Imelise kunstniku ime jäi sündimata

Ado Vabbe senini ulatuslikum isikunäitus aitab kunstnikku kinnistada meie kultuurimällu, kuid ära teenitud pjedestaalile teda tõsta ei õnnestunud.

REET VARBLANE

Näitus „Ado Vabbe. Wunderbar“ Kumu III korrusel kuni 21. II. Kuraatorid Tiiu Talvistu ja Mary-Ann Talvistu, koordinaator Magdaleena Maasik, kujundaja Tõnis Saadoja ja graafiline kujundaja Tuuli Aule.

Ei ole vist ühtegi teist kunstniku iseloomustust, mida oleks läbi aegade nii ohtralt tsiteeritud, kui August Gailiti oma, kus ta võrdleb Ado Vabbet noore punapõsise kornetiga, kes on ešelonist kaugele ette jooksnud ja täis elu hoovavat impulssi ja virtuositeeti elab läbi sada romaani ja avantüüri, toob väikelinna igavasse ellu päikesepaistet ja iharat südametuksumist.

Nüüdseks on need poeetiliselt kaunid sõnad omamoodi klišee, kuid neis on midagi prohvetlikku, mis ei aitab mõista nii tollast 27aastast noort kunstnikku kui ka tema hiljem loodud kunsti. Gailiti kirglik kiidukõne lõpeb osutusega Itaalia sinisele taevale ja selle all kasvanud Colombiinidele ja Pierrot’dele. Vabbe puhul ei olnud 1919. aasta ülevaatenäitusel tegemist pelgalt kevadpäikesest joobnud amokki jooksva vasikaga, kes eneselegi aru andmata irdus hetkeks seltskonnast – Vabbe tegi seda teadlikult, sest oli siinsest umbsusest vaba. Ta kuulus orgaaniliselt kuhugi mujale – avaramasse, avantüristlikumasse keskkonda. Aga ta oli siiski seotud sellega, mis toimus just siin. Teisedki siinsed kriitikud olid Vabbe varemgi üksmeelselt arvanud tollase modernistliku kunsti kõige edumeelsemate nähtuste futurismi või (radikaalse) ekspressionismi hulka. Polegi tähtis kas nende mõistete taga oli vaid teadmine, et ei need ega ka Vabbe kunst vasta Eestis tuntud laadidele (nagu kirjutas 1914. aastal Karl August Hindrey) või sobis Vabbe vormikeel futuristide omaga (nagu arutles Hanno Kompus 1916. aasta eesti kunsti ülevaates) või mõtteviisi sügavam analüüs (nagu Johannes Semperi 1918. aasta Vabbe ja ekspressionismi võrdlus). Meie kultuuriruumis oli Ado Vabbe oma ajast ees, ta oli avangardist. Ta oli olnud õigel ajal õiges kohas ning kuigi ta ei kuulunud ei ühessegi tollasesse avangardistlikku rühmitusse ega olnud tal ette näidata oma näitust, ei olnud ta pelgalt kunstiturist, kõrvaltvaataja, võõras, põnevate kunstidetailide, uudse kunstikeele fragmentide ülesnoppija. Ado Vabbe oli kohalolija, kui kasutada Octavio Pazi väljendit.

Kuid Gailit ei osuta ainult avangardismile, tema Itaalia sinine taevas ei välista ka klassikalise kunsti varamut, sümbioosi võimalikkust. Noor punapõsine kornet Vabbe kuulus ühte maailma kirglike Colombiinidega, aga ka melanhoolsete Pierrot’dega. August Gailiti sõnade sügavus, isegi ettenägelikkus peitub Ado Vabbe loomingu ambivalentsi, neis peituvate paradokside mõistmises.

Eha Komissarov on teraselt märkinud, et Ado Vabbe astus erakordselt suure sammu, et öelda lahti tollasest traditsioonilisest kunstikeelest, kuid ta valis selleks erakordselt marginaalse formaadi. Sellele osutab praeguse Vabbe näituse vestlusringis ka Tiina Abel. Kunstniku varajane, uuenduslik looming on peaaegu erandlikult väikeses mõõdus. Kui vaadata Vabbe kunsti tervikuna, siis väike, nn kodupildi formaat jääb seda lõpuni iseloomustama. Tema loomingus on teada vaid neli-viis suurt pilti, neist on praegusel kunstimuuseumi näitusel väljas vaid üks, sõjas hävinud Itaalia-ainelisi maale nutetakse siiani taga. Suures formaadis tähtteosed on seniajani kunstiajaloo alussambaks. Ado Vabbe ei olnud lõpetatud valmisteose tegija, ta oli protsessikunstnik. Tema teosed ei ole küll loodud kontseptuaalsete sarjadena, kuid teemade, motiivide, kompositsioonivõtete, rütmi kordus tööst töösse annab võimaluse neid seeriatena käsitleda. Seda enam et kunstniku sõnum – olgu atmosfääri, tundetooni või ka loona – jõuab selgemalt kohale paljususe, mitte unikaalse šedöövri kaudu.

Kuid see pole Vabbe ainus paradoks. Ka tema formaadilt kõige marginaalsemates teostes, olgu need pliiatsi- või tušijoonistused, linoollõiked või visandlikud akvarellid, on intriig, alalookesed, üksteisest läbi põimunud misanstseenid. Asi ei olegi alati detailirohkuses või välja joonistatud tasandites, ka tema „Parafraaside“ joonerägastikus on võitlus, lustlik mäng kõrvuti kurvameelse melanhooliaga.

Ado Vabbe oli rõõmsameelne mängur, iseäranis punapõsise korneti päevil. Aga ta oli ka juba siis melanhoolik, kui mõelda kas või tema püha Sebastiani kujutise peale. Melanhoolia, millele kas teadlikult või sõnamängualtina on osutanud ka Gailit, võikski olla Vabbe vastuolulise loomingu üks alusmõisteid. Olgu siis ajavaimu muutus ja sellest tulenenud teisenenud ootused kunstnikule ja tema loomingule nii rahvusvahelise kui ka meie oma kunstipildi või Vabbe isiklike kaotuste jada mõttes (eluarmastus, kodu, abikaasa surm, kunstielust väljaarvamine). Sigmund Freud on oma artiklis „Lein ja melanhoolia“ (1917) mõtestanud melanhoolia mõistet leina abil, toonud välja erisuse: leina puhul jääb maailm vaeseks ja tühjaks, melanhoolia puhul on tegemist minatunde erakordse vähenemise, mina mastaapse vähenemisega. „Ambivalents on kas olemuslik, s.t. kaasneb mina iga armusuhtega, või tuleneb otse elamustest, mis toovad endaga kaasa ohu objekt kaotada. Seepärast võib melanhoolia oma põhjustes ulatuda märksa kaugemale leinast [—]. Niisiis areneb melanhoolia puhul objekti ümber arvutul hulgal üksikvõitlusi, kus viha ja armastus teineteisega rinda pistavad, üks selleks, et lahutada libiidot objektist, teine selleks, et kaitsta seda libiidopositsiooni rünnaku eest.“

Ado Vabbe Kumu näituse pealkiri „Wunderbar“ osutab erakorralisele, imelisele, mis peaaegu alati on seotud ka ambivalentsuse, raskesti mõistetavuse, isegi salapärasega. Iseäranis juhul, kui on kasutatud meie kultuuriruumile võõrast keelt, mis aga antud juhul oli kunstnikule tema oma keel (asi pole üksnes Saksamaal õppimises, vaid ka õele saadetud kirjad olid saksa keeles). Kuraator Tiiu Talvistu (näituse on korraldanud küll Mary-Ann Talvistu, kuid ülesehituses ja alajaotuses lähtus ta Tiiu Talvistu ideedest) on jaganud väljapaneku alajaotusteks, et siis teemade kaupa (ja kaudu) Vabbe loomingut analüüsida. Näitus algab „Kirgliku kornetiga“, sellele järgnevad „Päikesemängud“, „Arlekinaad“, „Vaikelu“, „Maa ja ilm“ ning „Unelmad ja ihad“. Mõnes on järgitud kronoloogiat, enamasti on aga kunstnik sama teema, isegi samade motiivide juurde ikka ja jälle naasnud. Ado Vabbe on ehitanud endale omailma, paralleelmaailma, et siis melanhoolikuna kord kogetud valu uuesti läbi elada. Tema melanhoolia kasvab nii mõnigi kord maaniaks, et siis sublimeeruda kunstis (ja kunstina).

„Wunderbar“ on kunstniku seni suurim isikunäitus. Või õigem oleks öelda, et kunagi varem pole nii palju Vabbe töid koos eksponeeritud. Kolmanda korruse vahetuvate näituste ruum on kahes reas vaat et pilgeni täis. Kui mõelda Ado Vabbe kui protsessikunstniku peale, siis selline esitusviis on õige valik. Kuid sellises esitusviisis peitub oht tasalülitada kunstniku konfliktne, mänguline, valulik, vastuoluline kunst ühtseks rahulikuks keskpäraseks vooluks. Ei akorde ega rütmi lõhkumist, ei peatus- ega mõtluspaiku. Vaid kuraatori poeetilised vahepealkirjad. Kui külastasin Vabbe näitust esimest korda, olin lausa pettunud: oli (taas) maha mängitud võimalus teha meie esimesest avangardistist, punapõsisest kornetist midagi suurt ja uhket. Tõsta ta pjedestaalile, mis teda juba ammu ootab. Esitada samaväärselt kunstiklassika rahvusvahelise maiuspala Konrad Mäega. Pean küll tunnistama, et teisel ja kolmandal külastamiskorral olin leebem, Vabbe ei lase ennast nii kergesti keskpärasuse vaiksesse voogu suruda.

Näitusega kaasnev raamat on aga igas mõttes esinduslik: see on varustatud rohke pildimaterjali, laiendatud biograafia, põhjaliku bibliograafia ning kõigi kuraatoritele teada olevate teoste illustreeritud nimekirjaga. Tiiu Talvistu hästi liigendatud käsitluselt oleksin oodanud nüüdisaegsemat tõlgendust, teoste lähilugemist. Avangardist Vabbe on meie kunstiajalukku sisse kirjutatud, hilisem Vabbe jääb tõlgendusaega ootama, kas või melanhoolia kaudu. Siingi on Freud vaid üks, sissejuhatav võimalus.

Kumu on Vabbe näituseks kõige õigem paik, Tiiu Talvistul oli väike lootus, et just seal saab kunstniku suureks mängida tausta ja konteksti abil: näiteks mõne Kandinsky või Eksteri või Larionovi teose kaasabil. Seekord seda ei juhtunud. Kuid Ado Vabbe aeg ei ole möödas.