Jalutuskäik galeriides – Purunenud illusioon

KATRIN VIRUNURM

Karel Koplimetsa näitus „Juhtum nr 11. Talsinki“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. VI.

Karel Koplimetsa juhtumiste seeria foto- ja videonäitus kannab seekord järjekorra­numbrit üksteist ja keskendub tööliste ja turistide portreteerimisele Tallinna-Helsingi reisilaeval.

Galeriisse sisenedes seisab vaataja silmitsi suure fotoga, kus on näha uduvines triivivat reisilaeva. Teos on Koplimetsale omaselt reaalsuse ja illusoorsuse piirimail: kujutatu on kui muinasjutulise uduloori sees hõljuv laevuke, mis on teel helesinise unistuse poole, värvikirev Tallinki logo laeval mõjub värskendavalt, näib pühkivat kõik saladusliku ja toob vaataja tagasi reaalsusse.

Karel Koplimets. Juhtum nr 11. Talsinki. Pigmenttinditrükk,  2017.

Koplimetsa teosed on paigutatud nii, et tekib kolm tasandit, mis justkui esitavad teadvuse eri kihte. Esimese tasandi moodustab juba eespool mainitud foto laevast, teisel tasandil on laevareisijaid kujutavad fotoseeriad selle taga seintel. Kolmas tasand on eraldi asetsev pimendatud ruum, kus saab vaadata kaht videot laevale tulevatest ja laevalt lahkuvatest reisijatest. Ühelt tasandilt järgmisele liikudes tekib tunne, nagu jõuaksid aina sügavamale mitteteadvusse. See ei ole ilmselt taotluslik, aga videoruumis võib tajuda süngust, helesinisest unistusest on saanud (karm) reaalsus.

Seintel eksponeeritud fotodel võib märgata erinevat kujutamisviisi. Fotod, mis on võetud väljas ja/või kus on kujutatud inimest ja merd, mõjuvad kuidagi teisiti kui need, kus on kujutatud vaid inimesi siseruumides, olgu nendeks siis koju või tööle sõitvad eesti töölised või heas tujus pidulised. Inimestest, keda on pildistatud mere taustal või kes vaatavad merele, kiirgab rahulikkust ja lootust.

Looduslike elementidega teosed kujutavad justkui jäämäe tippu, veepinna all on aga palju rohkem, kui esialgu paistab. Mida sügavamale laeva sisemusse liikuda, seda tehislikumaks, aga ka realistlikumaks keskkond muutub.

Küsimus on selles, mida reaalsusena tajuda soovitakse: kas lainetel loksuvat laeva, mis viib kuhugi kaunisse kohta, või seda, mis toimub laeva sisemuses ja pinnale ujuma ei peakski. Mis on reaalsus ja mis illusioon, jääb vaataja otsustada.

Lahkudes silmitsen veel kõige ees asetsevat fotot udulooris laevast, peidan laeva sisemuses oleva reaalsuse sügavale mitteteadvusse ja jätkan oma teed. Ma ei ole veel valmis, et see illusioon puruneks.