Kirjanike palkadest, sõbramehe poolest

Kõrvalt vaadates mõjub kümne loovisiku palga ja iseäranis selle nimetamise pärast põdemine kentsakalt.

Tõnis Parksepp

Loovisikute palgaküsimuse taustal tasub ehk kõigepealt meenutada Johnny B. Isotamme luuletust „Luuletamine on raske töö“.¹ Ühtedele on kunsti või kirjanduse tegemine raske töö, teiste meelest üsna kerge, kolmandad peavad seda lõbusaks ja neljandad hoopis ropuks. Tagatipuks leidub veel hulk neid, kes ei pea seda üldse tööks. Eks arvamusi ole igasuguseid ja neid lõpuni lepitada pole võimalik ega tarvilikki, olulisem on aduda selle põlise vaidluspunkti tagamaid, et otsustada, kuidas oleks kõige parem eesti kultuuri edendada.

Kirjanike ja kunstnike riikliku toetamise teemal on ka Eestis märkimisväärne ajalugu. Esimene suurem arutelu loovisikute finantsilise aitamise üle tärkas koos kunstide professionaliseerumise ja omariikluse tekkega läinud sajandi alguses. Aastal 1920 avaldati Odamehe kirjastuse alt suisa sellesisuline brošüür „Kirjanikkude palgaküsimus“, kus üles astunud Friedebert Tuglas, Rasmus Kangro-Pool, Henrik Visnapuu ja Tiibuse Jaak (August Kitzberg) võitlesid kõik majanduslikult stabiilsema loomekeskkonna eest. Sealjuures on nende kirjutiste sisu äravahetamiseni sarnane praeguste loojate riigipalga ümber keerleva diskussiooni omaga. Vastasleerideks jaotumise taga on kirjanike soov saada sotsiaalne garantii, et neil oleks võimalik segamatult loomingule pühenduda, ja üldlevinud arusaam, et luua saab ning on alati saanud ka ilma rahata.

Nii vaidleski omaaegne kirjanikupalga eestvedaja Tuglas: „Kirjaniku sissetulek on praegugi täiesti juhuslik, rippudes kirjastaja maksuwõimalusest ja muist asjaoludest. Iial ei wõi ta selle pääle lootma jääda. [—] Harilik wäide kirjanikkude palgaidee wastu on see: katsugu kirjanikudki läbi ajada nagu kõik muud, ära nad ometi ei sure! Tõsi, nad ei sure, kuid nad lõpetawad lihtsalt kirjanikud olemast. Igaüks neist katsub omil nooruse tormi ja tungi aastail kirjandusliku tegewusega ära elada, kuid loobub sest kawatsusest kibedate kogemuste järele. Keegi ei hakka tõesti mitte nälga surema, kuid on sunnitud eneselle muud elukutset otsima, kuna kirjandus ainult kõrwaltööks muutub. [—] Teine wäide on: kirjanikkude palk on otse kahjulik, sest ta kõrwaldab wõitluse olemasolu eest, mis on üks kunstiloomingu tähtsamaist eeldusist. [—] Kas arwate, et Wilde wõi Kitzberg paremini hakkawad kirjutama, kui nad wee ja leiwa pääle pannakse? Ei, nad on sunnitud oma kunstiloomingut kõrwalasjaks jätma ja kantselei tööd tegema, nagu see ongi tõelikkuses.“² Nagu ütles Karl Martin Sinijärv 2. novembril kirjanike ja kunstnike riigipalga ideed tutvustaval pressikonverentsil, eeldab iga tööandja töötaja sajaprotsendilist pühendumust. Kontoritöö (ja muu selletaolise) kõrvalt ei jää loojal lihtsalt puhtfüüsiliselt kirjutamiseks enam energiat üle.

Praegugi on peamine hirmufaktor rahanappus. Eestis on kümneid alarahastatud valdkondi. Tekib mõistetav küsimus, kuidas me saame seda rahanatukest mingite loojate peale kulutada. Seda enam, et nüüd on meil projektipõhine kultuurkapital juba ilusti sisse töötatud. Kirjaniku- ja kunstnikupalga eest võitlejate peamised vastuargumendid sellele väitele on eesti kultuuri laialdasema kui projektipõhise edendamise tarvidus ja looja õigus sotsiaalsele kindlustatusele. On tõsi, et palgapiskuga kõike ei päästa ja selle tõttu valminu kontrollimine on pehmelt öeldes problemaatiline, kuid ei saa ka väita, et kümnele loovale inimesele kolme aasta kaupa regulaarse sissetuleku ja sotsiaalsete garantiide pakkumine eesti kultuuri üldpilti kuidagi märgatavalt halvendaks. Võita on seevastu küllaga.

Järgmine suur mure on tellija ja pakkuja töösuhte formuleerimine. Samuti nähakse tonti valikuprotsessis, kuigi valimine tähendab alati millegi või kellegi välistamist. Valitud ei saa ega peagi kõigile meeldima, kuid fakt, et komisjonis on rohkem kui üks oma ala spetsialist, peaks natukenegi vähendama igasugust erapoolikust. Mis puutub aga tellija ootuste ja töö eesmärkide täpsustamisse, siis sellele vastas kultuuriminister Indrek Saar pressikonverentsil igati tabavalt, meenutades kuulajatele, et igasuguse kunsti eesmärk on piire nihutada, mistõttu tunduvad ettekirjutused loojatele juba eos mõttetud. Sellest järeldub, et palgaraha ei anta kindla projekti täitmiseks, vaid kunstnike loomingulise vabaduse teostamiseks. Ja kui seesamune bürokraatiamasin ideed muud moodi realiseerida ei luba, võiks seada palgasaamise kriteeriumiks ja tehtava töö eesmärgiks vähemalt ühe teose valmimise, ükskõik millisel kujul.

Siinkohal on muidugi paslik küsida, mis soerd on see „loominguline vabadus“? Eks sellelegi ole mitu vastust ja ei saa öelda, et kindel palk lubab alati loojate potentsiaali täielikult realiseerida.

Kõrvalt vaadates mõjub kümne loov-isiku palga ja selle nimetamise pärast põdemine iseäranis kentsakalt. Peaaegu sama humoorikalt, nagu tundus Anton Hansen Tammsaarele Johannes Aaviku ja Eduard Vilde vaidlus, mis asju see eesti kirjanik aastas kirjutama peab ja mida ta tegelikult üldse suudab, et seisusekohaselt ära elada.³ Tähtis on ju hoopis miski muu. Ühte peab aga igaüks tunnistama: tühi kõht ja külm tuba pole kellegi suur sõber. Nagu on kirjutanud Vilde, on vähemalt loojatel teistsugused semud: „Minu sõber äratab mind. Ta seisab mu selja taga, kell käes ja nõiasõna suus. Ja kuna ta kella laseb lüüa, puhub ta mulle oma nõiasõnu hellalt ja heldelt hingesse: „Rida on raha – rida on leib! Tee ridasid, wend! Tee ridasid, wend! Tee kergeste hüppawaid ridasid, wend!“ Sule surub ta mulle kätte – juba ma istun, juba ma küürutan, juba külwan ma ridasid, mis on leib. Leib, nii kuiw, nii kõwa, nii haganane ja hapu, kuid leib, kuid leib!“⁴

1 Jaan Isotamm, Luuletamine on raske töö. Rmt: Mina Johnny B. Ilmamaa, 1999, lk 142.

2 Friedebert Tuglas, Otsustawal silmapilgul. Rmt: Kirjanikkude palgaküsimus. Odamees, 1920, lk 16–17.

3 Vt Anton Hansen Tammsaare, Eesti kirjanikust. Rmt: Sic transit. Noor-Eesti, 1924, lk 15–16.

4 Eduard Vilde, Sõber. Rmt: Jutustused. Mõte, 1912, lk 182.