armas Reet! Nüüd sa siis enam meiega koos ei jookse. Ei jookse toimetusse, koosolekule, galeriisse, konverentsile, vestlusringi, kõikjale, kus sünnib kunst või toimub kunst ja kus kunstist uurivalt ja hindavalt räägitakse.

Mõeldes, milline ütlemine kõige paremini iseloomustaks Reeta neist katkestustega kahekümnest aastast, mil mul oli rõõm temaga koos töötada, siis just lühike fraas „Juba jooksen!“. Nii hõikas ta toimetuses helisevasse telefoni ja juba ta haaraski oma asjad ning tormas minema. See oli esimene vastus juba enne mu küsimuse lõppu, kui sattusin Reedale tööasjus helistama, sest teda parajasti toimetuses ei olnud. Ja juba ta tuligi ning asus välguna korraldama, toimetama, pooleli tööd lõpule viima.
See jooksmine või kiirustamine ei tulnud sugugi sellest, et Reet oleks midagi unustanud, kuskile hilinenud, tööga hätta jäänud. Ei. Jooksmine märkis Reeda puhul hoopis lõputut uudishimu ning abivalmidust ja hoolitsemisvajadust. Reeta defineeris kohalolek, mitte kulgemine. Selleks et tegutseda, peab kõigepealt kohale jõudma. Iga teekonnale kulunud minut tuli seega kohaloleku, tegutsemise, abistamise ja hoolitsemise arvelt. Jooks oli vahend, mitte eesmärk. Ja et jooksmist oli tohutult, pidi ka kiirus olema püsivalt suur – „Jooksen järgmist asja!“ ütles ta.
Iga Sirbi toimetaja valitsemisala või vastutusvaldkond on suur ja lai, aga kujutavas kunstis eriti. Seal on vastuolusid, erisuunalist arengut, keerulisi inimesi, kes kõik ootavad tähelepanu. Ja lõpuks on kogu vastutus tervikpildi tasakaalustatuse eest ühe inimese õlgadel, kes peabki nägema kaugemale, sest seisab omakorda otse põhiseaduse õlgadel. Kuidas muidu seda vastutust auga kanda, kui teades kõigest toimuvast, olles kõikjal kohal, mõistes igaühe õigusi, vabadusi ja püüdlusi, armastades ühtviisi vana ja noort, vana ja uut, edukat ja teistsugust, kuulsat ja veel tundmatut?!
Toimetajatöö kõrvalt jaksas Reet olla osaline kunstiteaduses ja -kriitikas ning tegutseda korraldaja ja kuraatorina. Aga kuraator oli Reet mitte ainult näituste koostaja ja kunstielu uuriva rikastajana, vaid kattes selle mõiste kogu ajaloolise sisu. Ta oli kunsti ja kunstnike eestkostja ja eestseisja, hooldaja ja aednik, kelle toetavate sõnade, hea nõu ja soojade soovituste varu oli lõputu. Sellele tõdemusele leiab tugeva kinnituse ka Reeda sagedastest seisu­kohavõttudest ja arvamuslugudest Sirbi veergudel. Eales ei leidu neis sirgjoonelist hukkamõistu või mahategemist, vaid lähtekohaks on eranditu veendumus, et inimesed on head ja püüavad parimat. Ei ole laisku ja lohakaid, rumalaid ja saamatuid, vaid lihtsalt loojad või ka kunstielu otsustajad, kes ei ole oma teekonnal veel täiuslikkuseni jõudnud.
Midagi ei ole katki, kuid saab veel paremini, õpetas ja lohutas Reet. Selles teadmises edendas ta Eesti kunsti globaalseid püüdlusi, nais- ja nüüdiskunsti õigust mõistmisele, aga ka paremat kirjaoskust kunstist kirjutamisel ning toetas kunstnike loomulikku ootust saavutada aineliselt väärikas elu ja teistega võrdne sotsiaalne kaitse. Neile võitlus­väljadele jääb nüüd tühimik, mille täitmine on kõigi paljude kohus, kes on Reedalt rohkem saanud, kui talle vastu andnud.
Sina puhka, meie jookseme edasi, sest oleme näinud, kuidas seda kõige paremini peab tegema.

Kaarel Tarand,
toimetuse nimel