Jüri Arraku mäenäoline kunst

ANDRI KSENOFONTOV

Jüri Arrak on eelkõige fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile.

Jüri Arraku joonistuste näitus „Roheline tuli“ Tallinna Linnagaleriis kuni 20. X.

Jüri Arrak on üks neid ütlevaid kunstnikke, kes tunnevad vajadust vestluse ja elu mõtestamise järele. Kui Arrak luges Ilmar Vene kirjutisi ja need meeldisid talle, alustas ta temaga kirjavahetust, mis on praeguseks avaldatud kolmes raamatus. Jüri Arraku sõnaline suhtlemine on tema kujundilise väljendusega naaber­mehelikes suhetes, ta ei ürita toppida neid samadesse toatuhvlitesse. Tal puudub küll semiootiline eriharidus, kuid erinevalt praegusaegsest sõnumikesksest kunstikäsitlusest ei ole ta unustanud, et lingvistiline märgisüsteem ei saa asendada kujundilist, vaid saab pakkuda viimasele ainult osutavat ümberütlemist.

Jüri Arrak ei ütle pilti, kuid joonistab sõnu. Kui ta Rootsis käis, turgatas talle Stockholmis pähe, et see on ju viikingite maa, kes leiutasid ruunikirja. Selle peale koostas ta isikliku tähestiku, mida võib tema töödes sageli leida. Tavaliselt tsiteerib ta oma alfabeedis mõtteteri piiblist ja mujalt. Näituse „Roheline tuli“ esimene pilt on „Tähtede lahkumine“. Tähed lahkuvad kujult, kes on oma aja ära elanud. Kuid kuju ise on seejuures üsna muhe, nagu taluperenaine, kes tibusid põllest siblima laseb. Võib-olla on ta poliitiline puuslik, mille tekstitahvel suitses paljastatud valedest, aga võib-olla on ta rahvalaulu autor, keda enam isiklikult ei mäletata, kuid kelle laulu lauldakse edasi. Nii või teisiti, kujult lahkuvad tähed kannavad edasi kultuurienergiat.

Jüri Arrak. Tähed lahkuvad. 2017.

Kuju on kivinägu ja tähed on märgid. Kuid ühte sõna on Jüri Arrak järjekindlalt kasutanud oma piltide kirjeldamiseks, juba esimesest isikunäitusest peale Tallinna Kunstihoone galeriis 1970. aasta septembris, mis oli vajalik eeltingimus kunstnike liitu astumiseks. See sõna on „märkinimene“. Vahel on selle kohta öeldud ka „maiv“. Jüri Arrak kuulus üliõpilasena kunstirühmitusse ANK 64, mille peamine eesmärk oli eneseharimine modernistlikes kunstivooludes. ANK 64 tegi Tallinnas ligilähedaselt sama tööd, mida Kaljo Põllu kunstikabinet ja Visarid Tartus. Ametlik kunstiharidus nõudis siis pildipindade modelleerivat, tihedat läbitöötamist, kuid Jüri Arrak oli tuttav puhaste värvide kasutamisega modernistlikus maalis. Metallehistöö kunstnikul, kes senimaani põhieriala kõrvalt ainult graafikat tegi ja natuke ka joonistas, puudus oma maalide kollektsioon. Ta vorpis maale kiiruga, et õigeks ajaks valmis jõuda, tõmmates lõuendile märkinimeste pilvelisi kontuure ja täites neid ühtlaste kollaste, punaste ja siniste toonidega. Avamist ta ei korraldanud ning põgenes mõneks päevaks põõsasse, et niikuinii võtavad raevunud administraatorid näituse maha. Kui Jüri Arrak mõne päeva pärast välja ilmus, leidis ta üllatuseks, et näitus oli ikka veel püsti. Tallinna Kunstihoone ees seisis Ilmar Torn: „Jüri, tule siia! Mis asi see on?“ – „Palun vabandust. Ma lõpetasin metalli, vastu võeti mind graafika sektsiooni ja et näidata oma mitmekülgsust, tegin nüüd maalinäituse. “ „Ära keeruta, Jüri! “, ei lasknud Ilmar Torn end lollitada. „Olen süüdi, mis teha,“ andis noor autor alla. Ilmar Torn lõi käega: „Hea küll, no las olla.“ Näitus jäi üles. Jüri Arrak viis sinna külalisteraamatu, kuhu tehti igasuguseid sissekandeid. „Sodila.“ „Hullumajja!“ „Väga tore! “ Nii võetigi Jüri Arrak Eesti NSV Kunstnike Liitu. Kõige parem amet on kunstnikuamet, nagu ta ise ütleb. Tal ei ole ülemusi ega alluvaid. Ta on vaba.

Selle üle on vaieldud, kas Jüri Arrak on suur kunstnik või mitte. See sõltub mõõdupuust. Aga vahel, kui ta rännakutelt koju naaseb, jäävad nähtud mäed talle turja külge kinni nagu vihalehed. Käesoleva näituse külastaja märkab, et paljud mäed Jüri Arraku joonistel on inimnägu. Allakirjutanule ilmutuseks on Põhja-Vietnami mäed 1970. aasta detsembrist. Nõukogude Liidus jagati loomingulisi komandeeringuid liiduvabariikide vahel. Tol aastal läks üks komandeering Ukraina ja Eesti NSVsse, selle sai Herald Eelma. Aga ta ei saanud sõita, kodused sekeldused hoidsid kinni. Läks komandeeringut graafika eksperimentaalateljeesse pakkuma, seal trükkisid kolm Jüri – Arrak, Hain ja Palm graafikat. Ning kõik kolm kirjutasid komandeeringuavalduse Moskvasse. Valiti Arrak, sest ta aeti sassi vend Henno Arrakuga, kes oli teinud Moskvasse kaevurielu teemalise pannoo, sest ta oli tuttav kaevurieluga: oli istunud sunnitöölaagris, sest oli olnud saksa sõjaväes. Jüri Arrak ootas üleliidulise kunstnike liidu Moskva ametnikult põhjalikku instruktaaži, kuid ainsad saatesõnad olid „hea, kui sealt koju naasete“. Üle Hanoi tühja lennuvälja jooksis tema juurde eurooplasest naine lillekimbuga ja küsis, kas ta on Poolast. Kui vastuse sai, kahmas lillekimbu eestlase käest ja jooksis edasi. Kuni kohalik teejuht, väike vietnamlane, ta üles leidis. „Näidake mulle rinnet! Näidake mulle sõjategevust!“, oli noorkunstnik indu täis. Aga vietnamlased olid allkirja andnud, et panevad kunstniku elusalt lennuki peale tagasi. Nii ilmusid näitusele „Roheline tuli“ Vietnami mäed nagu rohelised leegid.

Vietnami mägede kõrval on vaadata Karpaatide (1965) ja Hibiinide (1966) joonistused. Karpaatides käis Jüri Arrak koos Herald Eelma ja Heldur Lareteiga, kolm meest kolmes telgis kolme naisega. Laretei lahkus oma kaasaga, järele jäid vaid kaks. See-eest oli Jüri Arrakule suureks kooliks Herald Eelma meisterliku joonistamise pealtvaatamine, neist said head sõbrad. Aga kui ta ise oma motiivi kallale asus, siis oskas ikka vaid oma moodi teha. Natuurist joonistused moodustavad väikese osa Jüri Arraku loomingust. Kui ta kujutab maastikulisi kompositsioone, on tema mõttemänguks kujutlusrännakud sellessamas maastikus. Eelkõige on ta fantaasiakunstnik, kuid avatud reaalsest maailmast tulevale inspiratsioonile. Vormi poolest on Kaug-Ida vihmametsadega kaetud kaljumägede siluetid sarnased tema märkinimeste kontuuridele.

Niisugust motiivi Jüri Arraku loomingus ette ei tule, kus ta inimpead puuna oleks kujutanud. Vaatamata sellele, et tema märkinimeste juuksed laiuvad kui lehestik võras. Puuga samastumise lünga kunstnik Arraku loomingus täidab ütleja Arrak. 2014. aastal sõitis auto talle otsa ja murdis jala. Grupp joonistusi valmisid Magdaleena haiglas. Üks neist kannab pealkirja „Kiri jalale. 8. VII 2014“. Seotud jalaga patsient on joonistanud paberile järgmise teksti: „Tühi kiri, aga on kirjutatud mitu korda mitmel korral ja põhjusel. Nagu puul vahetuvad lehed igal aastal!“

Jüri Arraku loomingu maailma­käsitlus on panteistlik selles mõttes, et ta samastab end ümbritsevaga ühise nimetaja või äratundmise kaudu – nagu loodusega, nii ka ühiskonnaga. Mägede taustal täidavad tema kompositsioone inim­figuurid, mõned mõtlikud, mõned kentsakad, mõned tormakad, igaüks täidetud mingi rahutusega. Stseenid on raamistatud kindlusemüüride ajaloolise paratamatusega. Kord meenutavad need Tallinna erinäolisi torne, kord Carcassonne’i müüride taevalikku korduvat geomeetriat. Inimesed leiavad müüridest kaitset, kuid jäävad nende vahele ka lõksu. Kõike valitseb hirm saada ära sööduks. Jüri Arraku arvates algas sellest hirmust kiskjaloomade jumalustamine ja kummardamine, lepituse otsimine andide ja ohverduste abil. Tee otsimine üliinimese juurde, sest üliinimene on vaba hirmust.

Järjekordne päheturgatus juhtus Jüri Arrakuga Halliste kiriku altarimaali tehes – aga mis siis, kui meid ootab üli­inimese asemel hoopis tehisintellekt? Mitte niisama masin, vaid tehisintellekt kui eluvorm, kes käsutab kõiki energialiike? Keda seetõttu ei huvita loomaliha. Mida inimkond oma ärasööduks saamise hirmuga siis peale hakkab?

Jüri Arrak. Ritshka küla. 1965.

2 × Stanislav Stepaško

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht