Kas migratsioon võiks kunstiajaloos olla positiivne mõiste?

Kunstiajaloo kongress oli kantud postkoloniaalsuse vaimust, ehkki üleskutsed loobuda üleilmse koloniseeriva kunstiajaloo teoreetilis-metodoloogilisest raamistikust oleksid võinud jääda kongressil rohkem kõlama.

KRISTA KODRES, LIISA KALJULA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kunstiajaloo rahvusvahelise komitee (CIHA – Comite International d’Histoire de l’Art) XXXV maailmakongress São Paulo Goethe instituudis 17. – 21. I.

Kunstiajaloo rahvusvahelise komitee ehk CIHA maailmakongress toimub igal neljandal aastal. Seekord oli see jaotatud kahe maa vahel: esimene pool toimus 2019. aastal Firenzes, teine lükkus pandeemia tõttu kaks korda edasi, kuid peeti viimaks São Paulos siiski ära. Mis parata, et hübriidsena, ning see jättis sündmusele oma jälje: isiklikku suhtlust on raske ekraani kaudu edendada ning ega ekraanidki alati perfektselt toiminud. CIHA Brasiilia organisaatoreid tuleb ponnistuse eest kiita ja toimumispaigale Goethe instituudis on raske midagi ette heita. CIHA koondab rahvuslikke komiteesid ja ka Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing on ühe rahvuskomiteena CIHA liige. Kunstiteadlaste rahvusvaheliste kongresside ajalugu ulatub tagasi 1873. aastasse, CIHA nime all organiseeruti 1930. aastal Brüsselis.

Korraldajate tõstatatud küsimused. Igal CIHA kongressil on oma juhtteema, sel korral „Liikumine – migratsioon“ („Motion: Migrations“). Pole raske aimata, et teemapüstituse taga on üks aktuaalsemaid, käegakatsutavamaid inimlikke, poliitilisi ja ideoloogilisi probleeme tänapäeval. CIHA soov oli arutleda, kuidas puutub migratsioon kunsti ja kunstimaailma, kuidas see kunstis ja kunstiajaloos vastu kajab ja mida kunstiline peegeldus endaga kaasa toob. Refereerime alustuseks kongressi kontseptuaalset saatesõna, mis oli ühtlasi ka kutsung, sest see toob välja teema ajalise sügavuse ja ka globaalse ambitsiooni ning peegeldab hästi ka praeguse rahvusvahelise kunstiteaduse distsipliinideülest mõttemaailma.

Niisiis tõdetakse kutsungis, et kunsti­ajalookirjutuse algusest peale (s.t Pliniusest, üle Giorgio Vasari ja Winckel­manni – K. K.) on kunsti käsitletud mobiilse, arengulise protsessina, kusjuures liiguvad nii kunstnikud, ideed kui ka vormid. Kunstiajaloolased on soovinud arenguprotsessi mõista ja sageli suunata selle kaudu ka kunstipraktikat. Sellega seoses on kerkinud üles nii „vastuolud, raskused, lõhenemised kui ka vastasseisud“ (W. J. T. Mitchell). Samuti on selge, et rännanud on ka kunstiteaduslikud diskursused, mis on enamasti olnud konstrueeritud läänes, täpsemalt sealsetes akadeemilistes keskustes.

São Paulo transkultuuriline Liberdade linnaosa, kus elab maailma suurim jaapanlaste kogukond väljaspool Jaapanit.2 ×

Liisa Kaljula

Kongressi kontseptsiooni autorite kollektiiv tõigi välja soovi „kirjeldada, reflekteerida ja analüüsida rändevorme konkreetselt, historiograafiliselt ja teoreetiliselt“. Kuidas muudavad oma loomiskohast mujale liikunud/liikuvad kunstiteosed/objektid oma uue kodu kultuurimustrit? Kas on vahet objektide vabatahtlikul ja sunnitud rändel? Kuidas suhtuda koloniaalajastul oma asukohta muutnud objektidesse ja nende tagasitoimetamisse? Kuidas on kunstiajaloolased eri aegadel teoste ja ideede liikumist käsitlenud? Mida teha kultuurianakronismi mõistega ja kuidas sellega on panustatud kunstipraktika ja kultuurivahetuse mõistmisse? Kuidas mõjuvad oma rännuteel nii-öelda paikseks jäänud inimesed, ideed ja objektid kohalikele identiteetidele, institutsionaalsetele süsteemidele ja praktikale, esteetilistele, aga ka ökoloogilistele hoiakutele? Kuidas mõjutab virtuaalmeedia ideede ja objektide rännet ja kas digitehnoloogiast on nende protsesside uurimisel abi?

Kongressi üks selgelt sõnastatud taotlusi oli muuta olukorda, kus domineerib „lääne kunstiajaloo traditsioon“. Seda saab teha, kui küsida, kuidas on seesugust traditsiooni teistes kultuuri­kontekstides rakendatud. Mida uut ja järgimisväärset on iga kultuurikontekst lisanud? Seejuures rõhutati soovi vältida postkoloniaalset lähenemist, mida on peetud adekvaatseks väljaspool Euroopat ja USAd toimunud kongresside või konverentside puhul. Üsna ilmselt on sellega vihjatud postkolonialismi teooria händikäpile – koloniseeritu käsitlemisele passiivse allujana.

Lõpuks tõstatasid organiseerijad ka küsimuse migratsiooni mõiste tähendusest praegu: see seostub ühiskonda segava ja häirivaga, etteaimamatu olukorra ja vastupanuga. Viidetega mõnedele humanitaaridele (Inge Boer, Mieke Bal) käidi välja mõte rändeolukordade sotsiaal-kultuurilise potentsiaali kohta: kunsti kaudu saab pingeolukorra nähtavaks ja käegakatsutavaks teha, s.t ka järele proovida.

Nagu suurtel kongressidel üsna tavapärane, said kunstiteadlased üle maailma varakult esitada ettepanekuid temaatilisteks ettekannete alasessioonideks ning siis võis igaüks oma teemaga välja valitud sessiooni kandideerida. Sessioone oli kokku 17 ning need lähtusid üldisest teemapüstitusest. Nelja päeva jooksul peeti kokku paarsada ettekannet. Seetõttu sai paraku põhjalikumalt kuulata vaid oma sessiooni. Kongressi programmivihikut sirvides võib väita, et tänapäeva kunstiteadust iseloomustab uurimisobjektide ja tõlgenduslike vaatenurkade tohutu mitmekülgsus. Nii vaatab ettekannete pealkirjadest vastu väga lai kunsti ja visuaalkultuuri väli, kuhu kuuluvad näiteks inimkeha kui kunstivahend, rahvakultuuri esemed, kultuuride religioossed rituaalid, rahvuslike meediakuvandite konstrueerimine, ruumipoliitika jpm.

Piir kui meetod ja hübriidsus. Krista Kodres osales sessioonil „Piir kui meetod. Kunstiteaduslikud sekkumised“, mida kureerisid prof Saloni Mathur (California ülikool) ja prof Elisa Martinez (Brasília ülikool). Sessiooni kontseptsiooniks oli piiri mõiste kesksus igasuguse kultuurirände protsessis. Piir võib olla füüsiline tara või müür, kuid see võib olla ka mentaalne, kujutletud piir, mis ei pruugi olla stabiilne, vaid muudab oma konfiguratsiooni ja ruumilist paigutust. Piiri saab seega käsitleda ka protsessina. Piiri mõiste pole ka neutraalne, vaid võib kutsuda ellu erinevaid kuuluvusi, tundeid ja tegevust.

Enamik sessiooni ettekandjaist tegeleski reaalsete ja kujuteldavate piiride tõmbamise toime uurimisega. Näiteks kirjeldas meilgi tuntud ungari kunstiteadlane Edit András, kuidas tema kodumaa praegune natsionalistlik poliitiline režiim demonstreeris rahvusliku solidaarsuse monumendi püstitamise ja kujundusega parlamendiesisele väljakule Suur-Ungari territoriaalseid ambitsioone. Alexander Alberro (Columbia ülikool, USA) demonstreeris rohkelt illustreeritud ettekandes, mismoodi on kunstnikud tõlgendanud piirifenomeni eri meediumides. Beiruti Ameerika ülikooli prof Kirsten Scheid kõneles olukorrast, kui kunstil puudub võimalus piire ületada, ja tõi näiteks palestiina kunstnikud, kes ei saa piiri­regulatsiooni tõttu jagada avalikkusega oma piire problematiseerivaid teoseid.

Rashimi Viswanathan (Hartfordi ülikool, USA) vaatles piiriprobleemi kui teoreetilist väljakutset: eelkõige kirjandusteadusest pärit tõlgendustele toetudes tõdes ta, et ka kunstiajaloolane tõmbab alati piire, teeb valikuid ja paigutab ennast kuhugi ehk viibib pidevas pingeväljas/piirisituatsioonis. Selle moodustab tema enda kontekst ja tema distsipliini rahvusvaheline diskursus. Ettekande mõtteruum oli üsna lähedane Krista Kodrese omale, kes, toetudes Juri Lotmani semiosfääri ja kultuuriplahvatuse kontseptsioonile, kõneles piiritõmbamistest ja selle toimest eesti kunstiajalookirjutusele viimase 150 aasta jooksul. Ta tõi esile, et plahvatuslikest ajaloopööretest tingituna on balti ja eesti kunstiajaloolased määratlenud eesti kunsti kuuluvusruumi piiri: näiteks, kas kohalik kunstipärand on seotud saksa, skandinaavia või vene kunstiruumiga. Kunstiajaloo piiride tõmbamise kaudu on defineeritud ka Eesti kultuurilist kokkukuuluvusruumi laiemalt. Kogu protsess ise demonstreerib, et igasugune piiritõmbamine pole sugugi neutraalne, vaid on seotud laiema (rahvus)kultuurilise/poliitilise huviväljaga.

Liisa Kaljula ettekanne kuulus sessiooni „Migratsioon, transkultuurilisus ja hübriidsus. Transkultuurilise kunsti ja kunstiajaloo agendid“, mida kureerisid Alexandra Karentzos (Darm­stadti tehnikaülikool), Miriam Oester­reich (Berliini kunstide ülikool) ja Paula Viviane Ramos (UFRGS, Brasiilia). Kuraatorid kutsusid sessiooni tutvustuses võtma kultuurikontakti kui midagi ebastabiilset, kui läbirääkimisi. Toetudes Homi K. Bhabha, Nestor Garcia Canclini jt hübriidsuse ning Fernando Ortize, Gilberto Freyre jt transkultuurilisuse mõistetele, pani sessioon etnilise ja kultuurilise puhtuse küsimuse alla ning käsitles transkultuurilist kunstiajalugu juba omamoodi eeldusena. Performatiivne lähtekoht oli igati õigustatud, sest kohtab ju veel praegustes kunstiajalootekstideski sageli selliseid kategooriaid nagu stiilipuhtus või puhas stiil.

Sessioonis osalejate ettekannete kaudu said transkultuurilise kunstiajaloo näidispaikadeks XVIII sajandi Bengal, XIX sajandi Kuuba, XX sajandi alguse Mehhiko ja sõdadevaheline Argentiina, 1970ndate California ja Eesti hilisnõukogude ajal.

São Paulo Afro-Brasiilia muuseumi avangardne ekspositsioon.

Brandon Sward (Chicago ülikool) käsitles Mehhiko päritolu kunstirühmituse Asco performance’eid Los Angeleses koloniaalajaloo, sealt läbi viinud hispaanlaste misjonitee El Camino Real’i taustal. Mona Schieren (Bremeni kunstide ülikool) rääkis asianistliku esteetika konstrueeritusest tuntud Ameerika minimalisti Agnes Martini loomingus. Liisa Kaljula pakkus 1960. ja 1970. aastate vahetusel nõukogude Eestis kunstiellu astunud Andres Toltsi ja Leonhard Lapini loomingu käsitlemiseks välja sots art’i transkultuurilise mõiste.

Sessioonil tuli juttu ka sellest, et geopoliitiliselt seismilistes regioonides – nagu seda on ju ka praegune Ida-Euroopa – võib transkultuurilise kunstiajaloo kirjutamine olla takistatud ka suurest poliitikast tuleneva enesetsensuuri tõttu. Kokkuvõttes nägid mitmed sessioonis osalejad piirikultuurides, kus transkultuurilisus avaldub kõige selgemini, siiski rikast kultuuri, mis võib klassikalistes stiiliajalugudes kas kahe silma vahele jääda või olla summutatud kultuuriuniversalismi tõttu, mille järgi kunstiideed saavad keskusest perifeeriasse liikudes üksnes lahjeneda.

Vestluses Edit Andrásiga tuli jutuks, et kultuuriuniversalismi diskursuse elujõulisuse taga tuleb näha perifeeriat ennast, kus ei suudeta loobuda keskuse ideede vaatlemisest universaalsetena. Kongressi brošüüris võeti sellised dilemmad kokku küsimusega: kas migratsioon, mis on praeguseks paljudes maades omandanud negatiivse tähenduse, võiks kunstiajaloos olla positiivne ja võimalusterohke mõiste?

Transkultuuriline paik. Maailmakongressi toimumispaigana andis São Paulo migratsiooni ja liikumise teema käsitlemiseks eelkõige eelise neile osalejatele, kes olid kohale sõitnud. Viiest kongressi päevast üks oli pühendatud ekskursioonidele, mis viisid kongressile tulnud São Paulo arvukatesse kunstimuuseumidesse ja biennaaliparki Ibirapuerasse.

Suuresti just 1951. aastast toimuva São Paulo biennaali tõttu on sellest linnast kujunenud Ladina-Ameerika tähtsamaid, arhitektuurilt monumentaalsete kunstimuuseumide ja kaasaegsete galeriidega kunstikeskusi. Biennaalipargis asuvas afrobrasiilia muuseumis tegeletakse immigratsiooni ja transkultuurilisusega, museoloogilises plaanis avangardselt ja Ladina-Ameerikale omaselt poliitiliselt, sest Brasiilia ühiskonnas on rassism akuutne.

Ent muidugi on Ladina-Ameerika kunstiideede rännet ja transkultuurilisust puudutavateks diskussioonideks parimaid paiku ka seetõttu, et seal on lääne intellektuaalsetest keskustest lähtuva postkoloniaalse teooria kriitilisse ülevaatamisse pühendatud rohkelt intellektuaalset energiat. Ka kongressi ettekannetes kõlas sageli Ladina-Ameerika teoreetikute Fernando Ortiz Fernándeze, Gilberto Freyre, José Vasconcelose jpt tsitaate. Arvukate osalejatega Ladina-Ameerikast Aafrika, Aasia ja Ida-Euroopani oli kongress kantud postkoloniaalsuse vaimust – või dekoloniaalsuse, kui kasutada Argentina päritolu teoreetiku Walter Mignolo mõistet –, ehkki üleskutsed loobuda ülemaailmse koloniseeriva kunstiajaloo teoreetilis-metodoloogilisest raamistikust oleksid võinud jääda kongressil rohkem kõlama. Nagu öeldakse ka konverentsi kokkuvõtvas tekstis, on viimane kümnend küll tunnistanud kunstiajaloo valdkonna tohutut paisumist empiiriliselt, ometi ei ole postkoloniaalset laienemist saatnud võrdväärne paisumine metodoloogilises ja teoreetilises plaanis.

Järgmine maailmakongress toimub 2024. aastal Prantsusmaal Lyonis, ent São Paulo oleks olnud õige koht kunstiajaloo distsipliini koloniaalse mineviku varjude väljajoonistamiseks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht