Igas põrguminekus on tulek paradiisiDantet maalides.

Mika Vesalahti ja ka Lilian Mosolainen kasutavad mütoloogiast, religioonist ja kunstiklassikast tuttavaid kujundeid. Vesalahti tehniliselt kopeerides, Mosolainen virtuooslikult interpreteerides.

TRIINU SOIKMETS

Mika Vesalahti näitus „Põrgujumala masin ja maaliparadiis“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 28. XI; Lilian Mosolaineni näitus „Igas minemises on tulemine“ Kadrioru galeriis kuni 20. XI, kuraator Jana Wiebe.

Sogane ja mudane vesi, mudamülkad ja mädasood, must läga, lämu ja hämu, püdel veniv pigi, keev pigilaama ja verejõgi, verega värvitud lehkav maa, mustendav õhk, neetud sadu, jäme rahe, järsud hallid kaljunõlvad, lõhed ja rusud, rusukalded ja kivikaldad, kivikambud ja rahnurägad, koledad järsakud ja vastikud orud – Dante Alighieri pole „Jumaliku komöödia“ esimeses osas põrguliku miljöö kirjeldamisel koonerdanud. Lõputud kombinatsioonid ja variatsioonid ühe ja sama tähendusega sõnadest ei ole tema puhul ega ka käesolevas kirjutises stiili­vääratus või keeletoimetaja tegemata töö, vaid teadlik võte, et võimendada teosesse sisseelamiseks vajalikke meeleolusid. Sama võtet näib kasutavat Mika Vesalahti, kelle interpretatsioonis Dante „Põrgust“ on visuaalsete kujunditega edasi antud kõik eespool kirjeldatud elemendid, ilmselt samamoodi sihilikult. „Kõik kokku oli kole lärm, see keerles / siin ajatus ja mustas õhuruumis / just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab.“1

Vesalahti paradiis ja põrgu. Ka maal saab olla lärmakas, eriti kui seda saadab Alfred Schnittke viiulikontsert, mille kunstnik on valinud näituse video­intervjuu taustmuusikaks. Ometi teab iga melomaan, et lärm võib olla ilus, nagu teab iga esteet, et kole võib olla ülev. Ka Vesalahti näitusel leidub kulda ja karda, mida võib küll paradoksaalselt tõlgendada kõige sellena, mis on neljandasse põrguringi saatnud ihnsad ja pillajad, kuid kui hästi otsida, võib kõrgete müüride tagant leida ka uhke lossi ja halja aasa ehk esimese ringi ristimata hingedele ja väärikatele paganatele, kelle eesotsas patseerib õilis Homeros isiklikult.

Kirjandusteose adaptsioon vajab optimaalsuse ja originaalsuse huvides kohandaja fookust ja rakurssi. Kui von Trieri Dante-tõlgenduses, kinolina­hitis „Maja, mille Jack ehitas“ oli keskne kujund – üllatus, üllatus! – majaehitus, siis Vesalahtil on selleks samuti näituse pealkirjale osutavalt masinavärk. Siiski ei näe tema töödel hammasrattaid ja muud mehaanikat, vaid pigem selle kõige vahele kinni kiilunud massi väljamaalitud loomarümpadest abstraktsete sisikondadeni. Meenuvad Katrin Piile hüperrealistlikud maalid mitu korda suurendatud väikestest värviplärakatest. Kui Piile nokitses „anatoomiliste afektide“ kallal millimeeterhaaval, siis Vesalahti näikse sama tulemuse saavutavat värviga meetrikaupa ringi käies, justkui krohvi- ja pahtlilabida, mitte pintsliga.

Lilian Mosolainen. Mis värvi on armastus? Õli, lõuend, 1995–2021.

Igor Ruus

Vähemalt mõnel Vesalahti maalil on kasutatud lisaks värvile igasugu muud ollust, mida „segatehnika“ termin muidugi mitte üksnes ei luba, vaid lausa eeldab. Vaseliinjas rasvane mass on lõuendile kantud ilmselt otse näitusesaalis, sest kuidas muidu oleks selle tekstuur transpordi jooksul säilinud. Igal juhul lisab see teostele korraga nii õõva kui ka elu, mis mõlemad on iseloomulikud ka bioloogilistele protsessidele prügimäel – just nii on nimetatud üks maalidest. Teine maal, pealkirjaga „Paabel“, kinnistab kujundit veelgi ning viib mõtted Paabeli keelesegadusele eelnenud ühtsele algkeelele. Dante miksis oma triloogias stiile ja maneere teadlikult, segas kokku kõrget ja madalat, ometi otsis ja igatses ta taga keele ürgvormi. Ka Vesalahti maalikeele vormis on kahtlemata midagi ürgset, midagi algaineliselt pulbitsevat, pärinegu see siis kas või otse põrgupõhja kuumadest ja koledatest kateldest.

Masinlikud elemendid on aimatavad ka Vesalahti akvarellitrios „Desire Machine“ ehk „Ihamasin“. Himuruse kui lihaliku iha ja surmapatu üle mõtiskles Dante teises põrguringis, kuid Vesalahti näeb seda masinavärki ilmselt laiemalt. Tema joonistuste sektsioonis viidatakse ihalemisele ja selle masinlikkusele sõnaselgelt kui „tarbimisvabadusele ja -ideoloogiale“, „sotsiaalsele produktsioonile“ ja „organiteta kehale“ ehk siis Marxi ning Deleuze’i teooriatele, võõrandumisele kui soodsale pinnasele allasurutud ihade peatumatuks ja pidevaks vooluks. Kumma leeri, kas anti- või prokapitalistliku, on Vesalahti ise valinud, jääb ambivalentseks nagu kogu näituski. Möönab Vesalahti ju ka ise saatetekstis, et „Paradiisi jõudes võib eksinu leida eest Põrgu ning vastupidi“, ning tunnistab näitusega kaasnevas intervjuus, et loodab mõne maali müüdud ka saada. Olgu siis konsumerismipõrgu jumal talle armuline!

Masinavärki täiendavad ja teenivad mütoloogilised tegelased. Merekoletis Leviaatanit võib tinglikult võrrelda Dante kirjeldatud Geryoniga, petisest peletisega, kes aeleb poolenisti kaldal, poolenisti vees, lastes paista oma ausa ja sõbraliku ilmega näol, aga mitte karvasel kerel ja vonkleval sabal, millel on tohutu purustusjõud. Vesalahti Leviaatan vormub teiste näitusetööde stiilis siiski abstraktseks ja funktsioneerib idee tasandil, ilmudes hävingu ja kaose, pekslevate lainete ja purunevate linnadena. Need stseenid illustreerivad ilmekalt Dante metamorfoose, kus monstrummaod sulavad inimestega kokku: „Just nagu olnuksid nad kuumast vahast, / nad segunesid, vahetades värvi, / ja kumbki polnud enam enda moodi [—] Ta vaatas madu, madu jälle teda; / ning tema haavast tuprus paksu suitsu, / mao suust niisama, suitsud segunesid.“2

Kiusatus otsida paralleele tekib ka komplekti ees, kus Vesalahti kujutab Arkaadiat, kultuuriloos levinud kujundit, mägist maastikku, mille pastoraalse idülli taga võib nii mõndagi varjuda. Meenutagem kas või Stoppardi näidendit, mis viitab Poussini maalile, mis on omakorda inspireeritud Dante teejuhi Vergiliuse karjuselauludest. Karja kasvatamine oli Dante-aegses eluolus küll omal kohal ning ta kasutab seda ka ise aeg-ajalt analoogiana, kuid selle ainus otstarve on siiski konteksti, mitte sisu edasiandmine. Millist sisulist või kontekstuaalset väärtust annab see kujund Vesalahtile? Kas tegu on sümboliga põrgust kui kaotatud paradiisist või siis hoopis nende samastamisest? Kummaga neist sarnaneb väärikalt langenud viikingite viimne puhkepaik Valhalla koos oma lõputu orgia ja seatapuga, mida Vesalahti samuti kujutab?

Jätkub ka kiusatus küsida. Kas otsus reprodutseerida Caravaggio „Ristija Johannest“ – suures ulatuses ja ilma vastava viiteta! – tähistab modelli rolli Dante kodulinna Firenze kaitsepühakuna või Vesalahti isiklikku praktikat pettur Geryoni õpipoisina? Kas Firenze võimuvastasseis, mis sundis Dante pagulusse, on võrreldav Soome kodusõjaga, mida Vesalahti kujutab vägivallateemalisel pannool? Need ja mitmed teised küsimused pakuvad kahtlemata intellektuaalset pinget ning selle eest tuleb Vesalahtit tunnustada, ootamata temalt otseseid vastuseid. Nagu iga filosoof teab, on vastusest tähtsam küsimuse püstitus.

Mosolainen, Alliksaar ja Dante. Dante „Põrgu“ või mis tahes teise suurteose tõlgendamine ükskõik millises kaunite kunstide valdkonnas on ambitsioonikas ja riskantne väljakutse, nagu seda on muidugi omakorda ka nende tõlgenduste tõlgendamine.

Oleks mõistlik tabada algmaterjali tuuma, aga ka leidlik lisada sellele oma lähenemisnurk. Omaette juhtum on aga see, kui näiteks kujutava kunsti teose avab autor ühe kirjaniku kontekstis, aga tõlgenduse leiab hoopis teise omas. Lilian Mosolaineni puhul praegu just nii sünnib: kunstnik ise tsiteerib oma näituse saatetekstis Artur Alliksaart, kuid mina „Jumalikku komöödiat“, seekord selle teist osa. „Siin laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, / aga olnu ei hävi, sest mälu ei kao,“ alustab Alliksaar ja Dante jätkab justkui samast kohast: „Siin äratage ellu surnud luule, / oo pühad muusad, kuulun ma ju teile!“3

Mika Vesalahti. Põrgujumalamasin VI. Segatehnika, 2020-2021.

Mika Vesalahti

Nagu Vesalahti, mängib ka Mosolainen oma maalidel religioonist, mütoloogiast ja kultuuriklassikast pärit kujunditega. Mõlemad kasutavad kunstiajaloolisi teemasid ja fragmente, esimene pigem tehniliselt kopeerides, teine virtuooslikult interpreteerides. Kui esimese puhul võib Arkaadia aasadel kepslevaid sõrgade ja sarvedega paane vaid vaimusilmas ette kujutada, siis teisel on neile pärastlõunat nautivate faunidena konkreetne kuju antud. Vesalahti poolmaod peidavad end mäslevate lainete vahele, Mosolaineni hobuinimesed ja libahundid vaatavad otse silma. Üks variant pole teisest õigem ega valem, parem ega halvem, tegu ongi lihtsalt erinevate lähenemistega samadele arhetüüpidele, mille kirjeldamist ja kinnistamist ei saa omakorda üksnes Dante teeneks lugeda.

Tulles tagasi adaptsiooni keskse kujundi juurde, tasub meenutada, et see on olemas ka algmaterjalis. Dantel on selleks armastus ja armastuse otsingud, mille juured ulatuvad Beatriceni, triloogia muusa ja peategelase kaasteejuhini. Siiski pole see suur tunne alati nii ilus ja õilis, eriti võrreldes surmapattudega, sest võib nendega vabalt seguneda, nendest sündida või nendes surra. Just „Jumaliku komöödia“ teises osas „Purgatooriumis“ selgitatakse armastuse väärvorme: vihal, kadedusel ja kõrkusel põhinev armastus on hälbinud ehk valele objektile suunatud; himurusel, aplusel ja ihnsusel põhinev variant on mõõdutundetu; hingeloiduse tulemusel jääb armuleek aga liiga leigeks ning sedagi tuleb taunida. Kõigil sellistel armastajatel on ometi võimalus oma vigu parandada ehk patust puhastuda.

Just mööda sellist teed näivad käivat ka tegelased Mosolaineni maalidel – nad võrgutavad ja satuvad kiusatusse, joobuvad ja klammerduvad, unistavad ja ootavad, igatsevad ja ihkavad kättemaksu, lasevad oma südame keema tõusta ja siis anuvad, et keegi selle vaigistaks, valu leevendaks, palavikku alandaks. Nad vastanduvad ja on vastuolulised, loevad Goethet ja Baudelaire’i, teevad kaupa Mefistofelesega ja armatsevad keset kurja lilli ainult selleks, et kevadistest ulmadest sügisel ärgates paluda kaitset kurja maailma eest ning loota, et „ükskord aeg harutab lahti läinudsuvise võilillekee keerud,“ nagu sedastab üks Mosolaineni töö pealkiri. „Mis värvi on armastus?“, küsib teine, ja sellele võib vabalt vastata taas Dante sõnadega: „Nii kuld ja hõbe, vandel kui ka purpur, / asuur ja indigo ja helkjas eeben / või ka smaragd, mis äsja murtud – / need värvitoreduse poolest maha / kõik jäänuks selle oru lilleilust.“4

Selline värvitoredus on ehk parim viis anda edasi ka Mosolaineni enda maaliorgu, mille lasuursete kihtide kasvamist saab boonusena vaadelda ka kronoloogiliselt – tegu on kunstniku viimase 30 aasta loomingul põhineva näitusega. Selgelt võib näha, et kui varasem Mosolainen hoidis pintslit käes jõulisemalt ja bravuursemalt, siis hilisem teeb seda peenemalt ja rafineeritumalt, justkui tuntuima Dante illustraatori Gustave Doré kombel graveerides. „Päästa oma õrn metsloom valla“, kuulutab järjekordne pealkiri, mis üsna hästi iseloomustab ka autori enda käekirja, selle samaaegset õrnust ja metsikust. Nii mainitud töö kui ka mitmed teised on maalitud või üle maalitud mitmekümne aasta jooksul või järel, mis teeb kunstiarheoloogilise kaevetöö veelgi intrigeerivamaks: kas hilisem Mosolainen polnud varasemaga rahul, milliseid detaile ja miks soovis ta enam esile tuua või hoopis kinni katta, mida unustada või mida mäletada? Ka siin ei oota küsija vastuseid kunstnikult, vaid jätab need suure igaviku lahendada.

Lahendamise järele ihaleb ka küsimus: mis sai värvilistesse ulmadesse mattunud armastajatest? Kas nad leidsid lunastuse, kohtusid Dante kombel halastuse ingliga, said tema kaastunde osaliseks? Kui Vesalahti oma näitusel põrgupõhjast oluliselt kaugemale ei jõudnud ega ilmselt kavatsenudki seda teha, siis Mosolaineni püüdlustes võib aimata valmisolekut puhastustuleks. Ootan õhinaga nii paradiisiväärilist näitust siinsel kunstimaastikul kui ka eestikeelset tõlget „Jumaliku komöödia“ kolmandale osale. Selle viimased read kõlaksid umbes nii: „Ei kasva ulm, kui seda toitnud jõud / nüüd pöörab ringiratast soovi ja mu tahet / samas taktis, nagu paneb Armastus / paigast liikuma nii päikese kui teised tähed.“5 Fakt, et sõnaga „tähed“ lõpevad ka kaks esimest osa, on küllap kooskõlas mõlema vaadeldud näitusega – põle põrgus või puhastustules või puhka paradiisis, taevas on ikka üks ja seesama.

1 Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Põrgu III 28–30. Tallinn Ülikooli kirjastus, 2011. Harald Rajametsa tõlge.

2 Põrgu XXV 61–63, 91–93. Harald Rajametsa tõlge.

3 Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Purgatoorium I 4-5. Tallinna Ülikooli kirjastus, 2016. Harald Rajametsa tõlge.

4 Purgatoorium VII 73–77. Harald Rajametsa tõlge.

5 Dante Alighieri. La Divina Commedia. Paradiso XXXIII 32–36. Milano: Ulrico Hoepli Editore, 1987. Tsitaadi on tõlkinud Triinu Soikmets.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht