Kas hunt on ikka hunt?

Edith Karlsoni Viljandi muuseumi näituse põhjal saab esitada muuseume puudutava kuumema küsimuse: millest peaks püsiekspositsioon koosnema ja kuidas välja nägema?

MARI VALLIKIVI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Edith Karlsoni näitus „Lemmikud“ Viljandi muuseumis 11. VI – 24. IX. Väljapanek kuulub projekti „Kunstnikud kogudes“.

Viljandi „Kunstnikud kogudes“ projekt kulges kenasti. Edith Karlsoni sekkumine Viljandi muuseumi ekspositsiooni, aga veelgi enam kunstniku nimi, meelitas kohale teistsugust vaatajaskonda kui tavaliselt. Oli ka neid, kes käisid muuseumis esimest korda.

Kunstniku esialgne plaan hõivata muuseumi kelder, mida varem pole ekspositsioonipinnana kasutatud, luhtus. Projekt teostus püsinäituse sees, kus vaataja kohtus teisel korrusel Karlsoni loodud objektidega, orienteerus ruumist ruumi helide järgi, otsides väljapanekust seitsme muuseumitöötaja lemmik­museaale. ­

Sündinud ja sündimata näitust ei saa küll võrrelda, ent viljandlasena, kes satub ehk keskmisest Eesti inimesest Viljandi muuseumi sagedamini, sundis kunstniku teine katse mind püsinäitust vaatama uue pilguga, märkama detaile, juurdlema sügavamalt artefaktide esitluskronoloogia ja paigutuse üle. Isegi tuttavat hunditopist ja tema lõugade vahelt paistvat põhku pani näitus „Lemmikud“ mind pingsamalt takseerima: ma polnud enam kindel, kas klaasi taga on ikka seesama kaavikhunt, keda üks koguhoidjatest peab oma lemmikmuseaaliks.

Edith Karlsoni loomingu kohalolu mõjus kohatult, kuid voogavad valged vormid ja muuseumitöötajate kirjeldused tekitasid samavõrra suurt huvi kirjeldatud esemete ja ka kunstniku objektide vastu.

Herki Helves

Edith Karlsoni sõnul on tal kombeks muuseumis või galeriis käies kõigepealt ruumid läbi kõndida ning seejärel keskenduda huvipakkuvale – juhul, kui leidub midagi huvitavat. Viljandi muuseum, üks rikkama kollektsiooniga maakonnamuuseume, võimaldab rääkida põhimõtteliselt kõigest.

Kui üldiselt on projektis „Kunstnikud kogudes“ kunstnikud tõlgendanud ja vahendanud muuseumis nähtut nii, nagu just nemad on seda kogenud, siis seekord on kunstnik tõlgendanud teiste vahendatut. Otsustusõigus anti koguhoidjatele, kes valisid tuhandete museaalide hulgast ühe eseme. Valitud esemeid nägemata lõi kunstnik kirjelduse järgi oma teosed, mis paigutati valitud eksponaatide vahetumasse või kaugemasse lähedusse.

Pean tunnistama, et teisele korrusele, kus rullub üsna kitsukesel pinnal vitriinides ja seintel lahti maakonna ajalugu alates XIX sajandi II poolest, olen elus sattunud ainult mõned korrad. Nüüd oli hea põhjus minna ja lasta end üllatada. Edith Karlsoni sekkumine andis uut laadi ruumikogemuse: tema ruumi­hõivamine oli mõnusalt häiriv, põrandalt kostus muuseumitöötaja mahe hääl, valged ebakorrapärased palakad asetsesid suvaliselt ruumi paigutatud klapptoolidel (korraks tekkis soov isegi toole korda nihutada). Karlsoni loomingu kohalolu mõjus kohatult, kuid voogavad valged vormid ja muuseumitöötajate kirjeldused tekitasid samavõrra suurt huvi kirjeldatud esemete ja ka kunstniku objektide vastu. Kui keskaegset päritolu pisikese ketas­valuvormi leidsin õige hõlpsasti, siis rehetoast õiget lähkrit leida ei õnnestunudki. Vahest seepärast, et olen alati kahelnud, kas Viljandi muuseumi kontekstis on rehetuba vajalik. Sportlikust huvist otsisin siiski õige lähkri hiljem MuISi vahendusel üles.

Otsimismäng andis omamoodi tõuke mõttearenduseks, mida mina oleksin oma lemmikuks valinud. Äkki pärastsõjaaegse kolhooside rajamist käsitleva ekspositsiooni osa, kuhu kunstnik Juhan Muks oli aastatel 1955–1957 loonud dioraamid? Selle põhjal saaks rääkida Nõukogude okupatsiooni ajal põlu alla sattunud ja ühes Eesti väike­linnas elanud pallaslasest, kes võeti muuseumi palgale ametlikult kütjana, kuid tegelikult maalis dioraame.

Tähtsam kui kaasav lähenemisviis ja saadud teave oli tõdemus, et muuseumi­töötajate hindamise ja nähtavaks­tegemise ning traditsioonilise üles­ehitusega püsinäituse kesktelje nihutamise abil saab sündida uus reaalsus ja parem muuseum. Projekt sobib igati ka viimase rahvusvahelise muuseumide nõukogu ICOMil esitatud muuseumide uuendatud määratlusega. Samuti saab Viljandi „Kunstnikud kogudes“ näitel, eriti kui mõelda artefaktide taandamisele abstraktseteks objektideks, esitada muuseumimaastiku kuumema küsimuse: kuidas luua püsinäitus? Kui palju lugusid, teavet, kaasamist, osalemist, seletamatut ja nähtamatut peaks seal olema? Kuidas seda edasi anda?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht