„In graafika” + PNP = futurism

Siram

Laupäeval, 8. jaanuaril avati Pärnu rahvusvaheline „In graafika” festival ja Pärnu nüüdismuusika päevad „Futurism”. Näitused on avatud jaanuari lõpuni, töötubade ja muusikaprogrammiga  saab tutvuda http://printmakingin2011.tk/. Korraldajad annavad sellega oma panuse vene futurismi 100. aastapäeva tähistamisse, otsides futurismi tänapäeva kunstist. Kummatigi on see üsna raske ülesanne, sest futurism oli tõupuhas modernistlik liikumine, mille paatos rajanes siiral usul helgesse tulevikku, milleni viib tehnoloogia areng. Tehnoloogia ja selle areng on meie aja nähtus. Helge tulevik kuulub tehnoloogiaettevõtete  omanikele ning e-sihtasutuste juhtidele.       

Kahtlemata maitsevad ka kunstnikud tehnoloogia arengu magusaid vilju: näiteks nad võivad kulka taotlusi võrgu kaudu esitada ja maalimotiive projektori abil lõuendile lasta, kuid arvamusse, et see kõik toob kaasa üksikisiku kirgastumise ja inimkonna õnne, näivad nad suhtuvat pigem skeptiliselt. Futupessimismi eredaks näiteks on näituse rahvusvaheline osa raekojas, kus esinevad juba  tuttavad rühmad Amazing Hancock Brothers ja Cannonball Press Ameerika Ühendriikidest. Nad külvavad vaatajad üle sadistliku infotulvaga. Uutest esinejatest defineerib The Dirty Printmakers of America Ameerikat kui põrgut, Hiinat industriaalrevolutsiooni, Jaapanit tehnikaulme, Prantsusmaad tehnokraatiaõuduse kaudu.       

Raekoja näitus on kujundatud väga kummaliselt. Seal on segiläbi välisesinejad, meie klassikud, naivistid, animatsioonid, sekka Taje Trossi installatsioon laiali eri ruumides. Kindlasti on sellisel lavastusel mingi kontseptuaalne tagamõte, kuid väga erinevate teoste vaatamist see igatahes ei soodusta ja paljud tööd kaotavad ses segaduses. Näiteks Erik Stambergi suurejooneline „Futuristlik kollaaž”, samuti  pisitelekatesse muude asjade vahele pistetud newyorklaste Nathan Meltzi ja Erik Sanneri vaimukad videod.     

Kohalike noorte tööd pole nii rokokoolikult lärmakad, kuid sisuliselt teevad ka litokeskuse  (TÜ kolledžis) ja kunstiakadeemia (Port Artur 2-s) tudengid sapiseid märkusi oleviku kohta, mis siis ju klassikaliste futuristide perspektiivist ongi tulevik. Ilmselt on peale kasvanud põlvkond, kellele kestva oleviku tehnoglamuuri pealiskaudsus ongi ainus reaalsus ja see kandub ka kunsti, seega ei ole välimiku hindamisel võimalik kindlaks teha, kas ollakse kriitilised või konformistlikud. Litokeskuse noorte tööd on kantud puberteetlikust emoprotestivaimust,  kunstikünnist need ei ületa (kui ehk välja arvata Mart Veelma). EKA väljapanek, mille on kokku pannud Urmas Viik ja Eve Kask, jääb samuti kõledaks. Tunni teema oli meie graafika vanameistrite tähtteoste tõlgendamine, aga enamikul juhtudel ei ole see tudengitele pinget pakkunud.   

Küll hakkab positiivselt silma noorte graafikute rühmituse Siht projekt. Inimkujulised märklauad on kirjatud meie progressiivse e-riigi innustavate hüüdlausete parafraasidega ja vaatajad saavad nende pihta tulistada. Visuaalne ja kontseptuaalne selgus pluss osalemisvõimalus vaatajale on alati hea retsept.   

Futuristliku kunsti nagu ka modernistliku ulmekirjanduse tegijad unistasid, et areng mehaanika vallas võimaldab meil füüsiliselt ja kiiresti läbida pikki vahemaid näiteks teistele planeetidele. Albert Gulk (näitus Kunstnike Maja galeriis) joonistab maaväliseid olendeid ja superkangelasi, kellega neil reisidel kohtuda saaksime. Areng on paraku toimunud peenemates  sfäärides. Info liigub küll uskumatult kiiresti ja kaugele, aga meie lihakehad on endiselt universumi mõõtmetega võrreldes suhteliselt paigal ja jäävad nukra näoga infole järele vaatama. Seda frustratsiooni aitab leevendada virtuaalreaalsus. Meie avatarid võivad küberruumis küll mõnusalt meelt lahutada, aga kui on tarvis midagi reaalset korda ajada, näiteks digiretseptiga rohtu osta, siis tundub sageli, et tehnoloogiast on rohkem tüli kui tulu. Seega on  ulmekollid Gulgi piltidel deporteeritud tagasi meie alateadvusse koos kõigi muude müütiliste tegelaste ning eskapistlike avataridega. Tõelist industriaalajastu hõngu on tunda Taje Trossi installatsioonis „Eksperimentaalne instrumentaarium”. Teosed rajanevad robustsel mehhaanikal: äraspidine kiiktool, lõõtspillidega kiik, rääkiv klaver ja helisev kleit tekitavad kõik kasutamisel helisid ja annavad seega tavapärastele disainesemetele muusikalise  mõõtme, omandavad võime kasutajat ja vaatajat sõna otseses mõttes ja häälekalt kõnetada. Toodete disain (mille juures on Trossi aidanud Billeneeve, Meeland Sepp ja Taave Tuutma) on üsna konstruktivistlik ja minimalistlik, seega igati sobilik vähemalt vene futurismiaadet jagama.       

Teine vana hea päris-futurismi esindaja on Raul Meel, kes jätkab vankumatult visuaalse teksti ja konkreetse luule tootmist. Seekord on terve Endla teatrigalerii täis tema kujundatud numbreid, kus Times New Roman lainetab meeleolukalt nii bold’is kui italic’us. Meele looming on modernismiga otseses geneetilises seoses. Ta ei dekonstrueeri, ei ironiseeri, lihtsalt arendab edasi pärandit, mis on läbi futuristide,  vene konstruktivistide ja avangardi otse tema ateljeesse jõudnud.     

Hea fantaasia korral võib selle liini jätkumist  märgata rühmituse C.n.O.P.T. väljapanekus „Sünged mängud” Port Artur 2-s. Rühmitust esindab seekord kolm kunstnikku, kellest üks on Ville-Karel Viirelaid, õppinud Academia Non Gratas, kus Raul Meel on alati hinnatud meistri staatuses olnud. Näitus koosneb raamitud tekstidest, kus kirjeldatud visuaalkunsti šedöövreid ilukirjanduslikus vormis; kaasneb ka raamat samade juttudega.     

Selline lähenemine C.n.O.P.T-ilt on üllatav, sest tavaliselt on nad hiilanud oksendamise, vägivalla ja muude füsioloogiliste kujunditega. Ilmselt on asi selles, et ülejäänud kaks autorit on noored kunstiteaduse taustaga daamid Marian Kivila ja Sandra Vellevoog, kes on ilmselgelt  võimu haaranud. Ville-Karel Viirelaid on loovutanud oma positsiooni ideoloogilise juhina ning taandunud kaasautori ja disaineri rolli. Viimase kallal võiks norida, seda eriti raamatu osas. Üleminek pungilt intellektualismi aga ei saagi väga valutu olla. Nende näitus on kokkuvõttes siiski rahustav ja nauditav tervik. Täiesti eraldi käsitlust nõuaks plakatinäitus, mille on kureerinud Marko Kekišev ja Dmitri Makkonen. Viimane on haaranud Venemaalt  nii akadeemikuid kui alternatiivtegijaid. Eraldi käsitlust ei ole ära teeninud vabagraafikute liidu väljapanek: sellega ei pea ma silmas konkreetseid töid, vaid kontsepti, selgroo ja läbimõelduse puudumist. 

Seekord on „In graafika” festival varasematega võrreldes koomale tõmmatud. Puuduvad monumentaalsed performatiivsed etteasted ja ka näitusi on vähem. Kindlasti on üks põhjus masu ja näitusepindade vähenemine Pärnus. Meeleolu on rahulikum, mis on ses mõttes hea,  et kogu asi on hoomatavam, teisest küljest jäi vajaka ekstaatilistest elamustest, mis on antud ettevõtmise puhul juba normiks kujunenud – ega kõike head korraga ei saa.