Jutustus ümber allumatute kehade

„Viimane“ on sedavõrd tähendusest laetud, et lõppu on raske määratleda. Või mis tuleb pärast viimast?

HENRI HÜTT

Anders Härmi raamatu „Allumatud kehad“ esitlus ja performance Kanuti gildi saali proovisaalis 11. XII.

Oma sõnade asemel toon miljöö loomiseks mõned raamatule kui performance’i peategelasele keskenduvad aforismid.

„Raamatud on juhatanud mõned teadmiste juurde ja teised hullusesse.“

Francesco Petrarca

  „Kirjanik vaid alustab raamatut, lugeja lõpetab selle.“

Samuel Johnson

 

„Raamatud, mida maailm peab ebanormaalseks, on raamatud, mis näitavad maailmale tema häbi.“

Oscar Wilde

 

„Raamatud päevakajalisel teemal surevad koos päevakajalisusega.“

Voltaire

 

Ning viimaks üks inglise vanasõna: ära otsusta raamatu üle kaanepildi järgi.

 

Mille järgi siis otsustada? Sisu järgi oleks lihtne, loogiline ning turvaline, kuid need (ja järgnevad) read on turvaruumi jõuetusest priid ning otsivad teosele väärilist mässumeelse tämbriga pealelendu. Võitjaks saab ja on esitluse järgi otsustamine ning tabavamat suurvormis loeng-performance’it on raske (kui mitte võimatu) soovida.

Eelmise dekaadi lõpus nägi ilmavalgust kunstiväljal sotsiaalseid kultuuri­rituaale nihestav produktsiooniplatvorm „Reskript“, mille tegevusvaldkondadest üks tähenduslikumaid oli esitlustele performatiivsete partituuride loomine.¹ Ebaharilikud kompositsioonimustrid, pimeduse(s) kuulamine ja muud tabamatut. Mainitud nihestuse valguses oli siiralt rõõmustav tunnistada, kuidas raamatuesitlus saab sisaldada vaatuste järgnevusi, jättes kaante vahel oleva, üle 500leheküljelise teose peategelase staatuse asemel taustatantsija rolli. „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris“ esitlus just seda tegigi, tegeles (võimaliku) sisu veelgi laiendava juurdetootmisega, trükitud ning olemasolevat informatsiooni kordamata.

Viimase romantiseerimine

Eksootiliselt tabamatu on minna raamatuesitlusele teatud harjumuspärase formaadiga leppides ja maanduda pärast kujuteldava eesriide sulgumist hoopis teistes tundmatutes sfäärides. Muudmoodi kui rännakut, pärast mida pole maailm enam endine, on raske raputavat kogemust siinkohal visualiseerida. Autor Anders Härm kutsus huvilised esitlusele, mille apokalüptilisest alatoonist võis välja lugeda kohalolu ainuvõimalikkust, sest rohkem võimalusi enam ei ole ega tule. Härmi loeng-karaoke „Rosebud. Luigelaulu lühike genealoogia“ oli lugu lahkumistest ja viimastest. Tabavalt paradoksaalne, mõeldes (raamatu)esitlusest kui millegi sündimisest või valmis saamisest. Samas, mida muud on trükipressi alt tulnud lõpetatud liigutuse puhul põhjust tähistada? Keevat paigalseisu või staatilist edasiarengut?

Elule allumatud artistid: Jim Morrisson, Kurt Cobain, Amy Winehouse, Lou Reed, David Bowie, Ian Curtis, Jimi Hendrix jne. Loeng sisaldas ridamisi endalt elu võtnud (rokk)staaride viimaseid lavalolemisi, kuid kas dokumenteeritud viimased esinemiskorrad olid ikka viimased? Viimane kui sedavõrd tähendusest laetud, et lõppu on raske määratleda. Või mis tuleb pärast viimast?

Allumatu dramaturgiline kaar

Esitluse struktuurist ja toimimisest. Muusikalised etteasted ja slaididel kuvatud tekstimassiiv olid omavahel sidusas dialoogis, jagades tähelepanu fookust tundlikult. Autori alguses lausutud muigav hoiatus-kommentaar, suunatud muusikalise meisterlikkuse (mitte)filigraansuse kohta andis suuna ja võttestiku, kuidas loengut ja selles sisalduvaid metatekstikatkeid lugeda. Tegevust saatvad enese käitumise kommentaarid sobisid (tahtliku või tahtmatu) võttena kontseptuaalse terviku teenistusse, lisades elulisust ning suutmatust kõike nähtavat-kuuldavat tehniliselt kontrollida, ning suurendasid empaatiat autoriga.

Kohati ragisev mikrofon, urisevalt nurruv kitarr või peale jäänud slaidid kinnitasid lavamaagia elusolekut ja seda kõike parimas võimalikus allumatuses. Teoses ei puudunud ka interaktiivne moment, milles kohalviibijad sai kollektiivselt Bowie sõnade saatel karaoket laulda (jah, leidus julgeid karaoke-entusiaste). Performance’i seletamatu kõrghetk, mil paljud publikuliikmed sündmust dokumenteerima asusid, sündis Nirvana loo „Heart-Shaped Box“ ajal, taustaks Arnold Schopenhaueri, Sigmund Freudi ja Jacques Lacani triptühhon. Kas see võis olla kõige tuntum helipala, kõige primitiivsem akordide progressioon või hoopis seni nähtud surma poole suunduvatest superstaaridest kõige kurvema saatusega elulugu, jääbki allumatult vastuseid andmata õhku.

Kui kõike, mis laval toimus, uskuda, siis väidetavalt Härm enam ise lavale ei lähe. Autori (kunagiste) sõnade järgi peab kunstnik oma märgilised tegevused enne 50. eluaastat ära tegema. Nii ütles kord 26aastane Härm endast mitukümmend aastat vanemale kunstnikule Leonhard Lapinile. Olgu nimetatud tähiseni jõudmise ja tegude tehtud saamisega kuidas on, valitses saalis kurb-ilus atmosfäär, justkui pärast käimas olevat aktsiooni me Härmi, kitarr käes, sellesarnases situatsioonis enam ei kohta. Mitte et autor oleks teadmatusse lahkumas, vaid performatiivses kontekstis väljamängitud viimasest kui tähenduslikust ja teadlikust otsusest.

Mind on viimase kontseptsioon alati aukartust äratavalt puudutanud ning vähemalt sama (tähenduslikult) kõnekalt liigutas mind ka see ainukordne aktsioon. Läbi sarnase filtri vaadates hakkasid mälupiltides jooksma võimalused kuulsate tantsijate ja koreograafide viimastest sammudest lavaruumis kuni kunstnik Kris Martini raamatutes „End-Points“ lõpupunktide väljalõikamise seeriani.²

Viimase loo viimane noot, viimane hingetõmme, viimane eksirännakule astutud samm, viimane õhtusöök, viimane Romeo, viimane võmm, viimane võimalus, viimane suudlus, viimane ________

Loo moraal? Nii küsib ka Härm etteaste lõppedes. Teemade ring kasvatas loengu käigus oma ambivalentsust, jõudes otsapidi ka K-Pop-kultuuri unisooni taotluse ja disainis informatsiooni asemel mõju hindamise sfääridesse, kuid lõpuks närtsib taim ikka suurema draamata. Lõplik see kindlasti pole … nagu ka lubatud viimased.

Epiloog

Risomaatiline järgnematus ehk juhuse tahtest sõltuvad raamatu avamised – rituaalsuse naasmine, mäss subjektiivsuse vastu, sümboolse abjektiseerimine, olematute bändide festival, kabaree­poliitika, linnaruum kui poliitiline mänguväli, sotsiaalse kunsti uued horisondid, liikumine performatiivse poliitika poole ja nii edasi ja süvitsi ja lõpmatusse.

Nii nagu suutis raamatuesitluse peavaatus end suurejooneliselt kehtestada, raamatut kui valminud tähtteost ennast käsitlematult tutvustada, liikus ka antud tekstirännak ümbritseva trajektooridel, jättes raamatu sisu analüüsi salapärase allumatuse ruumi kõike muud täheldades ja tähele pannes.

Etenduskunstis, mis mind huvitab, võib juhtuda mida iganes. Sarnast rahutut uudishimu saatis teosest eraldi elav performatiivne peatükk kui suurepärane temaatiline laiendus ning võimekus sõnumit ruumilisel ajaliinil edukalt kehtestada.

Postepiloogi lisalugu

Anders Härm on kirjutanud (mulle) pühendatud eksemplari: „Kõikide hetkede eest“. Et nendes oleks palju viimast ja tähenduslikke katteta lubadusi!

1 https://saal.ee/performance/reskript-274

2 https://www.koeniggalerie.com/blogs/exhibitions/kris-martin-fairy-tales