Jänes teab ise, mida tahab

Töötades koos väikemuuseumidega, tuleks neid rohkem kuulata ja nende soovidega arvestada.

REET VARBLANE

Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu kureeritud „EV 100“ kunstiprogrammi projekt „Kunstnikud kogudes“: Aet Adra ja Laur Kaunissaare näitus „Puhkus on töö“ Narva-Jõesuu koduloomuuseumis 19. V – 24. VIII, Laura Põld Kunda tsemendimuuseumis 15. VI – 30. IX, Jevgeni Zolotko näitus „Viivikonna passages“ Sillamäe muuseumis 29. VI – 31. VIII, Jaanus Samma näitus „Kiri seintel. Kodavere välikäimla“ Liivi muuseumis 30. VI – 25. VIII, Jass Kaselaane näitus „Inimese pea“ Saaremaa muuseumis 12. VII – 31. VIII, Eva Mustoneni näitus Seto talumuuseumis 3. VIII – 15. IX, Marge Monko täiendus püsi­ekspositsioonile „Naer kuni pisarateni“ Vana-Võromaa Kultuurikojas 20. VIII – 16. XII, Flo Kasearu „Vana-vana-vana-vana paberinirk“ Koidula muuseumis 7. IX – 17. XII, Mihkel Ilusa installatsioon Tammsaare muuseumis Vargamäel 3. XI – 30. IV 2019 ning Raul Kelleri avalik eksperimentaalne lindistus 10. VIII Eesti Ringhäälingu muuseumis.

Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu kureeritud „Kunstnikud kogudes“ on „EV 100“ kunstiprogrammi üks õnnestumisi, vahest lausa näidisprojekt. Sinna oli hõlmatud kümme kunstnikku, kes koostöös mõne väikelinna väikese muuseumiga lõid sinna midagi, mis kas näitas seda muuseumi harjumuspäratust aspektist või avas paikkonna mõnda (varem tähelepanuta jäänud) tahku. Kuraatorid ei sekkunud ei kunstnike tööprotsessi ega ka loonud hiljem tööde põhjal oma jutustust, konteksti. Kunstnikud valisid ise ka dialoogipaiga, muuseumi. Kuraatorid otsustasid ainult, kes projektis osalevad ning aitasid neil muuseumiga läbi rääkida, sest kunstnikud, selleks et neil oleks selgem ettekujutus valitud paigast, pidid seal viibima paar kuud residentuuris. Koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega hoolitsesid kuraatorid ka projekti rahastamise ja sujumise eest. Et projekt on üldiselt tõrgeteta kulgenud, kõik on toiminud, on Ektermann ja Talvistu täitnud oma ülesande suurepäraselt: nad algatasid ja käivitasid midagi väljaspool suuremaid kunstikeskusi ning nad olid igati tasemel taustajõud.

 

Kuidas hinnata? Millisest aspektist tuleb sellist projekti hinnata? Kas kunsti seisukohast ehk mida need uued teosed – installatsioonid, sekkumised – on andnud juurde rahvusvahelisse või Eesti kunstipilti või ka kunstniku portfooliosse? Kas „Kunstnikud kogudes“ raames loodi midagi, mida Tallinna ja Tartu muuseumid või miks mitte näiteks ka Helsingi Kiasma või Riia kunstimuuseum peavad vajalikuks oma kogusse muretseda, et siis selle abil rääkida teises kontekstis millestki, mis peaks inimesi laiemalt puudutama? Või hinnata kunstniku arenguprotsessi seisukohalt: milliste uute ideede ja võimaluste juurde selline koostöö on viinud, millist sümboolset kapitali see kunstniku karjäärile on andnud?

„Kunstnikud kogudes“ kunstnikud esindavad enam-vähem ühte põlvkonda: nad on sündinud 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel. Kunstnike ealist valikut, vanemate või päris noorte kunstnike väljajätmist on Maarin Ektermann põhjendanud Müürilehe intervjuus (detsember 2018, lk 26) riski hajutamisega: „Mulle tundub, et kui oleksime valinud näiteks vanemast põlvkonnast kunstniku, keda isiklikult nii hästi ei tunne, siis me poleks suutnud tagada teatud tingimusi.“ Siit tuleb välja meie praegust kunstielu iseloomustav probleem, milleks on ringkaitse: mainekad kunstiinstitutsioonid eelistavad kuraatoreid, kes on sündinud 1970ndatel või 1980ndatel ja kes juba ette läbikukkumist välistades eelistavad vaid oma põlvkonna kunstnikke. Asi pole ainult füüsilises vanuses, vaid mõttelaadis ja teistsuguse mõttelaadi välistamises. Selle tähelepanekuga ei tasu ka üle pingutada, sest kui mõelda kas või Maria Arusoo kuraatoriprojektide peale, on ta neisse haaranud näiteks Mare Vindi ja Raul Meele ning Ektermanngi lisab, et ta ei välista selle formaadiga jätkamisel, et edaspidi võiks ealine skaala laiem olla. Seda enam et naiste ja meeste osakaal selles projektis on tasavägine.

Vahest tuleb seda projekti hinnata hoopis kunstihariduslikust, nüüdiskunsti rahva sekka viimise aspektist? Müürilehe intervjuu Triin Tulgistega, „esimene suurem vahekokkuvõte“ (nii seisab intervjuu alguses) on pealkirjastatud patroneeriva üleolekuga „Kuidas tõlkida kaasaegset kunsti kunstikaugetele kogukondadele?“ Ka Maarin Ektermann peab seda aspekti ning tema enda ja Mary-Ann Talvistu Kumu haridusosakonnas töötamise kogemust väga tähtsaks, iseäranis mis puudutab kunstnike instrueerimist enne kunstikaugete kogukondade ja väikemuuseumidega töötamist: „On väga suur vahe, kas sind kutsutakse kunstnikuna British Museumi või lähed asutusse, mille personal koosneb ühest-kahest inimesest, kes teevad seda tööd puhtast entusiasmist. Seal tühimikele osutama hakkamine, nagu kunstiajaloos on tegutsetud nimetuse „institutsioonikriitika“ all, tundub kohatuna.“

 

Mida muuseumid tahavad? Miks jäetakse tähelepanuta muuseumide aspekt, s.t mida esimene katseprojekt muuseumidele andis? Kas nad on nõus jätkama või oli kõik mõttetu ja pigem segas nende tööd? Seda enam et kõik projekti haaratud muuseumid ei ole kunsti- ega ka nüüdiskunstikauged.

Küsimusele, kuidas muuseumid seda projekti hindavad, vastasid peaaegu kõik heakskiitvalt. Nagu võiski arvata, tuli kõige meeldivam tagasiside Võromaa kultuurikojast: „Meie rahvas ootas kunstnikku (Marge Monkot – R. V.) pikisilmi Võrru resideeruma. [—] Külastajad on meeldivalt üllatunud näituse visuaali ja materjali osas, on kuulda positiivseid ahhetusi ja rõõmuhõiskeid.“ Võromaa kultuurikojas töötab galerist, kes kureerib ka ise ja on valmis vastu võtma eksperimentaalseid nüüdis­kunsti­näitusi. Sealse kunstiprogrammiga käiakse ühte jalga nüüdiskunstiga, neil on kunsti mõistev publik. Ka Saaremaa muuseum ei ole kunstikauge paik, üks silmapaistvamaid nüüdiskunsti sündmusi, Saaremaa biennaal leidis aset just seal. Ka Seto talumuuseum on võõrustanud nüüdiskunstiprojekte, kui mõelda kas või Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni „Kaetud peaga naiste“ projektile. Sillamäe muuseumiski pannakse sageli üles kunstinäitusi, kuid Sillamäe kunstnike esteetika ja tööde sõnumgi on teistsugune, kui oli Jevgeni Zolotko Viivikonna projektil. Zolotko suutis leida muuseumi­inimestega ühise keele, seda enam,et varahoidja Aleksandr Popolitov tunneb kodulinna ja teab iga maja, isegi iga kivi lugu. Seda enam oleks tulnud just muuseumiinimestega arutada, kuidas ruumiinstallatsioon elama panna. Projektijuht Jelena Antuševa on kirjutanud: „Näitusele tulid just need inimesed, kes olid selle paigaga seotud. Nad tahtsid oma lugusid ja mälestusi näituse autorile rääkida, kuid sellise tagasiside võimalus puudus.“ Tammsaare muuseumi juhataja Reelika Räim toob välja kaks huvitavat aspekti. Nad tahavad Mihkel Ilusa installatsiooni rakendada, et teha „Tõde ja õigust“, nagu ka tollast rasket tööd külastajale arusaadavamaks. Seega aitab ka noore kunstniku loomeprotsessi jälgimine klassik A. H. Tammsaaret paremini mõista.

Õnneks ei tule tõdeda, et väikemuuseumide töötajad on üleliia viisakad ja jätavad ebameeldiva enda teada. Eva Mustoneni ja Seto talumuuseumi koostöö ei klappinud: „Noor kunstnik, igati tore! Kuid sellist asja planeerides, osaledes peaksid eelnevalt olema mingid kriteeriumidki ja kontroll loodud, et asi toimuks ja toimiks.“

Kuid asi ei ole ainult juubelikampaanias, ühekordseid kunstisüste pole kuigi raske teha. Tõelisest õnnestumisest räägib koostöö jätkumine. Enamik osalenud muuseume on valmis jätkama, kuigi näiteks Narva-Jõesuu koduloomuuseum ei taha põrsast kotis osta, vaid ikka enne teada, millega on tegemist. Nii et kuulakem ikka ka väikemuuseumide häält.