Katse muukida lahti Mare Kelpmani värvikood

Mare Kelpman: „Miks ma seda teen, mida ma teen? Kas üldse on vaja teha? Seda olen küsinud endalt kõik need kümme Kelpman Textile’i aastat. Tean, et pean selle ikka ja jälle läbi mõtlema, et midagi tegema hakata.“

SILVIA PÄRMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kolm korda Eesti aasta tekstiilikunstnikuks (2003, 2010, 2017) valitud Mare Kelpman on pälvinud ka tootedisainiauhinna Bruno (2008) ja moedisainiauhinna Hõbenõel (2017). Ta on saanud ka kultuurkapitali aastapreemia Eesti tekstiilidisaini pioneerile silmapaistva ja inspireeriva töö eest autorina ja õppejõuna tekstiilikunsti ning disaini valdkonnas (2011). Tundes ennast valdkondade vahel liikudes mugavalt, eksponeerib ta oma loomingut tihti ka isiku- kui rühmanäitustel. 11. septembrini on tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata Mare Kelpmani näitus „Värvikood“, tema töid näeb ka naisdisainereid tutvustaval näitusel „Maailm läbi esemete“. Ta on ehitanud üles brändi Kelpman Textile, kus harilikust villasest sallist, pleedist ja mantlist on saanud tänapäevaselt kõnelevad aksessuaarid. Kui mõelda Mare Kelpmani õppejõutöö peale EKAs või vaadata tema Kelpman Textile’i värskeimat kollektsiooni või kunstivälja­panekuid, tuleb tõdeda, et ta on kujundanud siinset tekstiilimaastikku suurel määral. Kunstnik on ise öelnud, et tal pole kunagi olnud ambitsiooni saada moedisaineriks, kuid just tema on toonud Eesti tekstiilidisaini siinsesse tänava­pilti värvikamalt ja meeldejäävamalt kui keegi teine.

Üle kolmekümne aasta tagasi oli Eesti (tekstiili)kunstnikel siinse tekstiilitööstuse tõttu palju tegutsemisväljundeid: tööstus tagas stabiilse sissetuleku tõttu meelerahu ja ka võimaluse katsetada tehnikatega, mida kodustuudios ei ole just lihtne praktiseerida. Kuidas on tööstuse lagunemine mõjutanud siinset tekstiilimaastikku ja kujundanud praegust pilti?

Nõukogude ajal töötas päris palju tekstiilikunstnikke tööstuses. See ei olnud alati vaba valik ega sobinud kõigile. Tööstuses on oma rutiin ja kohustused, kunstnik polnud privilegeeritud isik ja tihti oli hinnatum ja tähtsam hoopis mõni tubli kangur. Paljud ka lahkusid tööstusest, kui kohustuslikud suunamisaastad olid täis töötatud ja nad nägid teisi võimalusi saada suuri tellimusi oma loometöödele.

Ettevõttes töötamine andis tõesti laiema baasi ja oskused. Au ja kuulsus tuli näitusetöödega, mille realiseerimist oma vabast ajast ka paljud tööandjad võimaldasid. Kunstnike taftingvaibad, siidi­maalid, trükitud kangad – need vaba­loomingu teosed valmisid tihti samades töökodades. 1960ndatel olnud õhus suur vabanemise tunne, mis kandus ka tootmisse. Neid lugusid kuulsime palju, kui tegime Kai Lobjakaga aastate eest tarbekunsti- ja disainimuuseumis tööstustekstiili näitust.

1990ndatel muutus kõik kardinaalselt: tehased pandi kinni ja kunstnikel polnud enam ka palju suuri tellimusi. Kõik tuli ringi mõtestada ja otsast alustada.

Mare Kelpman: „Kui tahaksin olla ennekõike tootja ja müüja, kellele on oluline vaid lõpptoodang, siis võiksin oma kangad lasta kududa kusagil kaugel. Mulle on oluline, et protsess on mulle endale huvitav.“

Mari Volens

Kui palju on selle tõttu sinu töös disaineri tegemiste kõrval ka leiutaja oma? Mida on tehniliselt piiratud võimalused õpetanud?

Mul endal puudus ülikooli ajal tööstusliku kudumisega igasugune side. Lõpetasin selle 1990. aastal, tööstuspraktikal olin Narva Kreenholmis trükikangaste osakonnas.

Oma esimese kudumiskogemuse tööstuslike masinatega sain, kui tegin 2003. aastal Soomes 3D-kangaste projekti. Sellest oli ka näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Tahtsin tehniliselt katsetada ning teada saada, kas ja kuidas õnnestub. Ma ei mõelnud tookord nende kangaste tootmisele. Minu Soome käigust kasvas välja pikk koostöö ning tänu sellele avanes ka üliõpilastel võimalus käia samadel masinatel kudumas ja katsetamas.

Mina olen kangastel kuduma õppinud eelkõige kogemuse toel. Soomes, kus siiani koon, olen aastatega õppinud tundma masinaid, saanud aru, mida ma saan ja mida ei saa teha. Väga inspireeriv on olnud ka masina seatud piirang, tekitanud soovi masin üle kavaldada.

Minu töö on ikka väga teistmoodi kui tootmine suures tööstuses: mind ei sunni tagant keegi peale minu enda, ma ei pea hommikul kindlal kellaajal tööl olema. Mulle on tähtis emotsioon, mille saan, ja suurem katsetamisvabadus.

Ühest kriisist teise viskuvas maailmas võib sinu lähenemine – toota siinsest materjalist ja kohapeal –osutuda elutähtsaks, kui tarneahelad katkevad. Kas selle teadmise kohalejõudmine hakkab Eesti tekstiili­disaini lähitulevikus mõjutama?

Muutusi on juba tunda. Läti tehases, kus ma žakaarkangaid koon, on järjekorrad väga pikaks veninud. Peab aasta ette tellima ja väga läbi mõtlema, mida kududa saab. Neil on juurde tulnud palju Euroopa suurkliente, kes on toodete tellimise Hiinast lõpetanud. Lähimaadel on lihtsam kvaliteeti kontrollida, aga ka parem toota väikseid koguseid, sest aeg on ebakindel. Ent ka selles Riia tehases on paljud oskused kadumas, sest seal on vaid kaks disainerit: üks on juba 75aastane, teine pensionieelik. Nende oskused on aga asendamatud. Mina oskan üsna täpselt lisada oma tellimusele tehnilised andmed, aga enamik kliente saadab lihtsalt pildi, mille järgi vabriku disainer siis kanga arendab.

Leedus on veel suur linase- ja villatootmine, ehkki ka seal on paljud tehased töö lõpetanud.

Kreenholmi sulgemine oli korvamatu kahju nii Narva linnale kui ka Eestile. Seal töötasid oskustega inimesed. Paljud kunstnikud jäid küll Eestisse edasi elama, aga erialasele tööle ei olnud neil kuhugi minna.

Sind on tunnustatud kolmel korral aasta tekstiilikunstniku nimetusega. Mida sa ise oma kõige olulisemateks töödeks pead?

Kindlasti on märgiline 2007. aasta laserlõikekollektsioon, mille eest ma tegelikult preemiat ei saanudki. See on praegu juba tavapärane, aga toona oli väga innovaatiline ja uudne kasutada kangamustrite lõikamiseks lasermasinat. Kui esimese kanga lõikasin, tuli toatäis mehi vaatama, mis nalja ma teen.

Hopi galerii kahetähendusliku pealkirjaga žakaarkanganäitusel „Lood“ kohtusid minu lapsepõlvelood ja enda loodiajamine. Kelpman Textile on ka toonud auhinna. Need kõik on väga erinevad, aga mulle pole oluline käia elus sirgjoont mööda, mind on huvitanud paljud asjad. Ja kindlasti tuleb veel muutusi, kui praegused kudumisvõimalused teisenevad või kaovad.

Olen näinud muuseuminäitustel tekstiili vallas väga palju põnevaid ideid. Probleemid materjalide jätku­suutlikkuse ning tootmisjäätmetega on ju maailmas päriselt olemas ja Eesti disainerid tunduvad näituste põhjal nendega ka päriselt tegelevat. Näiteks Johanna Ulfsaki ja Kärt Ojavee tekstiilid on eksponeeritud praegu korraga kahel näitusel Tallinnas: Adamson-Ericu muuseumis ja näitusel „Maailm läbi esemete“. Siiski, muuseumides ringi jalutades kerkib küsimus, miks näeme ikkagi neid aasta-paar tagasi sündinud lahendusi vitriinis, mitte tänaval inimeste seljas või kodudes-kontorites.

2005. aastal alustasin kunstiakadeemias niinimetatud arukate tekstiilide projektiga. Aastal 2011 osalesime Frankfurdis suurel rahvusvahelisel tekstiili messil „Techtextil“, kus olid kohal kõik tootjad ja arendajad, kes tegelevad innovaatiliste tekstiilidega. Saime palju tähelepanu, ka koostööpakkumisi, arvestades, et olime ju vaid üks kunstiülikooli pisike tekstiiliosakonnake. Alguses olime väga vaimustunud, aga EKA toetust ei olnud ja üksinda väike osakond paraku ei suuda suuri asju arendada. Sellest ajast kasvas siiski mõnede inimeste huvi valdkonna vastu, ka Kärdil.

Mitmes valdkonnas on Eestis ülikoolide ja ettevõtete koostööd palju, aga need on pigem olnud ettevõtete algatatud projektid: ettevõtjad on olnud need, kes on tahtnud arendada mingit suunda. Tekstiilis see nii pole olnud. Vaatasin just rõiva- ja tekstiililiidu kodulehte. Liikmete hulgas pole peaaegu enam tekstiilitootjaid.

Mare Kelpman: „Ma pole kunagi tundnud, et tõsiasi, et olen naine, oleks tööalaselt takistus olnud.“

Piia Ruber

Kes Eesti tekstiili praegustest noortest tegijatest kas või ainult näitusetööde põhjal kõige huvitavam tundub?

Kärt Ojavee. Ta on EKA sisearhitektuuri osakonna vanemteadur ja võib-olla selle pinnalt arendatud ideed ka realiseeruvad. Aga keegi peab need ideed üles korjama, keegi kohandama tootmisele sobivamaks, seda ka hinna mõttes.

Kui mõelda praegu avatud näitusel oma töid eksponeerivatele tekstiilidisaineritele, siis jääb silma, et kõik on naised. Kuidas sellest Eestis naiste ala on kujunenud?

Mujal maailmas on tekstiilis tõesti palju mehi. Kui hakkasin 1990ndatel välismessidel käima, üllatasid mind kaks asja: kui palju on maailmas koledaid tekstiile ja kui palju on selles valdkonnas mehi. Meil peetakse seda naiste alaks ja ehk isegi natuke alaväärtuslikus. Tekstiili seostatakse kodukäsitööga. Ka ajalooliselt oli nii. Kui aga näiteks Jaapanis või Itaalias käia ka väiksemates tekstiilistuudiotes, siis on need enamasti meeste tööpaigad. See on füüsiliselt raske töö ja glamuuri on ka väga vähe.

Sinu isikunäitusel „Värvikood“ on eksponeeritud rätik, mida kandis su vanaema ja mis inspireeris Kelpman Textile’i ühte tuntumat Bullerby mustrit looma. Eeldan, et selle autor on samuti naine, aga tema nimi on teadmata. Sinu tööd on eksponeeritud ka näitusel „Maailm läbi esemete. Naised Eesti kaasaegses disainis“. Viimastel aastatel on selgunud ka rahvusvaheliselt tunnustatud naisdisainerite puhul, nagu näiteks Aino Aalto ja Annikki Tapiovaara, et paljud nende tööd on kirjutatud nende abikaasade või stuudiote arvele. Kuidas on sinu tegevus­aastate jooksul naiste roll disainis muutunud?

Ma pole kunagi tundnud, et tõsiasi, et olen naine, oleks tööalaselt takistus olnud. Varasemal ajal diskrimineeriti naisi ühiskonna arusaamadele vastavalt ning paigutati nad pigem ema ja majapidaja rolli. Mulle on alati olnud oluline enda loominguline realiseerimine, see vajadus on olnud väga suur. Tänapäeval pole see ilmselt üheski valdkonnas terav küsimus, kindlasti mitte tekstiilis.

Sinu tööde puhul jääb kõigepealt paratamatult silma värv. „Värvikoodi“ pealkirjaga juba öeldakse, et näitusel on keskendutud ennekõike värvile. Su varasem looming on üsna must-valge. Kas oled alati teadnud, et sul on nii hea koloriiditaju.

Minult on küsitud, miks on sellel näitusel väljas nii vähe valmisrõivaid. Lõpptoode pole mulle lihtsalt nii oluline ja huvitav. Tahtsin näidata mustri- ja värvirohkust, tahtsin näidata, kuidas muster muutub, kui värve vahetada. Nende katsetuste lõpptulemus rõivastena on näitusel fotodena näha.

Kui tahaksin olla ennekõike tootja ja müüja, kellele on oluline vaid lõpptoodang, siis võiksin oma kangad lasta kududa kusagil kaugel. Mulle on oluline, et protsess on mulle endale huvitav, mitte et lõpuks on võimalikult palju toodetud.

Koloriiditajuga on nagu muusikalise kuulmisega: sul kas on see või ei ole. Et mul värvitaju on, mõistsin juba Tartu kunstikooli ja EKA ajal. Varasemas loomingus on mul värve tõesti vähe: mõni punane, natuke muid toone.

Värve hakkasin kasutama nii rohkelt koos Kelpman Textile’i jaoks kudumisega, esiteks just koos Bullerby mustriga. See pidi olema kirju ja väga värviline rätik. Tegin selle lapsepõlvemälestuste pinnalt, milline see vanaemal peas oli. See oli värviline, paks ja mõnus. Rätiku leidsin ema asjade seast alles kaks aastat tagasi ja see erines minu tehtust. Loeb siiski mälestus ja minu soov oma turvatunnet taaselustada.

Värve kokku pannes mõtlen ka inimeste peale, kes neid kanda võiksid. Mõni on mehelikum, mõni naiselikum. Mulle meeldib kombineerida toone, mida tavaliselt ehk kokku ei panda. Väga paljud kombinatsioonid haaran loodusest. Eriti Soome loodus on mind inspireerinud. Seal on valgus teistsugune, põnev. Eks igal pool on pisut omamoodi valgus. Olen siis üritanud seda värvidega edasi anda: tekitada sügisetunnet, kevade värskust, talve kargust.

8. septembril on tarbekunsti- ja disainimuuseumis sinu kunstnikuvestlus. Mille üle tahaksid arutleda? Millised on olnud kõige põletavamad küsimused sinu loometeel ning Eesti tekstiilikunstis ja -disainis?

Miks ma teen, mida ma teen, kas üldse teen? Seda olen küsinud endalt kõik need kümme Kelpman Textile’i aastat. Tean, et pean selle ikka ja jälle läbi mõtlema, et midagi tegema hakata. Taas­kasutus ja jätkusuutlikkus on mulle olulised teemad. Olen sellega koos üles kasvanud: lapsepõlves olen kandnud palju vanadest rõivastest ringi tehtud kleite ja mantleid, ka ise alustasin oma rõivaloomet teismelisena just ema kleite ümber tehes.

Aga inimesed tahavad ka midagi uut, midagi oma. Olen uue tegemist põhjendanud sellega, et kasutan ainult villa – lambaid peab pügama, et nad oleksid terved. Vill tekib niikuinii. Ma väldin teadlikult puuvilla, mis ei ole hea meie ökosüsteemile.

Aitaks ka see, kui kõik toodaksid vähem, aga see on komplitseeritud maailm. Paljude ettevõtete suurtootmine on Euroopast küll väljas, aga need on töökohad, mida seal väga vajatakse. Usun, et rõõmu uuest asjast on siiski vaja. Öeldakse ju, et ilu päästab maailma.

Vestlusele ootan huvilisi igasuguste küsimustega ega piirdu seal ühe teemaga.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht