Ig Noir jättis meile oma loomingu ja läks ise ära

MARI KARTAU

Läinud nädalal kaotas meie kunsti- ja muusikaväli ühe mitte küll väga tuntud, kuid andeka tegija. Remo Randver, kunstnikunimega Ig Noir, lahkus meie seast 24. septembril. Ta jõudis veidi enam kui kümne aasta jooksul tegeleda performance’i, maali, graafika, video ja installatsiooniga. Temast jäi maha hulk muusikat, mille võiks liigitada kusagile autorilaulu, grunge ja pungi ristumiskohta.

Remo Randver sündis 31. III 1984 Kundas. 2003. aastal läks ta õppima EKA kolledžisse Academia Grata. Sisseastumiskatsete loomingulise ülesande lahendas ta asjalikult ja geniaalse lihtsusega. Kohe oli selge, et just seda tüüpi tahame kindlasti oma kooli tudengite hulgas näha. Pärast Academia Grata likvideerimist astus Randver EKAsse ja lõpetas selle 2009. aastal graafika erialal.

Remo Randver kuulus kunstirühmadesse Fašist Lendas Üle ning Cnopt ja osales ka Non Grata tegemistes. Septembris 2005 asutas ta kunstikommuuni Cnopt Tallinnas Vana-Kalamajas. See tegutseb tänini, seal asub ka galerii Metropol ning tegutseb tsirkuse-, kunsti- ja teatrirühmitus Põleva Kaelaga Kirjak.

Oma loomingus keskendus Remo Randver Kalamaja perioodil rohkem muusikale. Salvestustena on internetis tema autorilooming: kitarri, mõningase elektroonika ja pessimistlik-romantiliste ingliskeelsete sõnadega laulud.

Kus iganes Remo praegu ka ei ole, siis usun, et see ei ole väga paha koht. Remo ei teinud kunagi kellelegi halba. Mitte et ta oleks mingi pehmo olnud, kindlasti mitte, aga ta suhtus teistesse inimestesse ja muudesse olenditesse lugupidamisega isegi kriitilistes olukordades. Alati.

Miks? Keegi siin ilmas seda ei tea. Asjad lihtsalt on nii, nagu nad on. Aga see küsimus jääb alatiseks tema sõpru ja fänne kummitama. Mõned neist olid valmis tema kohta paar lauset ütlema.

Sandra Jõgeva: „Kui tutvusime kümme aastat tagasi, tundus ta mulle kõige vanem kahekümneaastane, keda teadsin. Remos oli kõige sügavamal tasandil olemise stiili, mis väljendus loomulikult kõiges, mis ta tegi. Muusikas, kunstis, selles, kuidas ta kas või kellelegi teisele videot monteeris või midagi kujundas. Ta elus. Ja Remol oli üks üsna haruldane omadus: ta jäi väga positiivses mõttes meelde peaaegu kõigile inimestele, kes temaga ka äärmiselt põgusalt kokku puutusid.”

Liivi Tantaal: „Remo oli esiteks kihvt, sellest peaks juba piisama. Ta võis tunduda vaikse ja rahuliku tüübina, aga tegelikult polnud. Ja oli ka. Kõige rahutum rahulik inimene, keda ma teadsin. Kõige sõbralikum õel ka. Hästi õigesti inimene oli.”

Ville Karel Viirelaid: „Remo andis mulle kunagi väärt soovituse: kui keegi sulle tänaval peksa tahab anda, siis pane täiega hullu: vehi kätega nagu tuuleveski ja karju koleda häälega „vää-uu-vää-uu”. Hullu ei taha keegi puutuda.”