Igaüks nagu saab

Tänavune kevadnäitus paistab silma ühtlase tasemega: valitseb suurte tõusude ja mõõnadeta ning tugevate hierarhiateta mõtteline horisontaal.

HEIE MARIE TREIER

Eesti Kunstnike Liidu XXIII aastanäitus Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis (Jaan Koorti 24) kuni 22. VI. Osaleb 50 kunstnikku, esindatud on Vaala, Kogo ja Okapi galerii. Žürii: EKLi president Elin Kard ja asepresident Vano Allsalu, näituse kujundaja Kaarel Eelma, Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk ja kunstitoetaja Rain Tamm. Publikuhääletuse võitjale panid kunstitoetajad Tiit Pruuli, Jaan Manitski, Riivo Anton, Aivar Berzin ja Rain Tamm välja 6000eurose preemia. Hääletajate vahel loositakse välja 500eurone NOBA kunstikeskkonna kinkekaart.

Niisiis toimub tänavune kevadnäitus esmakordselt väljaspool Vabaduse väljaku Tallinna Kunstihoonet ning sealset ruumihierarhiat, mis on domineerinud kunstielus aastakümneid. Vaikimisi on Tallinna Kunstihoone keskne saal olnud kunsti puhul kõige prestiižsem koht üldse, eriti altaritaoline otsasein. Näituseruumid, mis asuvad kesksest saalist kaugemal, kaotavad paratamatult prestiižis. Eriti nukker on olnud kõige tagumine, põhjapoolne saal, sest sinna ei paista iial päike. Näitusekujundajate nähtamatu võim on olnud suur.

Lasnamäe roosa kuup. Sel kevadel on aga kõik teisiti, kuna traditsiooniline kevadnäitus avati kärtsroosas paviljonis, mis asub Lasnamäel Lindakivi keskuse juures nagu teises riigis. Kesklinnast sinna sõitmine osutub ajamahukaks pingutuseks, lisaks on praegu liiklus ehitustööde ja torude vahetamise tõttu kesklinnas häiritud. Seda, kas Lasnamäe paviljon annab uue hingamise ja tähenduse ka kevadnäituse formaadile, näitab tulevik.

Lasnamäe paviljoni arhitektuuri geomeetria meenutab kuupi, ainult et värvikood on valge kuubiku omast nii kaugel kui saab. Juba see annab kätte suuna, milline on sealse näitusepaiga missioon ja ülesanne: püütakse kõnetada üldsust.

Näitus algab (peauksest vasakut kätt) venepärast nime kandvate kunstnike töödega. Ja näitus lõpeb (peauksest paremat kätt) eesti tuntud kunstnike eesti kultuuris oluliste isikute portreedega. Kui udmurdi kunstnik Stanislav Antipov on südamlikult omas laadis väga professionaalselt maalinud eesti rahvarõivais tantsijaid („Eesti tantsud“), siis samalaadne maal eestipärast nime kandvalt kunstnikult poleks näituse lävendit ilmselt ületanud.

Praegusel poliitiliselt igas mõttes segasel ajal (ilmselt on tegemist järjekordse siirdeperioodiga, ainult et kuhu siirdutakse, on udune) puudub rahvusvaheline keskne kunstisuundumus, mida etaloniks võtta. Nii on kevadnäitusel taas kohane Peeter Mudisti 1980. aastate maali pealkiri „Igaüks nagu saab“. Post scriptum: Mudist näib olevat vaimus kohal sellelgi kevadnäitusel Liina Kalviku tundlikus, koloriidipõhises maalijakäekirjas („Sündmus Lasnamäel“).

Facebookis on juba kosta hinnanguid, et näituse kõige võimsam töö pärineb Maria Kapajevalt, tema video kõrval pidavat kõik teised tööd kahvatuma. Näitust vaadates jäi pigem mulje väljapaneku ühtlasest tasemest: valitseb mõtteline horisontaal, suurte tõusude ja mõõnadeta ning tugevate hierarhiateta. Vahepeal on ka kunstiteadlased ja kuraatorid nii targaks saanud, et igal tööl on ette teada sahtel, kuhu paigutuda. Kunstitehnikate hierarhiad on kustutatud, formaat pole enam näitaja (hüpoteetiliselt võiks edukas olla näiteks üliväikene pliiatsijoonistus, millel on võimas kontseptsioon). Praegu teenib plusspunkte ideoloogiliselt õige valik, näiteks taaskasutuse rõhutatud propageerimine ja loodussõbralikkus. Selleks ei tohi pakkuda tavalist loodusmaali, vaid midagi ekstreemsemat.

Tugev sõnum, jõuline seisukohavõtt. Alustagem siis Maria Kapajeva kahe ekraaniga videost „Sunnitud mälu“. Narvast pärit ja Suurbritannias õppinud kunstniku vaade Narva tankile, mis viidi 2022. aastal Eesti valitsuse otsusel sealt ära, esindab korraga nii sise- kui ka välisinfot valdava inimese pilku. Kunstnik püüab seda kommunikeerida Lasnamäe paviljoni külastajatele ajal, mil Ida-Euroopas käib sõda. Ta vaikib oma videos, ent tema kehakeel järgib vene- ja ingliskeelseid juhiseid lõdvestumiseks, pingete maandamiseks. Mõlemas keeles antud juhised osutuvad ideelt üsna sarnasteks. Selline lähenemine meenutab saksa kunstniku Anselm Kieferi reaktsiooni Berliini müüri langemisele maali­seeriaga iseendast jooga laip­asendis. Vaimne ja füüsiline lõdvestus ning enese­teraapia tundub olevat intelligentne valik sellistes olukordades. Kapajeva on kontseptuaalne kunstnik, kelle valikuid juhib väga jõuline sõnum, mille eesmärk näib olevat teraapia ka kollektiivses plaanis. Kui võtta kriteeriumiks sõnumi tugevus, siis tõepoolest jäävad mõnedki kevadnäituse tööd Kapajeva video kõrval pigem lahjaks ja dekoratiivseks, ehkki selliseid töid peab ka olema.

Kummaline küll, aga jõulise kontsentreeritud seisukohavõtuga tõuseb näituse üldpildis arvestatavalt esile René Kari fotoseeria „Keha kui kunstiteos (arengulugu läbi aastakümnete)“. Vabaduse galerii isikunäituselt juba tuttav visuaal ja sõnum omandavad kevadnäituse kontekstis täiesti uue kvaliteedi.

See, mis varem tundus kurioosne, osutub siin ekstreemsuseks pigem positiivses mõttes. Võib-olla pididki need fotod vabanema Tallinna Kunstihoone hierarhiasurvest, et mõjuda Lasnamäe paviljoni teistsuguses õhkkonnas teistmoodi? Niisiis küsin: kui palju on meie kunstis sedavõrd järjekindlaid, aastakümneid kestvaid projekte? Olen selle üle varem mõelnud Kasseli „documenta“ suurnäituse mõjul: seal väärtustatakse pika aja jooksul loodud ideepõhiseid seeriaid, millel on tugev sõnum. René Kari niisiis väidab, et ta olla soovinud juba noorest peast teha oma kehast nii-öelda antiikskulptuuri, mis, teadagi, ajab taga ideaalikategooriat, et peatada vananemine. Võtab veidi kõhedaks. Loodan, et fotod kunstniku ideaalsest kehast pole läbinud photoshop’i pilditöötlust (sellist märget soovinuksin lugeda).

Ning Marko Mäetamm. Kolm illustratsiooni või liiklusmärgina mõjuvat tööd seeriast „Lilled maailma lõpust“ debüteerisid alles hiljuti kunstniku isikunäitusel Hausi galeriis, pälvimata kultuurimeedialt vähimatki tähelepanu. Lillepildid hullutasid seal publikut koos parfüümiga. Kevadnäitusel Mäetamme lillede juurest parfüümid küll puuduvad, ent seekord ei jäta kunstnik ennast ise kultuurimeedia tähelepanust ilma. Pealkirja all „Kevadnäituse needus. Osaleja pilk“ kajastab Mäetamm väljaandes Edasi kunstniku retrospektiivset frustratsiooni seoses Tallinna Kunstihoone ruumihierarhiaga. Tundub, et 2019. aasta Pärnu pildiskandaali järel on Mäetamm asunud üha raevukamalt kommenteerima oma lilledega käimasolevat riiklikku kehapoliitikat, vajutades hübriidsete olendite ja suguorganite kujutistega põhja vastikuse ja eemaletõukavuse pedaali.

Lilled kui vaimne teraapia. Kui jätkata juttu lilledest, siis on armastav käsi kaunistanud Lindakivi Nõukogude-aegse räige maanteesilla, mis viib bussipeatusest kärtsroosa Lasnamäe kunsti­paviljonini, lilledega, mis ümbritsevad spaleerina kunstinäitusele minejat. Lilled toimivad viimastel aastatel kunstiski teraapiliselt nii kunstnikele kui ka publikule, tasakaalustades surutist. Tean Ameerika ärimeest, kes hindab Eesti väikelinnu selle järgi, kui palju seal on lilli istutatud. Tema sõnul osutab lillede olemasolu harmoonilistele suhetele, näidates, et selle linna inimestega tasub suhelda.

Lilli on kevadnäituse töödes eri kontseptuaalsusastmega rohkemgi: Kai Kaljo („Lilled“ 1–3), Kaisa Maasiku (video „Pöörane karikakar“ ja foto „Suur lilleaed väikese toa ümber“), võib-olla ka Maret Sarapu (klaasist objektid töös „Suur liivakast“) väljapanekus.

Kui mitte otseselt lilli, siis kauneid erksaid värvikombinatsioone esindab Kristi Kongi suureformaadiline abstraktne maal „Mul on tunne, et olen siin varem olnud. Need lindude varjud selles vaates on nii lähedased“. Ja erksad värvid kombinatsioonis flamenkoga loovad jõulise vabadusmeeleolu Sofi Aršase videoinstallatsioonis „Punase koreograafia“.

 

Poliitiline kontekst. Näitust saadab kiiduväärselt publikuprogramm ja hariduslik voldik pealkirjaga „Avasta näitust koos perega“. Praegune poliitiline kontekst on siiski selline, et peab (enesekriitiliselt) tunnistama absurdset sarnasust 1930. aastatega, mil kõike, isegi toonast süütut Pallase maastikumaali, käsitati politiseerituna. Ka kevadnäituse voldiku pealkirja lugedes tabasin end võpatamas, sest eriliselt suure šriftiga rõhutatud sõna „koos“ tähendab viimasel ajal vähemalt kahte vastassuunalist ideoloogiat, nii et ei teagi, kummale siin vihjatakse.

Üldiselt tundub Tallinna Kunstihoone ajutine Lasnamäele kolimine positiivse sotsiaalse eksperimendina, mille edukuse näitaja võiks olla külastatavuse statistika. Võib-olla ergastab Lasnamäe keskkond ka kogu kunstielu. Igatahes kunstnikud, kelle ateljeekorterid olid veel 1980ndatel ja 1990ndatel Lasnamäe paneelmajades ning kes viljelesid vastukaaluks ümbritsevale kolekeskkonnale estetistlikku maalikunsti, kolisid sealt enamasti ruttu mujale elama, ent nüüd on nad oma töödega tagasi, näitusel. Nii-öelda labaseks peetav keskkond võib muuta vaatamise perspektiivi: igatahes kaugelt tundus Toomas Vindi maali spetsiifiline formaat olevat pigem Navitrolla oma, kelle legitiimsus lähtub võrokeelsest muinasjutulisusest.

Tallinna Kunstihoonel näib niisiis olevat leping Eesti kunstimaailmaga, et vähemalt kord aastas, kevadnäitusel, on siia juurdepääs ka meie kunstnikel. Üldiselt on näituseprogrammid muutunud aina üleilmsemaks ja koos sellega ilmselt finantsinõudlikumaks, nii et varsti enam ei teagi, milline suurem näituseasutus viitsib enam siinset kunstilillepeenart ja aeda harida. Küsimus on tasakaalus, platvormi andmises eestikeelsele kultuurile. Praegu tundub kaasaegse kunsti poliitika olevat kaldu laia maailma poole ning raske on vahet teha Tallinna Kunstihoone, Fotografiska ja Kai aetaval liinil.

Eesti Kunstnike Liidust, mida noored on aastaid ja aastaid dinosauruseks pidanud, sellest laiapõhjalisest inertsest organisatsioonist, kes korraldab kevadnäitusi, on saanud aga Elin Kardi ja Vano Allsalu juhtimisel positiivne kangelane, kes seisab aktiivselt oma liikmete huvide eest.