Kas kohamälu või sundkujund?

Jaan Elkeni näituse pealkiri ja ta enda selgitused osutavad tema loomingu autobiograafilisusele, vajadusele registreerida kogetud aistinguid ja mälestusi.

EERO KANGOR

Jaan Elkeni maalinäitus „Koha mälu III“ Hausi galeriis kuni 2. XII.

Koroonapandeemiale vaatamata avas maalikunstnik Jaan Elken 6. novembril ettevaatusabinõusid järgides Hausi galeriis oma järjekordse näituse „Koha mälu III“. Galerii kahel korrusel on välja pandud 26 keskmises (umbes 130 × 150 cm) ja väiksemas formaadis (umbes 100 × 80 cm) maali, millest suurem osa on valminud sel aastal. Elkenit esitletakse kui segaverelist hüperrealisti, keda realiteedi mõiste intrigeerib ja kelle puhul on see veidi nihkes üldkeele „realiteedi“ ja/või „reaalsusega“: „Maalikunsti kujundisüsteem (pintslilöögid, koloriit jms), teatud isikupärased meetodid pildilise reaalsuse ülesehitamiseks ja esteetiline propaganda ongi tema realiteet, tegelikkus või siis ülitegelikkus – hüperreaalsus.“ Millised isikupärased meetodid või motiivid siis sel näitusel avalduvad ning mida ta vaatajale nendega on öelda tahtnud?

Enne kui sellele küsimusele vastama hakata, üks soovitus. Neile, kellele Elkeni looming vähegi rohkem huvi pakub, on kunstnik Hausi näitusega suure sammu vastu astunud. Selle juurde tema nüüd juba ligi kümme aastat tagasi välja antud mahuka kataloogi* lehitsemisel saavad aga kunstniku kreedo, tema taotlused ja püüdlused üsnagi selgeks.

Pealkiri ja pealiskirjad. Intervjuus Harry Liivrannale on Elken öelnud, et 1997. aasta näitusest „Teistmoodi tegelikkusest“ peale on tema isikunäitused olnud terviklavastused, kus mõjukus saavutatakse koostöös ruumiga. Muidugi ei pruugi see iga kord õnnestuda ning väidetavalt on kunstnik ise rahule jäänud vaid mõne näitusega. Hausi galeriis on Elken viimastel aastatel korduvalt esinenud ja tunneb selle ruumide võimalusi, aga ka piiranguid hästi. Seepärast on seegi kord pandud välja keskmise ja väikse formaadiga maalid. Nii nagu varasemate väljapanekutega soovib kunstnik ka sellega oma sõnumit edastada. Sõnumi edastajaks on Elkeni maalides pildi kõrval ka sõna, peal- ja pealiskirjad ehk tekst, mille kunstnik on pildipinnale kirjutanud. Ants Juske järgi sai tekstist Elkeni maali domineeriv komponent 1990. aastate keskpaigas. Abstraktsetele maalidele ilmuvate pealiskirjadega loob kunstnik neile lisatasandi, edastades lühisõnumeid, mis võtavad subjektiivselt ja mitmetähenduslikult kokku mõne igapäevaelu ajahetke. Vaataja saab lisaks visuaalsetele aistingutele ka verbaalseid impulsse, mis käivitavad koos keerukad seoseahelad. Need seoseahelad aga muutuvad ajas, rääkimata siis teistest kultuuridest ja keskkondadest vastuvõtja tarvis. See on Elkeni strateegia, et koguda rohkem laike.

Sel näitusel võib Elkeni maalidelt ja pealkirjade hulgast leida ingliskeelseid sõnumeid, mis eesti keeles kõlavad umbes niiviisi: „Elu on tegelikult lihtne, aga meile meeldib seda keeruliseks teha“, „Elad päriselt vaid siis, kui teed parasjagu hoopis teistsuguseid plaane“, „Sinu aeg on piiratud, nii et ära raiska seda“, „Elatakse ainult kord“, „Millestki mittemillekski“, „Tulevik mõjutab olevikku“ jt. Juhuse tahtel näitusel kunstnikuga kohtudes tulid meil need jutuks. Koroona mõttes riskirühma kuuluvana tajub ta mõistagi teravalt, et iga päev meedias kuulutatavate nakatunute, hospitaliseeritute, aga eriti surnute kuivade numbrite taga on inimesed, sh head sõbrad ja tuttavad, keda ühel päeval enam ei ole. Kunstniku enda sõnadega: „Räägin oma maalidel aistingutest, sellest, kuidas vaistlikult asju tajun. Need on vägagi konkreetsed.“ See aga viitab, nagu ka näituse pealkiri, tema loomingu autobiograafilisusele, vajadusele registreerida kogetud aistinguid ning mälestusi.

Autobiograafia ja rändmotiivid. Autobiograafilisus avaldub Jaan Elkeni maaliloomingus kontseptuaalselt. Elkeni viimase kümne aasta väljapanekuid külastanuna ning varasemaid maale kataloogis vaadanuna olen märganud ta teostes rändmotiive. Mind hakkas huvitama, millal need on tekkinud ja kuidas arenenud. Rändmotiivid või sümbolid või ka kontseptsioonid on kujunenud kinnisideedeks, millest on üha raskem loobuda, sest nende ekspluateerimine võimaldab kunstnikul ennast eristada, pakkuda vaatajale äratundmisrõõmu ning luua kogu loomingut siduvat süsteemi.

Jaan Elken. Kajakas. Õli, lõuend, 1982. Eesti Kunstimuuseum

EKM

Jaan Elken. Kajakas III. Restart. Akrüül, kollaaž, lõuend, 2014/2020.

Jaan Elken

Üks selliseid motiive on kajakas, mis esineb esmakordselt samanimelisel maalil 1982. aastal. Elken on kujutanud Soome suunas eemalduvat reisilaeva Georg Ots, mis oli sel ajal ainus ühendus põhjanaabritega, metafoorselt aken läände, mille Nõukogude režiimi valvurid avasid ainult neile, kellest polnud karta, et nad ära hüppavad. Küüditatute peres sündinud Elkenil polnud väljavaadet lääneriike külastada, ka mitte kultuurituristina, ning seda suurem oli iha sinna saada. Selle iha väljenduseks on maalil laevale järele lendav kajakas. Välismaale saamise iha rahuldamise võimatust on edasi antud ka maalitehnilise võttega: kajaka vari langeb justkui laeva kujutavale pildile, s.t kajakas ja laev asuvad teineteisest eraldatud keskkonnas – laev jääb raudse eesriide taha.

Maal „Kajakas“ on jäänud Elkenit kummitama, ta on seda ekspluateerinud mitmel moel. Kõige ilmsemalt 2014. aasta näitustel „Tagasi hüperreaalsusse 2. Initium novum“ ja „Pilt ja sõna“ ning nüüdsel väljapanekul „Kajakas III. Restart“. Nii nagu 1990. aastate alguse maalides („Kalinini rajoonis“, 1978 vs „Langevad tähed“, 1990), oli Elkenil ka 2014. aastal eesmärk oma loomingu krestomaatilisi töid dekonstrueerida, osadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Erinevalt 1990. aastate algusest on „Kajaka“ värvid täiesti kadunud ning pildid mustvalged. Väidetavalt juhtub samamoodi meie mälestustega. Mälu on valikuline ning mälestused tuhmuvad, kaotavad värvid ning segunevad. Kui keegi veel kahtleb, kas mäletamise protsess on visuaalselt väljendatav, siis siin on selle suurepärane tõestus.

Huvitav on ka jälgida, kuidas on pildipinna osadeks jaotamise võte „Kajakast“ alguse saanud ning leidnud aastakümneid hiljem hoopis teistsuguse väljenduse ja tähenduse. Maalil „Kajakas“ on näha lahkuva laeva ahter venekeelse tekstiga „Георг Отс, Таллин“ ning laeva perspektiivis ahenev trapetsiaalne küljeosa, mis kauguses hajub. Sama võtet võib näha ka 1985. aasta maalil „Lainer“. Selle võtte juurde on Elken naasnud kõige ilmsemalt alles 2007. aasta maalil „Knock, knock, knocking on heaven’s door“ ehk „Kopp, kopp, koputades taevaväravale“. Edasi on see muundatud triibutatud põldudeks ja lisatud vikerkaar („Hall vikerkaar“, 2010), mida võiks tõlgendada ka suitsusambana, mis viitab lahkuvale laevale. Edasi, nagu mulle näib, on sellest arenenud välja triibuliste madratsite seeria. Vertikaalsed triibud vahelduvad horisontaalsetega ning lõpuks saavad neist suurtähtedega tekstiread. Lahkuvat laeva näeb uuesti 2017.-2018. aastal maalil „Nevada testiala I“ ja sellele näitusel barokse, valguvate niredega kaunistatud raamistuses roosakaks värvunud kastina maalil „Vaade“ (2020).

Ajasin veel ka n-ö püramiidi jälgi. Seda on kujutatud kõnealuse näituse maalil „Cover“ (2019/2020). Ei tohiks üllatada, et ka see motiiv pärineb 1980. aastatest. Maalil „Tõnismäe“ (1983) on näha kahte liivahunnikut ning maali „Ekspeditsioon Läänemerel“ (1984) all paremas nurgas juba selgemalt püramiidi tunnustega objekti. Diptühhonil „Muutuv linn“ (1984) on see võtnud juba selgema kuju ning maalil „Muutuv linn II“ (1984) omandanud hiiglaslikud mõõtmed, nii et sellest on näha vaid üks nurk. Selge kujundina ilmub see tagasi Elkeni maalidesse 2017. aasta näitusel „Lendas üle …“. Selliseid rändmotiive (sel näitusel rist) võib Elkeni loomingust veel leida, kuid nende märkamine ja nende arengukaare konstrueerimine on ülimalt subjektiivne ettevõtmine.

Lõpetuseks võiks kalambuuritseda näituse pealkirja üle. Kas kunstnik on pidanud silmas kohti, mis tekitavad mälestusi või millel on mälu, või on kunstniku mälu jäänud hoopiski viletsaks ning kõik kohad ja mälestused on segi paisatud ja mitmekordselt uute kihtidega kattunud, nii et algset enam ära ei tunne? Või on siiski tegemist visuaalsete kujunditega, millest kunstnik ei suuda loobuda ja mille juurde üha tagasi tuleb, et seostada need uute kohtade, aistingute, ihade ja tähendustega ja neist midagi uut luua? Selle üle peab vaataja ise otsustama.

*Jaan Elken. Tallinn 2011, 396 lk. Tekstid kirjutanud Ants Juske („Jaan Elkeni looming – vahekokkuvõte“) ja Rauno Thomas Moss („Jaan Elkeni abstraktse realismi jõud“), Harry Liivranna meilivestlus Jaan Elkeniga (13. XII 2009 – 10. II 2010). Keeleliselt toimetanud Aili Künstler, kujundanud Maris Lindoja. Raamatus on reprodutseeritud 150 maali aastatest 1978–2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht