Kas tõugust sirgub liblikas?

Liiga sageli tundub, et illustratsioon on lasteraamatute teema, mitte tõsiseltvõetav kunstivaldkond. Täiskasvanutele mõeldud raamatute illustreerimiseks tavaliselt raha ei jätku.

ANU JALAS

Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“ rahvusraamatukogus kuni 30. XI. Korraldajad on kujundusgraafikute liit, lastekirjanduse keskus ja rahvus­raamatukogu, kuraator Viive Noor. 

Žürii Ali Boozari (Iraan), Yahel Frankel (Argentina), Kai Zhan (Hiina), Rosi Aragón (Mehhiko), Kristina Andres (Saksamaa) ja Alessia Bravo (Itaalia, grand prix’ võitja 2017) andis tänavuse grand prix’ Mehhiko kunstnikule Amanda Mijangosele, kümme võrdset diplomit said Kadi Kurema (Eesti), Viive Noor (Eesti), Regina Lukk-Toompere (Eesti), Marco Somà (Itaalia), Joanna Concejo (Poola), Ana Juan (Hispaania), João Vaz De Carvalho (Portugal), Natalie Pudaov (Iisrael), Chao Zhang (Hiina) ja Manon Gauthier (Kanada). Rahvusraamatukogu eriauhinna pälvis Regina Lukk-Toompere (Eesti), lastekirjanduse keskuse eriauhinna Katrin Ehrlich (Eesti), kunstnike liidu eriauhinnad Anu Kalm (Eesti) ja Xiaofei Yue (Hiina) ning rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna Manon Gauthier (Kanada).

Juba kuuendat korda toimuva triennaali näol oli algselt tegu Läänemere maade silmapaistvamate illustraatorite näitusega, nüüdseks aga on esindatud kunstnikud üle maailma. Kokku saab näha 79 autori töid.

Milleks kirjutada illustratsioonidest? Lasteraamatute piltidest? Kas see pole mingi naiste värk: nemad joonistavad muudkui oma lilli ja liblikaid. Suured õied põiki üle terve paberi, punased ja lookas, aga keset pilti veab mingi kummaline loom, arvatavasti rebane, kättpidi suure pea ja kõõrdis silmadega poisikest. Maalitud on ju eeskujulikult, akvarelli üleminekud on filigraansed, joonistus täpne ja meisterlik, aga no ikkagi. Näha kaugelt, et naise tehtud.

Tallinna rahvusvahelisel illustratsioonitriennaalil on enamik töid naiskunstnikelt. Sest kes siis veel peaks lasteraamatutesse pilte joonistama? Ega ometi mitte päris kunstnikud. Naised joonistagu. Neil on see lastevärk niikuinii looduse poolt kaasa antud. On teada, et naised tahavad ikka muudkui nokitseda ja talitada. Ja kui mõni neist nii väga tõesti tahab kunstnik olla, las siis maalib pealegi ilusaid lillepilte või joonistab lasteraamatutesse karusid ja jäneseid. Mõni ärksam kirjandushuviline poiss jääb siis küll võibolla täbarasse olukorda, kui peab raamatutest ainult naiste tehtud pilte vaatama, kuid õnneks saab triennaalil siiski ka mõnd meesillustraatorit näha. Ühes näitusesaalis olid kõigis neljas seinas eranditult naiste teosed, erandiks saali keskel olev post, mis kuulus mehele.

Rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna pälvinud Manon Gauthier’ rõhutatud kaheplaaniline kujutis mõjub värskelt ja võluvalt.

3 × Pressifoto

Veel ühed maailmad. Teosed on isikupärased ja tugevad. Need on sissevaated erinevatesse maailmadesse, mis kõik on omanäolised: mõned rohkem klassikalised, teised modernsemad ja eksperimenteerivamad. Niikuinii omistab vaataja pildimaailmale oma isikliku ja ainulaadse tähenduse, sest illustratsioonikunst pakub välja lõputu valiku tõlgendamisvõimalusi. Ole ainult mees ja haara sabast kinni. See maailm võib olla olla sünge ja helge, värviline või mustvalge, tasaplaaniline, sügavikku ulatuv, realistlik, muinasjutuline, hirmuäratav, koomiline. Illustratsioone on näitusel väga erinevaid. Nagu vaataks kellegi unenägudesse: fantastilised paigad ja kummastavad tegelased, paberist välja lõigatud konarlike jäsemetega loomad, hiiglaslike peadega lapsed, kallutatud ja väänutatud maastikud ja linnavaated, pea peale pööratud perspektiivid. Triennaali reklaamplakatil kõnnib suurte puutaimede all kollane mardikas Buba, tutt peas, punane seljakott seljas. Tõugust sirgub liblikas.

Ka tehnikaid on seinast seina. Esindatud on akvarell, tušijoonistus, linoollõige, arvutigraafika, koomiks jne. Paljud on kasutanud segatehnikat: enamasti on arvutigraafika kombineeritud käsitsi joonistatu ja/või maalituga. Üsnagi levinud on kollaaž. Rõhutatult kaheplaanilisi töid, mille lamenukkude moodi tegelased mõjuvad värskelt ja võluvalt, on päris mitmeid. Näiteks rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu eriauhinna pälvinud Manon Gauthier’ töö hundist ja punamütsikeset, kus mõlemad on välja lõigates saanud üsna vildaka ja konarliku kuju ning on kohati nagu lapse käega värvitud. Sellist taotluslikult lapsejoonistuslikku stiili ja kollaaži segatehnikat kasutavad ka näiteks Juri Skomorohhov, Svetlana Minkova, Elena Selena, Eesti autoritest Kertu Sillaste ja Anne Pikkov.

Ka seekordne laureaat Amanda Mijangos on kaugenenud traditsioonilistest illustratsioonitehnikatest. Näituse kuraator Viive Noor nendib, et nii mõnigi võib imestada, miks ometi just need tööd kõige kõrgema tunnustuse said. Ruudulisest paberist välja rebitud mägi, mis on kleebitud teistele, tundub et üsna suvalistele paberitükkidele. Mäe otsa on omakorda joonistatud pisike kaamel, kes peaks justkui olema teel mäkke, aga kes lähemal vaatlemisel osutub siiski hobuseks. Oma olemuselt meenutab see kõik pigem Karlssoni väga üksildase väikese kuke pilti. Või näiteks Mijangose teine töö – käärilõige, mis kujutab poeedi profiili ja millest jääb mulje, et keegi ulakas nagamann tindipottide ajast on mõnda aega seda oma näppude vahel hoidnud. Julgus eksperimenteerida ja erineda, näiline organiseerimatus ja minnalaskmine. Amanda Mijangosele tõid need grand prix’i.

Laps või suur. Liiga sageli tundub, et illustratsioon on ikka pigem lasteraamatute teema, mitte tõsiseltvõetav kunstivaldkond. Põhjus, miks nii kipub olema, on ilmselt selles, et täiskasvanutele mõeldud raamatute illustreerimiseks ei jätku tavaliselt lihtsalt raha. Millest on kahju. Ka triennaalilt meenuvad paraku vaid üksikud suurtele suunatud tööd.

Rahvusraamatukogu kuuendalt korruselt leiame Renáta Fučíková Kafka-ainelised illustratsioonid. Mustavad kraapeplaaditehnikat ja joonistust miksivad tööd, ühel neist Kafka enda pea harali kõrvadega maja katusest välja kasvamas. Saali teises nurgas arutlevad kaks külastajat Xiaofei Yue erootilise alatooniga teoste ees omavahel, et selle paneks koju seinale küll. Yue tundlikud akvarellid pälvisid ka kunstnike liidu eriauhinna.

Võiks arvata, et paljudele autoritele sobiks võibolla isegi rohkem teha täiskasvanutele suunatud illustratsioone. Kuid õnneks on paljud lastele mõeldud illustratsioonid nauditavad kõigile.

Pilt ja sõna. Et illustratsioon on paratamatult suures osas teksti saatja, oli pisut kahju, et vaid üksikud teosed olid esitatud koos tekstikatketega. Oleks tahtnud rohkem näha, kuidas pilt ja sõna koos mõjuvad. Õnneks olid eraldi vitriinides väljas ka valitud trükised. Huvitav oli tõdeda, kuidas mõni töö mõjus raamatus koos tekstiga vaadates teosena hoopis teisiti. Vabalt võib olla, et see, mis seinal väga meeldib, ei pääsegi raamatus niivõrd esile ja vastupidi.

Eriti tore, kui tööde juurde kuuluksid väikesed sünopsised, mis annaksid aimu, milliste lugudega tegu on. Näiteks mis teema on Lena Revenko puu otsas istuvate ja kaarte mängivate Frida Kahlo kulmudega kass-ahvidega, taustaks kollasest ajalehepaberist kollaaž? Millest räägib Anton Lomajevi üli­detailne ja vanaajahõnguline lumesajune tornidelinn kesk jääminekut ja tumedat vett – klassikalise detailse muinasjutu­illustratsiooni meistritöö. Või miks kujutab Aljoscha Blau tervet seeriat veidraid kiitsakaid mehi, kes proovivad selga tohutuid skafandreid? Sünopsis oleks aidanud mõista, kui palju on lähtutud tekstist ja millistes aspektides väljendub visuaali loomisel kunstniku tõeline leidlikkus ja loomingulisus.

Raamatukogunäituse hõng. Kuna keskkond määrab mõnes mõttes ka näituse kujunduse, jääb näitus paratamatult natuke raamatukogukeskseks. Raamitud pildid seintel on korralikult ritta seatud. Traditsiooniline lahendus on tõenäoliselt tingitud ruumist ja eelarvest. Siiski võiks kaaluda võimalusi, kuidas materjali põnevamalt esitada, et näitus ka lapsed külastajatena endasse haaraks ning vastuvõtu neile jõukohasemaks teeks.

Amanda Mijangos on kaugenenud traditsioonilistest illustratsiooni­tehnikatest. Julgus eksperimenteerida ja erineda, näiline organiseerimatus ja minnalaskmine töid talle grand prix’i.

Teostele oleks võinud lisada väikesed sünopsised, mis annaksid aimu, milliste lugudega tegu on. Lena Revenko teos puu otsas istuvate ja kaarte mängivate kass-ahvidega jääb üsna krüptiliseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht