Keel ei ole neutraalne instrument

Cecilia Alemani kunstnike ja tööde valik ei ole vale, kahtlust tekitab meestekeskses kunstiajaloos kinnistunud sõnavara ülevõtmine.

REET VARBLANE

LIX Veneetsia kunstibiennaal Giardinis, Arsenales ja linnaruumis kuni 27. XI, president Roberto Cicutto. Cecilia Alemani kuraatorinäitus „Ulmade piim“ („Milk of Dreams“) Giardini keskses paviljonis ja Arsenales kuni 27. XI.

Kümne päeva pärast lõpeb aasta suurim kunstiüritus – seitse kuud ja paar päeva peale kestnud Veneetsia biennaal. Sellel nädalavahetusel toimuvad Arsenale Teatro Piccolos Ukraina paviljoni ja Ukraina instituudi korraldatud interdistsiplinaarse programmi „Ukraina: kunsti dekoloniseerimine. Väljaspool ilmselget“ kaks viimast üritust. 19. XI vestlusringis „Paviljonide tulevik“ osaleb ka Linda Kaljundi. Ukraina oli tugevalt esil biennaali avamisel ja on õigusega ka lõpupäevil.

Järjekindel hiidmasin. Rahvusvaheline kunsti suurüritus on järjekindlalt õigustanud biennaali nimetust: XX sajandi algul venis küll intervall paaril korral kolme ja isegi nelja aasta peale ning maailmasõdadest tuli katkestus, kuid 1948. aastast peale on nüüdiskunsti­huvilistel olnud Veneetsiasse üle aasta asja. Kui täpne olla, siis 1990. aastal läks samm pisut segamini ja neljakümne viies biennaal peeti 1993. aastal, aga sellest peale läks kõik korda koroonast tingitud pausini. 1907. aastal avati ka esimene välispaviljon – Belgia paviljon, 1914. aastal oli välispaviljone juba seitse ja nii oligi rahvusvahelisele kunstisündmusele alus pandud. Tänavu osaleb juba 80 rahvusnäitust või -paviljoni, nagu neid Giardinisse rajatud näitusemajade järgi on siiani kombeks kutsuda, kuigi uutel tulijatel, 1990ndate lõpul biennaaliga liitunud maadel tuleb asupaik leida linnas või mõnel kaugemal saarel, just nii nagu rahakott lubab ja õnn naeratab. Tänavused uustulnukad on Kamerun, Namiibia, Omaan ja Uganda, kuid ka Kasahstan ja Kõrgõzstan, kes varem osalesid Kesk-Aasia ühispaviljonina.

Biennaali veebisaidil on eraldi välja toodud Itaalia paviljon, mis seekord igati väärib erikohtlemist. Esimest korda esindab Itaaliat ainult üks kunstnik, Gian Maria Tosatti, kes on hõivanud Arsenale endised laoruumid Ragusa ja Cremona vahel ja muutnud need XX sajandi keskpaiga tööstuskompleksiks, mis ei ole mitte ainult kõrgtehnoloogiale jalgu jäänud, vaid kust peegeldub vastu töölisklassi frustratsioon. Tema ruumiinstallatsioonis „Öö ajalugu ja komeetide saatus“, hüpoteetilises retkes Itaalia provintsi ei puudu nostalgia, enamgi veel – see on äraspidise ülevuse kehastus. Paviljoni kuraator on Eugenio Viola, kes kureeris 2015. aastal Eesti paviljoni Jaanus Samma näitust „NSFW. Ajaloo sügavikust“. 2017. aastal kureeris Itaalia paviljoni Cecilia Aleman. Seegi kord oli see Arsenales ning selle sündmuse tarvis olid tellitud kohaspetsiifilised installatsioonid Giorgio Andreotta Calòlt, Adelita Husni-Beylt ja Roberto Cuoghilt. Seegi kord kandis näitus romantilist pealkirja „Maagiline maailm“ („Il mondo magico“). Millegipärast ei ole see meelde süüvinud.

Tänavune biennaal aga äratas tähelepanu juba enne avamist. Seda ei põhjustanud uued tulijad ega vanad head tegijad, isegi mitte võimsad või veidrad kõrvalsündmused, vaid Cecilia Alemani kuraatorinäitus „Ulmade piim“. Põhjuseks ei olnud ka tõsiasi, et kuraatoriprojekt – seekord on see hiiglaslik, sest esindatud on 58 riigi 213 kunstnikku 1433 teosega –, vaid see, et 180 neist on Veneetsia biennaalil esimest korda. 90 protsenti neist on naised või nad ei pea vajalikuks oma sugu määratleda, vähemalt mitte binaarselt. Kuraator on võtnud julguse ja andnud rahvusvahelisel (loe: Euroopa ja Ameerika) kunstiväljal tundmatutele tegijatele võimaluse lavale tõusta ja seal särada. Nagu varasematel aastatel, nii pälvis ka sel korral mitu kuraatori valitud kunstnikku auhinna: Liibanoni kunstnikku (praegu elab küll Pariisis) Ali Cherrit autasustati Hõbedase Lõviga ning Ameerika kunstnik Lynn Hersh­man Leeson ja Kanadast Nunavutist pärit kunstnik Shuvinai Ashoona pälvisid žürii eraldi esiletõstmise. Žüriisse kuulusid rahvusvahelisel areenil tuntud tegijad Lorenzo Giusti (esimees, Itaalia), Julieta González (Mehhiko), Bonaventure Soh Bejeng Ndikung (Kamerun) ja Susanne Pfeffer (Saksamaa).

Positiivne tagasiside. Põhimõtteliselt on võimalik moodustada suurepärane tervik keskpärastest töödest – need kontseptualiseerida ja kontekstualiseerida, leida õiged rõhuasetused, pausid ja kontrapunktid. Aga ka vastupidi: tuntud nimed ja väärt teosed ei taga veel huvitavat tervikut. See tõdemus puudutab Cecilia Alemani vaid osaliselt: tema valitud kunstnikud on küll rahvusvahelisel areenil (siiani) tundmatud või vähetuntud, kuid nende teosed ei ole selle tõttu halvemad, igavamad või vähem aja- ja asjakohased kui tuntud kunstnike omad. Kuraatori asi on nad veenvalt vaatajani (ka rahvusvaheliste professionaalideni) viia, komponeerida neist mitmekihiline, tundlik, aja- ja asjakohane tervik. Kuidas aga määratleda aja- ja asjakohasust, iseäranis praegusel katastroofidest ja kriisidest puretud ajal?

Tänavune biennaal on saanud palju head tagasisidet. Ega see nii iseenesestmõistetav olegi, sest kui Eesti hakkas biennaalil osalema ja sellest ka meil rohkem kirjutati, siis pigem nina kirtsutades, etableerumist ja bürokraatiasse takerdumist ette heites. Kuid ka kõige kriitilisem vaatleja leidis midagi paeluvat, rohkem küll rahvuspaviljonides või kõrvalprogrammis. Seekord on just kuraatoriprojekt pälvinud kiitva hinnangu ja see on üle kandunud rahvusnäitustele. „Palju tundlikku ja huvitavat loomingut, mis on hämaras olnud“, „mis eile oli marginaalne, aga milleta homme ei saa edasi minna“ (Kirke Kangro 13. V Sirp); „megalomaaniast tagasi inimese mõõdu juurde“ (Rebeka Põldsam 27. IV Eesti Ekspress), „disainiks muutmata käsitööd, näiteks tekstiili või kudumeid, mis isegi suureformaadilistena säilitavad aeganõudva valmimisprotsessi argise soojuse” (Tamara Luuk 27. IV Eesti Ekspress), „hoolimine, lähedus ja usaldus – ka igasuguse teise ja erilise suhtes – on inimestena jätkamise ainus mõistlik võimalus” (Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi infoleht), kui tuua meil ilmunud retseptsioonist mõned näited. Taustaks kostis mantrana „sürreaalsus“, „sürrealistlik“, „sürrealism“. Ehk siis osutused kunstimõtlemisele, mis oli kõrvale jäetud ja nüüd tuleviku­suundumusena esile kerkinud.

Ka kuraator Cecilia Alemani kataloogi- ja muudes tutvustustekstides kordub „sürrealism“. See ei käi ainult Leonora Carringtoni kohta, kellelt pärineb Veneetsia projekti pealkiri, kes tuli kunsti Euroopa 1930ndate sürrealismi lainega ja jätkas samaviisi ka eksiilis Mehhikos, sellise määratlusega on Aleman iseloomustanud paljusid teisigi hämarusse jäetud ja nüüd suurele areenile toodud kunstnikke. Sürrealismi kõrval on tema tekstides leidnud koha, iseäranis, kui ta kirjutab ajakapslitest ehk siis tagasivaadetest kunsti- ja kultuuriajalukku, ka „avangardism“ („avangardistlik kunstnik“), „dadaism“ jms. Ehk siis ka kanoonilistesse kunstiajalugudesse kinnistunud suundumused ja määratlused, mille taga on valgete heteroseksuaalsete meeste tõekspidamised ja eelkõige erilise üksikisiku (kunstniku) vabadus.

Jonnakad mõisted. Francisco Martínez osutab „Documenta“ käsitluses (14. X Sirp) Cecilia Alemanile, kes on pidanud „Ulmade piima“ uueks feministlikuks kunstiajalooks. Biennaaliga seotud tekstides ja mõtteavaldustes Aleman seda otseselt küll ei maini, aga tema teoreetiline taust põhineb peaaegu täielikult feministlikel mõtlejatel. Ka tema kureerimismeetod, vähemalt see, kuidas ta ise sellest räägib, ei mahu suure lavastaja kuvandisse: ta ei olnud dialoogis mitte ainult minevikuhämarusse kadunud naiskunstnikega, vaid vestles päevade kaupa projekti valitud (või vähemalt valikus osalenud) kunstnikega. Koroona tõttu suuresti küll virtuaalselt. Kureerimispõhimõtetes on ta lähtunud posthumanismist ja postsoolisusest (postgender) ehk siis hoidunud duaalsetest vastandustest ning tuletanud endale ja teistele pidevalt meelde, et inimene ei ole looduse kroon. Tema kureerimisviis on tõukunud sümbiootilisusest, solidaarsusest, koostöö vajadusest, õeskondlusest. Millegipärast on aga üleskutse viljakale jätkule, kunsti (ja selle kaudu ehk ka elu) taas leitud lummusele saanud näiteid katkestus(te)st, kus ka siis, kui tegutseti kollektiivselt, valitses geeniusekultus.

Alemani kunstnike ja tööde valik ei ole vale, see toetab ja toestab tema põhimõtteid, kahtlust tekitab ainult meestekeskses kunstiajaloos kinnistunud sõnavara ülevõtmine. Võib ju õlgu kehitada ja öelda, et vanad tähendused praegu enam ei päde ning ma täidan „avangardismi“ ja „sürrealismi“ just sellise tähendusväljaga, nagu on aja- ja asjakohane. Aga ega see nii lihtne ka ole, iseäranis, kui kuraator on eraldi ajakapsli ja sellest johtuvale kunstimõtlemisele pühendanud keelele ja teab väga hästi, et keel pole vaid neutraalne instrument, vaid veab jonnakalt kaasa varasemaid tähendusvälju. Teistsugust, tõeliselt Teisele mõeldut, nimetagem seda siis feministlikuks, postsooliseks või posthumanistlikuks, (kunsti)ajalugu pelgalt nimede vahetamisega üles ei ehita. See oli juba pool sajandit tagasi selge Linda Nochlinile, Karen Petersenile, J. J. Wilsonile jt. Whitney Chadwick ei ole oma menuteost „Naised, kunst ja ühiskond“ kirjutanud ümber mitte ainult selle pärast, et võimekaid naisi on rahvusvahelisse kunsti juurde tulnud, vaid ka selle pärast, et neist tuleb teistmoodi rääkida.

Cecilia Aleman ei ole esimene naine, kes on Veneetsia biennaali kureerinud, esimesed olid 2015. aastal hispaanlannad Maria de Corral ja Rosa Martínez. Nendegi jutustamisviis erines eelnevatest, kuid nad ei pälvinud sellist tähelepanu nagu Aleman. Vahest oli nii suurele ja etableerunud masinavärgile, nagu on seda Veneetsia biennaal, veel liiga vara? Naiselikud võtted ja sellest tulenenud mõtlemine ei olnud rahvusvahelisel kunstiväljal kanda kinnitanud ja kunstiturul omaks võetud? Corral ja Martínez ei olnud ka nii otsustavalt lahti öelnud läänemaailma tuntud tegijatest, ilmselt oli aga tähtsamgi veel nende hoiak: nemad lähtusid indiviidist, kunstniku esteetilisest kogemusest, et siis ootamatute naabrite ja naabruskondadega näitusepilti (ja arusaamu) muuta. Kuigi mõnedki kunstnikud on mõlemal väljapanekul esindatud.

Linda Kaljundi on oma tänavuse biennaalikogemuse sõnastanud väga optimistlikult: „Veneetsias joonistub välja tõepoolest teistsugune (kunsti)-maailma – vähemalt põhimõtteline – võimalikkus.“ (Linda Kaljundi, 27. IV Eesti Ekspress). Aga ta lisab, et selle tekkimine võtab aega ning sõltub eelkõige järgmiste kuraatorite soovist teistmoodi mõelda. Seda enam, et Veneetsia suurnäitustel, polegi tähtis kas need kuulusid biennaaliprogrammi või mitte, valitsevad ka tänavu meesgeeniused – Anselm Kiefer, Anish Kapoor, Ai Weiwei, Bruce Nauman.