Informatiivne maalikeel

Kuraator Jurriaan Benschop tegeles ambivalentse ajafaktori kõrval ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes.

KAIRE NURK

Näitus „Kolm omamoodi“ Kogo galeriis 1. VII – 3. IX, kuraator Jurriaan Benschop, kunstnikud Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zariņa-Zēmane.

„Kui ma esimest korda Rothko maali nägin, pani see mõtlema vaataja rolli üle kunstis,“ on öelnud Berliinis elav Hollandi päritolu ja üleaastati Eestit külastav, järjekindlalt maalist kirjutav kuraator Jurriaan Benschop.* Ta leiab, et maalikunst võib enese sedavõrd kehtestada, et määrab režiimi, kuidas vaataja peab teost vaatama. Maalikunsti mõju saladus ongi kujunenud kestvaks huviobjektiks. Kogo galerii näituseprogrammis „Minevik on olevik“ osales Benschop galerii kutsel, kuid ambivalentse ajafaktori kõrval tegeles ta ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes. Kogo galerii näitustele omaselt oli niisiis ka see väljapanek kosutavalt süüviv, uurimuslik ja avastav.

Autorite valiku oli kuraator piiranud kitsa skaalaga figuratsiooni ja abstraktsionismi vahealaga, siiski sedavõrd viimase poole, et kujutised maalil ei oleks üheselt selged. See sunnib vaatajat juurdlema ja mõistatama, kujutist oma kujutluses korduvalt teravustama, ent jõudes iga kord erineva pildini.

Markrothkolikult hajuvad pinnad. Kujund läti noore maalija Paula Zariņa-Zēmane (1988) seeria „Muundumised“ („Changes“, alustatud 2018) kuueteistkümnel osamaalil näituse avangus näis kord puusõõride, mandala modulatsioonide, pähklikoore ristlõike või lõpmatuse märgina, siis aga madonna lapsega ühendusena või lootena embrüos. Huvitav on kõigi nende ja rohkemategi entiteetide vahel seoseid genereerida, instinktiivselt tajuda maailma terviklikkust. Kujutis maalil kasvas järjest (väljapoole) või süvenes (sissepoole), üksikud aktsendid või vead (punases) lõid tunnetuslikud peatused, tihendused õhkõrnas koes, mis niigi vältis sümmeetriat. Äärtel harmoneerus pintsli ringlevatest paralleelkulgemistest kantud kujutis taustaga, peaaegu sulandudes selle helendavasse halli.

Zariņa-Zēmane esimese isikunäituse „Õnnehormoon“ (2013) puhul on Marta Pallo möönnud: „See illusoorne läbipaistvate värvide pilv, kuhu autor on hoolikalt põiminud oma maalide karakterid ja tingliku keskkonna, muutub kergesti heaks pinnaseks poeetilistele eelarvamustele. Paratamatult innustatakse vaatajat mõtisklema nähtamatute maailmade võngete üle, mida tunnevad vähesed.“ Tema halolikus kookonis „Madonna 1“ ja „Madonna 2“ (2022) annavad konkreetsema viite elu pühalikkuse kohta ning on loodud võitleva ja kannatava Ukraina ajel.

Maalil „Changes 5“ (2021) püsib kunstniku pintsel horisontaalil, kuid mitte jäigalt, ja ikka läbikumavalt. Umbes kuldlõikelises kolmandikus leiab aset roosa massiivi (mis võib ka olla kardin – pehmendav loor meie tajule) katkestus, kus tungivalt surub kummaliselt tihke must end taustast esile – mitte mõjudes auguna, vaid pigem eskaleeruva jõuna. Kuna maalipind on üle külvatud hulga kangatrükis teostatud, silma meenutavate sõõridega, võibki autor siin olla loonud visuaalse metafoori nägemise fataalseist paratamatusist.

Esiplaanil Veronika Hilgeri kujud, tagaplaanil Milla Aska ja Paula Zariņa-Zēmane maalid.

Marje Eelma

Dalí pehmed sulavad vormid. Kui Zariņa-Zēmane on üksjagu markrothkolikult hajuvate suurte värvipindade looja (varasemates maastikuvisioonides tuntavamaltki), siis sakslanna Veronika Hilgeri (1981) voolavad-valguvad kujundid – nii maalidel kui keraamikas – assotsieeruvad Dalí paranoiakriitilise perioodi pehmete-sulavate vormidega või Max Ernsti frotaažide ebamääraste kujutistega. Ka joanmirolikkust ilmub sekka, aga hoolimata nimetatud klassikuist on tema vormikeel isikupäraselt hõrk sürreaalne mikstuur.

Hilger ise on rõhutanud oma kujundite kehalisust, sealjuures omandab tema teostes orgaanilisuse mis tahes ese või objekt ümbritsevast. Eriliselt inspireerivad teda just käsi, jalg, lilled, kivid ja anumad, mis kunstniku sõnul avavad võimaluse sulatada kokku vastandusi keha-ese, orgaaniline-anorgaaniline. Taas seisab vaataja vahealal võimalusega liikuda kas ühele või teisele poole: kes jõuab välja inimkeha ja selle protsessideni, kes vaigistab end oletusega abstraktsiooni anonüümsusest.

Veronika Hilgeri kõik tööd väljapanekus olid pealkirjastatud „Nimetu“ („Untitled“, pärinevad ajavahemikust 2017–2021), seega ei andnud kunstnik ka verbaalset võtit. Kuraator oli valinud aga just assotsiatsioonitihkemad ja näitusekooslust mitmekesistavamad näited. Ahvatlev oleks ent suurema annuse Hilgeri kujundi­metamorfooside kogemine, õnneks on tema tööd piisavalt fotogeenilised ja neid leidub küllalt palju netiavarustes.

Protsess kui meditatsioon. Kui eelneva kahe autori teosed on sündinud ühe hooga ja spontaanse impulsi ajel, kutsudes vaatajas esile meditatiivse seisundi, siis soome maalija Milla Aska (1993) maaliprotsess on juba iseenesest meditatsioon. Ta toidab maalipinda korduvate laseerivate puudutustega, see salvestub teose energeetikasse. Kunstniku enda sõnastatud intentsioon luua lõuendil materiaalsuse ja keha aistinguid, näiteks kombatavuse või soojuse aimdust, on teostes hoomatav just tänu vastavale maalikeelele. Igal juhul näivad need maalid olevat Ised ja omavat varjatud teadvust. („Kevad“ võib ootamatult paista ka aju mudelina!)

Aska maalide pealkirjad („Tulp“, „Kevad“, „Sukeldumine“, „Heliosis“, enamik maalitud 2022) viitavad loodusele, mõjuvad seisundilisena – sellist mõju suurendab monokroomne hele koloriit. Aeg kulgeb neis kestvalt, takistuste ja hüpeteta – põhjalikult väljaspool maailma konfliktiseisu.

Ülima üldistuse kõrval on kõik kolm autorit eraldanud oma maaliobjektid ka konkretiseerivast-sotsialiseerivast taustast. Teisti öeldes, kujundid on esitatud kontekstivabalt. Või siis ühtlase värvi foonil, mida võib määratleda maalikunstilise kontekstina. Kui võtta kokku autorite seos ajaga, siis näib see seisnevat maalikoe ja kujundiloome sisemise dünaamika ehk ajalisuse kõrval ka vabastavas ajatuse­taotluses. Siiski, kas ei võiks näha uue põlvkonna maalikunsti fluidumis, justkui minnalaskmises, pretensioonituses, eemaldumises, varjumises, möödalibisemises, mitte millestki kramplikus kinnihoidmises, mitte millegi kindlas väitmises ehk ebamäärasuses ka kriitilist vastupeegeldust infoajastu hetkeseisule, tõsiasja infovoogude haakumata möödalibisemisest? Või üldisemalt näha selles kogu muutlikkuse ja suhtelisuse tunnetust? Nii on need autorid ja nende maalikeel ka meie kaasajas kohal.

* www.jurriaanbenschop.com, vt ka intervjuud Jurriaan Benschopiga: Kaisa Eiche, „Kunstist kirjutamine aitab kunstil toimida“. – Sirp 4. VI 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht