Jüri Arrak 24. X 1936 – 16. X 2022

„Looming ongi see, kus inimene saab aru oma ilmaletulekust ja see annab lootust jäämiseks. On see lohutus? Kui me siin juba oleme, siis, kas see on suur eksitus või ainult läbi loominguklaasi leiame lohutuse, tõe? Vaba aeg mõtlemiseks ja looming annab võimaluse midagi ära tunda. Kui inimene järjest eraldub loodusest peale mõistuse tekkimist, siis vaba looming on ainus, mis võib teda päästa mõistuse hävitustöö eest. Muidugi on palju mõistuse poolt pakutud teid. Näiteks: loodust polegi vaja, loodus oli ainult hüppelauaks. Oli koobas, ürgaeg, pronks, raud … nüüd on aatomisajand ja edasi vaadatakse kõigele sellele kui lapsepõlve lollustele. Tekivad uued inimesed, kes elavad absoluutselt tehismaailmas. Ka vana maakera pole vaja, kõik on inimese looming – pind, kus elatakse, ja eluks vajalik produkt. Ka päikest pole vaja, saab ka see tehtud! Mõistus on ülivõimas relv, hullem kui arvame (või parem?). Kas aga saab ennast mõistuse abil praegu siin välja rebida ja kunstis seda kujutada? Selleks olen võimetu ja kunst on siiski praeguse elu osa, mõistus võib olla tulevik. See ei tähenda, et kunst ei võiks ette aimata tulevikku. Head kunstnikud on alati natuke homse inimesed, tänu oma eriala iseloomule ja oma vaimu ehitusele. Koban, koban arglikult seda tundmatut elu.“

Jüri Arraku päevik (1976-1977)

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige, maali­kunstnik, graafik, metalli- ja lavastuskunstnik Jüri Arrak.

Jüri Arraku omanäoline ja äratuntav looming ning alati toetav rõõmsameelne kohalolu on meid saatnud juba aastakümneid. Meistri lahkumisega oleme kaotanud mitmekülgse, ammendamatu fantaasiaga erakordse looja ning mõtleja, hea kolleegi ja sõbra.

Jüri Arrak sündis 24. oktoobril 1936. aastal Tallinnas. Ta õppis aastatel 1951–1955 Tallinna mäetehnikumis ja töötas seejärel, pärast sõjaväeteenistust, aastatel 1958-1959 tehnik-konstruktorina Leningradi (praegu Peterburi) ettevõttes ZPKP, 1959-1960 Leningradi autotranspordi valitsuse I taksopargis taksojuhina ja 1960-1961 Tallinna montaaživalitsuse trustis Elektromontaaž meistrina. Aastatel 1961–1966 õppis Arrak Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö erialal. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta kunstnikuna tööle ENSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Tallinna metallitoodete tehasesse, töötades seal aastani 1968.

Aastatel 1968-1969 töötas Jüri Arrak kunstnik-lavastajana filmistuudios Tallinnfilm, ajavahemikul 1969–1971 oli vabakutseline kunstnik, et siis uuesti põgusalt naasta filmistuudiosse Tallinnfilm. Neisse aastaisse jääb kunstnikutöö filmidele „Gladiaator“ (1969), „Kihnu Jõnn“ (1971) ja „Metskapten“ (1971). Aastatel 1973-1974 tegutses Arrak ka kunstiteadlasena kunstifondis, 1974. aastast oli vabakutseline kunstnik. Tartu ülikooli kaunite kunstide kutsutud professor oli Arrak 1996. ja 1997. aastal.

Jüri Arrak oli Eesti Kunstnike Liidu liige 1969. aastast, aastatel 1972-1973 liidu graafikasektsiooni ja aastatel 1982–1987 maalisektsiooni esimees. Aastal 2003 valiti Jüri Arrak Euroopa teaduste ja kunstide akadeemia liikmeks ning 2007 Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.

Juba üliõpilasena hakkas Arrak metallehistöö kõrval osalema aktiivselt näitusetegevuses, kuuludes kunstirühmitusse ANK 64 ja luues peale ehtekunsti maalikunsti ja graafikat. Olles maalikunstnikuna iseõppija, oli Arrakul julgust läheneda maalikunstile julgelt ja omanäoliselt ning arendada välja oma kunstnikukäekiri, millele on omane kujundlik mõtlemine ning ammendamatu fantaasia. Jüri Arrak osales Eesti kunstis ja kunstielus aktiivselt 1964. aastast, tema loomingulisse pagasisse kuuluvad maalide kõrval joonistused, trükigraafika, metallehistöö, raamatuillustratsioonid („Panga-Rehe jutud“, 1985; Hando Runneli „Punaste õhtute purpur“, 1982; Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused“, 1984; lavakujundused (Vaino Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“,1975, Vanemuine; Molière’i „Tartuffe“, 1975, Endla), eksliibrised, graafikamapid („Eesti rahvamängud“, 1979; „Kalevala“, 1985), altarimaalid ja monumentaalmaalid (Halliste kiriku altarimaal, 1990; Eesti Usuteaduste Instituudi Püha Risti kabeli kujundus, 2000; Eesti Teatri-ja Muusikaakadeemia oreli tiibade maalid, 2001; Pärnu Endla teatri maalid, 1983). Olulisel kohal Arraku loomingus on ka koostöös Rein Raamatuga 1980. aastal filmistuudios Tallinnfilm valminud joonisfilm „Suur Tõll“ ning näitlejatöö Ants Laikmaa rollis Tallinnfilmis valminud mängufilmis „Jõulud Vigalas“ (1980).

2003. aastal ilmus Jüri Arraku illustreeritud artiklikogumik „Võsa, aas ja mägi“, seejärel kirjavahetus esseisti, tõlkija ja filoloogi Ilmar Venega („Ilma naljata“, 2016; „Kiri ei peta“, 2017; „Õhtumaiselt“, 2018). Aastal 2019 ilmus biograafiline teos „Jüri Arraku kunstiaed“.

Mälestame head sõpra ja kolleegi, unustamatut inimest ning loojat.

Jüri Arraku ärasaatmine laupäeval, 22. oktoobril kell 14 Kaarli kirikus.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Vabagraafikute Ühendus

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kunstiakadeemia

Tartu Kunstimuuseum

Tartu Ülikool

Kultuuriministeerium