Kaks ühes: maastik prügikoti ja musta ruuduga

Nii Mall Nukke kui ka Regina-Mareta Soonseina materjali ja vormiga mängivad mustrid ja maastikud annavad hea võimaluse meditatiivseks enesepeegelduseks.

TRIINU SOIKMETS

Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonseina ühisnäitus „Kaks ühes“ ArtDepoos 4. – 10. III ja 1. – 7. IV esmaspäevast reedeni kella 9–17. Kokkulepitud külastus kuni 28. IV (tel 5648 6874).

Mall Nukke õppis graafikat ja hakkas maalima, tema tütar Regina-Mareta Soonsein õpib maali ja teeb graafikat. Mis juhtub, kui panna nende kahe looming kõrvuti ja kihiti? Kas kurvid ja kurrud kattuvad või põrkuvad? Millised uued platood, ahelikud ja kuristikud tekivad?

Regina-Mareta Soonseina trükiplaati „Mõtteta mõte“ kui omaette kunstiteost esitleti esimest korda koos tõmmistega möödunud aasta lõpul Tartu Kunstimaja väikeses saalis, kus nüüd laotub seinast seina ja laest maani üks teine, mõneti samalaadne teos, Albert Gulgi hiiglasuur grafiidijoonistus „Elu mõte“. Mõlema teose puhul on autori füüsiline ja vaimne pingutus kõigi meeltega tajutav. 45 päeva graveerimist lõppes Soonseinale käe teipimisega: tugeva linooli lõikamine nõuab tugevaid lihaseid, kuid needki võivad järele anda.

Gulk ise nimetab oma tehnikana automatismi ja Soonseingi kasutab samalaadset, tunnetusele viitavat retoorikat. Mõlema autori „tapeetide“ keskel troonib eevakostüümis neidis: Gulgil pigem puine, Soonseinal seevastu elastne. Viimase opkunsti võtmes väänlev mass mõjub esmalt lihtsalt kui monokroomne hallutsinatsioon, veniv ruumiline meelepete, kuid pilgu peatumisel paljastuvad üksteisesse põimitud joovastuses ihud. Kaugel pole omakorda paralleel Wiiralti „Põrgu“ või „Kabareega“, alguse ja lõputa keerleva ja pöörleva monstrumiga. See on küll kõigest fragment, väike väljalõige hõlmamatust olelevast dialektilisest orgiast kogu selle ilus ja inetuses, kuid mõjub suuremana kui elu. „Ometi on nad oma jubeduses kaasahaaravad, ometi on see kõrgkunst,“ leiab ka Gulgi ja Wiiralti teoseid kõrvutanud Krista Piirimäe eelmise nädala Sirbis.

Regina-Mareta Soonsein. Mõtteta mõte. Linoollõige, 2018, 200 x 510 cm.

2 × Mall Nukke

Mall Nukke klassikalise joonistamisoskuse ja proportsioonide hindaja ja kultiveerijana on siinkohal oma järeltulijale ilmselgelt eeskujuks olnud: Soonseina linoolisooned pole mitte ainult visuaalselt efektsed, vaid tehniliselt ülipuhtad. Väljalõigatud osade varieeruvad laiused ja sügavused on sihilikult kalkuleeritud ja skematiseeritud nagu kõrgendikke, madalikke ja sügavikke markeerivad rõngad geograafilisel kaardil. Galerii aknast korraks vilksatav märtsikuine valguskiir särab väljalõigete vahel nagu lauspäike alpides. Tükikesed sellest ihade ja hirmudega täidetud maastikust on ka plaadi pealt reaalselt ära trükitud (lõuendile, selle peal talludes ja tantsides) ja näitusel esitletud, omaette grupeeritud triloogiatena.

Kolmekaupa on kombineeritud ka Nukke enda näitusetööd: lateksi, kile ja vee tekstuurist inspiratsiooni saanud rafineeritud maalidele lisab komakoha sentents Malevitši musta ruudu, ringi ja risti kohta. Malevitš on trikster omaette: kunstnikkond on temast lõpmatult võlutud ja publik lõplikult tüdinenud. See paradoksaalne asjaolu ongi tema loomingu küllap kinnistanud kunstiajaloo kaanonina, kõnealuses kontekstis tekitab aga uue pingevälja.

Seda pingevälja on püüdnud tabada ka Nukke, maalides väsimatult oma üht lemmikmodellidest, elutut ja külma tehismaterjali, mis illustreerib kord laialilaotatult, kord kokkukägardatult justkui inimnaha-alust igapäevast lihastööd. Nagu juba eespool nägime, võib ka lihas järele anda. Nukke ise on öelnud, et teeb Malevitši „idealistlikust kompositsiooni-ideest triviaalse prügikoti-mängu“, kuid tähelepanuväärne on siinkohal ehk hoopis see, et ta teeb triviaalsest prügikotist füüsilise fetiši. Erinevalt Soonseinast ei saavuta see fetiš oma veenvust aga mitte optilise illusiooni, vaid käegakatsutava ülima realistlikkusega.

Hüperrealistil on teoreetiline oht jääda oma tehnikasse ja stiili niivõrd kinni, et pilk ega käsi ei suuda enam abstraheerida, mis tahes ideid ja fetišeid üldistatult tajuda ega edasi anda. Elus see oht enamasti siiski ei realiseeru, kuigi igal autoril on muidugi käekirja varieerimise ja vahetamise kohta oma lugu rääkida. Nukke on valinud ülitäpse maalimise vahelduseks vaba käega joonistamise. Nii on ka tema näitusel esitatud tööd seeriast „Vaga vesi“ justkui graafilised maalid, haakudes hästi ja loomulikult Soonseina maaliliste linoollõigetega.

Mall Nukke. Basic II. Õli, 2019.

Vaga vee all aimub ka sügav põhi: nurgelistes ja kontrastseks keeratud veepinnapeegeldustes on midagi ähvardavat ja ärritavat. Aga nagu Soonseina kolossaalse trükiplaadi puhul mõjub see graatsiliselt, olles dramaatilise teose lakmuspaber – taluda talumatut kellegi teise eest. Kui kunstnik on pannud maali või kirjanik raamatu sisse kas või tükikese minu kaamosest, on ta selle justkui lunastanud ja tühistanud. Eeldusel, et see tükike on minu enda tuvastatud.

Seetõttu võibki väita, et nii Nukke kui ka Soonseina materjali ja vormiga mängivad mustrid ja maastikud on hea võimalus meditatiivseks peegelduseks, sealjuures sugugi mitte ainult melanhoolikutele. Neil ei ole otsest narratiivi, kontekstuaalseid ega esteetilisi ambitsioone, nad ei jutusta ühiskonnale olulist või ilusat lugu, nende teosed ei ole vaataja seisukohast aktuaalsed ega intrigeerivad muus mõttes kui personaalne toime. Tunnetustasandi lisab sellele Antti Mässi muusikaline kujundus, madal bass, mille pindmine üheplaanilisus võngub lateksivoltide ja linooli­vagudega samas rütmis, ladestudes neisse nagu puusüüsse kristalliseerunud kuldne vaik ja jättes maha täitmist ootavaid tühimikke nagu lubjakivikihis lagunenud teokarp.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht