Kaido Ole, 48aastaselt

Reet Varblane

Piia Ruber Maalikunstnik Kaido Olega vestleb kunstniku isikunäituse avamise puhul Kumus Reet Varblane. Eile, 26. jaanuaril avati Kumus Kaido Ole personaalnäitus „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid”. Ole näitus on alles teine praegu aktiivselt tegutsevate eesti kunstnike personaalnäitus Kumu I korruse esinduslikus näitusesaalis ehk suures saalis, nagu seisab Kumu kodulehel. Jaan Toomiku oma 2007. aastal oli esimene. Viiendal, nüüdiskunsti korrusel on isikuprojektidena olnud eksponeeritud Mark Raidpere (2006), Leonhard Lapini (2007), Sirje Runge (2010) ja Ene-Liis Semperi looming möödunud sügisel. Eks leiab neid veel teisteltki korrustelt, kuid märksa väiksemas mahus. Kumu üliaktiivse ning rahvusvaheliselt laiahaardelise näitusetegevuse kontekstis moodustavad meie kunstnike personaalnäitused tibatillukese osa, aga on seda hinnatumad. * Kui Kumu tegi sulle ettepaneku teha personaalnäitus, kas mõtlesid kohe uute tööde peale või oli ka ahvatlus näidata vanu töid? Ükskõik kus Eestis oleks mulle praegu tehtud ettepanek isikunäituseks, oleksin igal juhul otsustanud vaid uute tööde kasuks. Eestis pole retrospektiivi aeg veel käes, selle võiks praegu teha kuskil välismaal: võõrale vaatajale on kergem näidata koos eri etappide töid. Kumu – pean silmas hoonet, mitte institutsiooni – puhul mängis suurus: teist nii suurt kui Kumu I korruse näitusesaal Eestis pole, see on oma kolm korda suurem kui Tallinna Kunstihoone suur saal. Üritasin seda tükeldada nii vähe kui võimalik: saali keskel paiknev sein ei ole ju tegelikult sein, vaid omaette installatsioon. Tahtsin säilitada kaugvaated, saali mahu. Mõistsin, et vajan ka mõningaid väga suuri maale, et saaliga dialoogis püsida. Nende suurtega oli üksjagu tegemist, mitte isegi niivõrd maalimisega kui lõuendi leidmise ja kruntimisega näiteks. Õnneks sain suvel kolme kuu jooksul kasutada NO-teatri saali, kui trupp ise oli Põhuteatris. Olen vist kõiki oma näitusi alustanud n-ö väljast sissepoole ehk alul mõelnud vormile, ning alles seejärel võimalike tähenduste peale. Kumus näituse tegemiseks tuli ettepanek kaks aastat tagasi. Esimesed kolm kuud ainult mõtlesin, siis hakkasin pisitasa ühest otsast pihta. Algul oli palju erinevaid mõtteid, järkjärgult tõmbasin neid koomale. Näitusel on lõpuks väljas vaid üks suur seeria pluss üks suur seinamaal, kuigi algul mõtlesin kahe või isegi kolme seeria peale. Õnneks jagus kainet mõistust ja enesedistsipliini ning kindlasti aitas palju ka niivõrd pikk ettevalmistusperiood, mille jooksul oli mõtetel aega klaaruda.

Näituse oled nimetanud „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid”. Miks vaikelu? Kui mõelda traditsiooniliste natüürmortide peale, siis tulevad silme ette väljakujunenud esemete kooslused, ei midagi elavat ega muutuvat. Sinu vaikelude puhul on tegemist mingite kummaliste asjade või õigemini objektide, mõnikord lausa värvilaikude kooslustega ja neid ümbritseva ruumiga. Kuigi, ega sellest ruumist ka just palju teada ei saa, sest oled selle markeerinud suhteliselt ühtlase sileda värvilise pinnana, igal maalil, kooslusel on see ise värvi. Kõigil vaikeludel kordub üks detail, ratas, mööbli- või mõne muu tarbeeseme ratas ehk siis detail, mis ei püsi paigal või mis ei tähista vaikset olemist (vaikelu), paigalpüsimist. See ei tähenda, et vaikelul ei võiks kujutada autosid või vankreid või rattaid, kuigi ega seda just väga palju tehtud ole. Või vähemalt ei ole ratastega pilte nimetatud vaikeludeks.

Ausalt öeldes ma ise enam ei mäletagi, kuidas ma just ratasteni jõudsin, ikkagi nii kaua tehtud näitus juba. Arvatavasti umbes samamoodi, nagu kunagi maalisin valjuhääldajaid: lahe kujund, mis võiks toimida nii puhtvisuaalselt kui ka tähenduslikult, lisaks mõnus maalida.

Kõlab ehk primitiivselt, kuid mäletan, kuidas hiljuti põhjendas Ene-Liis Semper oma varasemate tööde kvaliteedikriteeriume umbes samamoodi. Usun, et tegelikult kasutavad sisimas väga paljud oma viimase instantsi otsuse kirjeldamiseks umbes samasuguseid äärmiselt lihtsustavaid sõnu: lahe, cool, meeldib, töötab vms. Need kõik tähendavad umbes ühte ja sedasama ning võtavad ehk küll labaselt, kuid väga inimlikult kokku kõik need erinevad ja tihti ka keerulised soovid ning eesmärgid, mida üks hea töö peab autori meelest rahuldama. Selles mõttes on algaja ja tipp-proff sarnased, et mõlemad väljenduvad oluliste küsimuste tagamaid selgitades tihti väga lihtsustatult, kuid kui esimese puhul võib enamasti arvata, et lihtsuse taga midagi muud polegi, siis teisel juhul, ma loodan, on selles lihtsustamises pinget.

Aga miks vaikelu? Taas, kui väga lihtsalt vastata tundus mulle, et vaikelu annab hea alibi asjade pildile panemiseks, ehk isegi kuhjamiseks, kui peaks soovi olema – kõikvõimalikud kombinatsioonid kõikvõimalikest esemetest. Ratas on kindlasti veel üks mõistlikumaid asju. Elame ju maailmas, kus esemete hulk kasvab pöörases tempos, ning seetõttu oleks imelik neist mööda vaadata või neid kiruda. Enamust ei sobi ignoreerida, mis ei tähenda automaatselt komplimenti või pugemist. Tegelikult olen ma suur asjade fänn, kuigi loomulikult ümbritsen ma end ainult heade ja tarkade esemetega (ehhee, kes siis nii enda kohta ei arvaks).

Küsimus on nüüd ka selles, et neil piltidel peale mainitud rataste muid äratuntavaid esemeid suurt polegi, kuigi enamik nähtavat, ma arvan, mõjub suhteliselt reaalse ja usutavana. Ise olen seda valikut endale kirjeldanudki kui esemeid enne esemeid. Erinevad materjalid ja võtted asjana iseeneses või mingite ebapraktiliste (?) vormidena. Viimast määratlust võib kasutada tegelikult nii nende piltide endi kui üldse vist enamiku maaalikunsti kohta.

Teine oluline ajend sellise valiku langetamiseks oli kindel soov leida printsiip, mis võimaldaks mul maalida võimalikult erinevaid pilte, kuid siiski ühe koos püsiva seeria raamides. Mu eelmised näitused olid väga lineaarsed ja ülimalt konkreetsete (vormi) piirangutega. See asetas mu järjest olukordadesse, mil pärast idee väljatöötamist oli automaatselt otsustatud ka iga viimase kui töö visuaal ning järgnes vaid suht mehaaniline teostus, küll naudingut pakkuv, kuid siiski juba ette otsustatud.

Nüüd tahtsin, et võiksin soovi korral homme maalida tänasest võimalikult erineva töö ja seda vaikelude mänguruum mulle vajalikul määral ka võimaldas. Lõbutsesin täiega, sest lisaks kõigele olid mu näitused läinud ka üha pessimistlikumaks.

Ei teagi, kas seetõttu, et oled oma maalid nimetanud „vaikeludeks”, või et neil on kas või üks äratuntav objekt, nii et vaatan ka teisi objekte kui reaalsuse stiliseeritud detaile, või et oled vaikelud esitanud seeriana, tervikuna, tekib tahtmine moodustada sinu piltide põhjal lugu, tähenduste kogum. Sa oled küll ühest tähenduste ahelast ennast vabaks võidelnud, kuid selle asemele tekib ometi teine.

Eks me kõik ole planeet Maa elanikud. Kui oleks õnn sattuda mõnda teise galaktikasse, siis oleksime oma paralleelide otsingul ehk vabamad? Tahan öelda, et kuna nii mina kui vaataja elame siinsel planeedil, siis üritame paraku ka nähtavat seletada ja lugusid luua ikka n-ö kohalikus kontekstis. Kellegi loodud tundmatule objektile, käigule, materjalile jne leitakse ikka maine analoog ja eks see on paratamatu, kuigi kärbib võimalikku fantaasialendu. Viibimine mingis põhimõtteliselt teises tsivilisatsioonis tuhande valgusaasta kaugusel lõikaks ehk vähemalt mõned sellised püüdlused läbi ja selle tulemusel tekiks meie pähe veidi uut ruumi juurde.

Ega seda vaikelude loomismängu saa vaadata sublimatsioonina? Püüdu n-ö (argi)elu jamadest, rutiinist, painetest jne prii olla?

Siin vaidleksin küll vastu. Sublimatsioon on ju ikka asendustegevus, kuid viimane poolteist aastat oli selline mu reaalne elu, see ei olnud millegi asemel. Reaalsust kiputakse sageli liiga kitsalt tõlgendama ja tihti saab ka kunst sel moel alahinnatud ning nimetatud pigem aseainena sellele, mida kas autor või ka vaataja tegelikult oleks tahtnud. Kunst on minu jaoks niivõrd oluline, et tihti võib pigem mingi osa igapäevaelust olla selle sublimatsioon.

Kas vaikeludel on pealkirjad või oled need pelgalt nummerdanud? Kas pealkirjad osutavad ka mingitele tähendustele, mida tuleks silmas pidada?

Ikka on nimed, numbreid sai varem juba küllalt pandud. Kõigepealt maalisin muidugi pildid valmis, et pildi tegemisel võimalikult vaba olla. Alles siis hakkasin neid pealkirjastama. Olin veidi üllatunudki, kui tihti ja kui pealetükkivad paralleelid mul endalgi igapäevaeluga tekkisid, ning mõnd tööd nimetades ei saanud ma sellest kuidagi üle ega ümber. Näiteks need kaks vaikelu, kus üleval suures aknaga konteineris seisab (?) omaette üksik pintslitõmme ja selle all palju kitsamas kastis on palju pintslitõmbeid tihedalt koos. Need tööd nimetasin „Sotsiaalne vaikelu” I ja II , sest mingist „äratundmishetkest” ei suutnud ma neid enam kuidagi teisiti vaadata kui omamoodi sootsiumimudelina: üleval on valitsejal ohtralt ruumi, kuid ta on üksinduses, all ollakse kokku surutud, aga siiski koos. Ning kogu see „tuhandeaastane” riik seisab ühel rattal, mis seab selle pikema eksistentsi sellisel kujul sügava kahtluse alla, kuigi seesolijad seda ei näe või pigem ei taha näha. Nende tööde tegemise ajal püüdsin tegelikult lavastada vaid mulle endale lõbu pakkuvaid visuaalseid vastandusi ning mängida füüsikareeglitega. Mingist hetkest muutus see abstraktsus aga konkreetseks allegooriaks ja nii paraku jäigi. Sama tööde paari ajel – mõneti tahtmatult olid need omandanud niivõrd tõsise ja raske tähenduse – nimetasin kolmanda veidi analoogse töö, kus tundub seevastu valitsevat mõnus ja sõbralik atmosfäär, „Vaikeluks igikestvast harmooniast ja rahust ”. Kuid ei puudu ka klassikaline „Vaikelu rohelise taldrikuga”, sest pildil lihtsalt on roheline taldrik (ready-made).

Kui „Vaikelu rohelise taldrikuga” tuleks kunstiajaloo stiilide abil iseloomustada, siis see on sürrealism. Meenuvad Miró, aga ka Klee kujundid. Tee, mis tahad, aga kunstiajaloost päriselt vabaks ei saa, assotsiatsioonid jäävad kummitama.

Loomulikult. Ka mind ennast tabas aastapäevad tagasi väike ehmatus, sest pidin pärast põgusat mängureeglite ja ka esimeste tulemuste analüüsi tõdema, et see kõik meenutab enim sürrealismi, mille fänn olin ma viimati ER KI ettevalmistuses käimise aegu. Samas usun ma, et ainuke võimalus teha järgmine samm on seada sihik teadlikult millelegi, mis teadvustub kui vale või mitte õige. Seepeale rahunesin ning jätkasin veelgi innukamalt valitud kursil. Ühele vaikelule lisasin muuhulgas aga ka risti ning see sai nimeks „Kristlik vaikelu”.

Üldtuntud sümbolid ja nendest tulenevad pealkirjad annavad vaatajale üsna ühemõttelise suunise, kuidas pilti mõista. Ristiga vaikelu on tumedates toonides, süngevõitu, vaat et süngegi. Kristlust võib ju tõlgendada ka rõõmsa ja helgena. Kas võib väita, et Kaido Ole suhtub kristlusesse kriitiliselt?

Siin ei ole sellisel tasandil seisukohavõtte. Pigem huvitas mind see, kuidas töötavad üksteisega võrreldes abstraktsemad ja konkreetsemad vaikelu komponendid. Nagu eespool kirjeldasin, langesin ise ühe üsna süütuna kavandatud pildipaari „lõksu”. Sedasi juhtub eri tööde puhul arvatavasti paljudega, kuigi kusagil pole midagi ekstra suunavat kujutatud. Sellele vastukaaluks panin paari töösse üliekspluateeritud märgid ja lavastasin kogu terviku ühese suunitlusega, vajutasin pedaali kogu suunava jõuga, et mõte ikka „arusaadavam” saaks. Tundsin huvi, kuidas nii ilmsete käikude puhul, pealegi nii avatud ja mängulises kontekstis, reageeritakse, kas ja mida just uskuma jäädakse või uskuda tahetakse.

Kui palju sa tahad vaatajat provotseerida või peibutada, et ta hakkaks tõlgendusi otsima, kogu oma intellektuaalse raskekahurväe mängu paneks?

Kui palju on üheselt mõistetavat või arusaadavat üldse meie ümber? Ma arvan, et väga napilt, sest vist peaaegu kõike saab ja peabki vaatama eri nurga alt. Mulle meeldiks mängureeglid just nii seada ja sellest tulenevalt annab kõik ainet uuteks mõtisklusteks, kui leebelt väljenduda. Provotseerima peab tuima või rumalat, kuid ma ei sooviks kumbagi esmajärjekorras oma n-ö vestluspartneriks. Ise ma ei pea konkreetseid detaile või tekkida võivaid lugusid üldse kõige olulisemaks arutlusobjektiks, ei enda ega ka teiste (kunsti) puhul. Pigem on olulised suuremad valikud ehk siis see, miks põhimõtteliselt tehakse just nii, aga mitte teisiti. Millise põhjendusega on välistatud ülejäänu ja valitud olemasolev ehk jõutud just sellisesse punkti?

Su valjuhääldajatega maaliseeriat võiks ju ka tinglikult vaikeluks nimetada. Pildil on staatiline ese, kõlar, aga kuna neid on hästi palju, siis tekib kõlarite sein. Just kujundi korduse tõttu omandab see võimsuse ning paigalseisev tumm ese, vaikelu, hakkab toimima interdistsiplinaarse objektina: me ei võta seda vastu mitte ainult silmadega (kuigi see on visuaalne kujund), vaid ka kõrvadega, sest teame, et kujutatud objekt on mõeldud hääle, tugeva hääle edasiandmiseks. Visuaalne häälekus on kandunud üle küll kujuteldavaks, aga kuuldavaks häälekuseks. Ka ratastega vaikelu seerias on korrastatud keskkonda häiriv moment.

Ehk siis pildil, mis põhimõtteliselt pole liikuv, on kujutatud ratas ja ülimalt ebastabiilne kooslus sellel, mis tekitab tugeva aistingu kohe-kohe vallanduvast liikumisest, kas nii?

Sinu tööde puhul pole tegemist mitte niivõrd püüdega liikumist edasi anda, nagu seda ebaõnnestunult üritasid XX sajandi algul futuristid. Sa oled pigem tegelenud tasakaalu, selle hapruse või isegi võimatusega, tasakaalu kaotamisega. Tundub, et sulle on olnud tähtis liikuvate, muutuvate objektide suhe stabiilse, kuigi määratlemata ruumiga. Siit tuleb sisse ka ajaline moment. Vaikelud osutavad millelegi, kus midagi ei muutu, kus ajaline mõõde puudub. Kas sa oma töid lihtsalt „kompositsioonideks” ei tahtnud nimetada?

Erinevate ülituttavate ja veidi hambutute igavate klassikaliste nimetuste/jaotuste hulgast eelistasin hetkel siiski „vaikelu”, kuid tunnistan, et ka „kompositsioonil” oleks potentsiaali. Ehk juba järgmine kord teen n-ö kompositsioone. Eelneva juurde tagasi põigates: kui üldse miski oli provokatsioonina mõeldud, siis oli seda termini „vaikelu” kasutamine, sest paljudele tähendab see teatud tüüpi ebahuvitavaid töid ja teistele väga kindlat tüüpi töid ja ma loodan, et mõlemast seltskonnast saavad paljud nüüd ehk üllatuse osaliseks.

Samas oled sa pelgalt pildi konteksti ületanud, sest oled jäänud ühe seeria juurde ning nende esitamisel hõivanud ruumi – küll muuseumi ekspositsioonipinna, valge kuubi –, teinud sellest pildiruumi võimenduse, pannud terve ruumi kaasa mängima. Neid pilte ei saa vaadata üksnes piltidena. See ei tähenda, et pilt on ise vähem väärt kui tervik, kuid see pole vaid pildinäitus.

Tegin, mis suutsin, et seriaalsuse varjust üksik pilt suveräänsena välja aidata, oma kontekstis muidugi, ning ega ma ei uskunud ega isegi soovinud, et tulemus osutab vaid üksiktööde mehaaniliseks summaks. Selleks olin ju ise liiga palju ühendavat siiski sisse jätnud: rattad, sarnasel põhimõttel lahendatud foon või ruum jne. Kuid kui tervik on tõesti hoomatav just selliselt, nagu sa kirjeldasid, siis olen soovitud tasakaalu leidnud ja asjaga hakkama saanud.

Mida teeb kena kangelane ebamugavate, aga lahedate vaikelude keskel? Ülisuur tüüp, kellel on käes tuli, helepunane lilleke, miski, mille juured on mütoloogias ning sellega seotud tähenduste taagas. Ikka ei saa ma tähenduste otsimisest lahti! Hiigelsuure tüübi kõrval seisab tema poole pööratuna, aga mitu korda väiksemana sinu autoportreeline tegelane. Miks oled enda toonud kangelase, Frankensteini kõrvale?

Mul oli ekspositsiooni keskmesse vaja kõige suuremat tööd, ikka väga suurt tööd, ning see töö omakorda nõudis loomulikult mõnd väga suurt kujundit, nii tähenduselt kui mõõtudelt. Kuna kogu ülejäänud näitus on esemetest, aga inimene on tavaliselt ikkagi huvitavam ja pilkupüüdvam kui asjad, siis otsustasin selleks suureks kujundiks võtta inimese, kuid mitte tavalise, vaid ebatavalise inimese. See, et ebatavaline inimene on nimetatud kangelaseks, on vist juba suhteliselt loogiline. Olgu muude analüüside ja põhjendustega, kuidas on, kuid selle näituse raames on see hiiglane igatahes kangelane.

See, et ka mina seal kõrval figureerin, tuleneb eelkõige tehnilisest vajadusest näidata ja tõestada, et see, kuidas kangelane välja näeb, pole mitte kunstniku stiil, vaid kangelase n-ö päris välimus. Nimelt on ta ju sihuke tahuline, kuid ennast seal kõrval olen ma kujutanud enam-vähem nii, nagu inimesed ikka välja näevad.

Muuseas, sama eesmärki kannavad vaikeludes ka need ülirealistlikud rattad: see võiks vaatajat sundida või aidata ka ülejäänut võtma sama realistlikult.

Ekspositsiooni kuulub veel üks töö, mille on aga teinud sinu endine õpilane, noor kunstnik, kolleeg, sõber, vastne ema Flo Kasearu. See on video sinust. Millisena on ta sind kujutanud? Kuidas sa seda ise kommenteerid?

Me (idee tuli Maria-Kristiina Soomrelt) palusime Flol see asi ette võtta ja meil on väga hea meel, et ta nõustus. Teadsin, et ta ei tee tüüpilist ja mugavalt vaadatavat tööd ja nii vist õnneks ongi.

Siinkohal on hea täpsustada, et ka kahe maali valmimisel on kaasa löönud teine kunstnik, samuti noor kolleeg Marta Stratskas. Ka temalt ootasin ma ebamugavaid käike ning ka tema ei petnud mu lootusi. Aitäh nii Flole kui Martale.

Kuhu sa oled jõudnud?

Seda näitust tehes sain aru, et mida rohkem süvened, seda enam selgub, et ega antud hetkes valikuvõimalusi tegelikult ei ole. See, mida sa enne oled teinud ja kelleks see sind on muutnud, pluss ümbritsev (hetke)olukord saavad anda järgmiseks sammuks põhimõtteliselt vaid ühe lahendi. Kui see on ära tehtud, siis tekib uus „vabadus” järgmise sammu suhtes. Usun tõsimeeli, et oma üldiste hoiakute poolest poleks ma saanud teha teistsugust näitust kui see. See olengi mina, Kaido Ole, 48aastaselt. Veebruaris saan 49aastaseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht