Kogumise kunst. Filantroobist investoriks ja vastupidi

Erakoguga kaasas käiv lugu võib kompenseerida kaootilisust ja loosse süvenemine võtta sama palju aega nagu ultrakontseptuaalsete näituste ja teoste läbitöötamine.

TRIINU SOIKMETS

Vilniuse kunstimess Leedu näituste ja kongressikeskuses Litexpo 15. – 17. X, osales 55 galeriid Leedust, Prantsusmaalt, Valgevenest, Saksamaal, Ukrainast, Albaaniast, Lätist, Eestist, Venemaalt, Taanist, Itaaliast ja Rumeeniast.

Üks asi on kunsti teha, teine asi on tehtus kunsti näha, nagu järeldub laialt levinud mõtteterast. See mõttetera rakendatakse tavaliselt nüüdiskunsti arusaadavuse suhtes skeptilise dispositsiooni vankri ette. Ent tegemise ja nägemise kõrval on ahelas kolmaski lüli – kogumine. Kogutakse nii klassikalist kui ka nüüdiskunsti, nii arusaadavat kui ka arusaamatut, nii esteetilistel kui ka majanduslikel motiividel, nii emotsioonidest kui ka kalkulatsioonidest lähtuvalt.

Noor kollektsionäär. Tänavusel „ArtVilniuse“ kunstimessil arutati, milles seisneb kogumise fenomen ning kuidas jõutakse kogumiseni, s.t isikliku kollektsiooni kokkupanemiseni, ega piirduta ainult kunsti vaatamisega muuseumides ja näituseasutustes. Ida-Euroopa suurim omalaadne mess on formaadile omaselt orienteeritud kunsti ostule ja müügile – kogumisega kaasnevale protsessile –, kuid aina rohkem keskendutakse seal ka kaasnevate asjaolude avamisele ja asjaosaliste harimisele. Diskussioonide ja ümarlaudade teemad ulatusid seekord visuaalkommunikatsiooni postpandeemilistest väljakutsetest ja näituste tulevikumudelist kunsti kogumise inimlike põhjuste ja kunstituru tehnoloogiliste mõjutajateni, sekka erialaajakirjade tutvustamine ja kunstniku­karjääri markeerimine eikellestki rahvusvaheliselt tunnustatud tegijani.

Kui kunstinäitus oma tavapärasel kujul – jätan siinkohal teadlikult välja ultrakontseptuaalsed lahendused, mis eeldavad külastajalt kilomeetrite pikkuste traktaatide läbitöötamist – pakub eelkõige stimulatsiooni nägemis­meelele ning mis tahes erialane konverents on olemuselt kuulamist ja kaasarääkimist ergutav, siis messiga kaasnev jutu­tubade programm tabab justkui kaks kärbest ühe hoobiga, teooria rakendumist praktikas saab kogeda vahetult kohapeal. Kuigi messi peateema oli tänavu paberipõhine kunst ning taieste eksponeerimiseks on senini õigustatult toimivaim lahendus vertikaalsed boksiseinad, siis mahtus nende seinte kõrvale ja keskele ridamisi performance’eid ja ka aina päevakajalisemat krüpto- ehk NFT-kunsti. Kunsti kogumise vaatenurgast oli aga huvitav jälgida, mida ja kuidas serveeriti nn noore kollektsionääri boksi­seinte vahel.

Selline sektsioon on „ArtVilniusel“ varemgi väljas olnud, kuid pandud vahepeal pausile ja nüüd uuesti kavas, nagu selgitab selle kuraator Gabija Tara­bilda. Kui läbi aegade on messil olnud mitmekülgne lisaprogramm, siis sel aastal pöörduti algusesse tagasi ja loodi eraldi ala galeriidele, kes on saanud välja panna alustavale kogujale ruumi- ja rahakotisõbralikke – väikeses formaadis ja hinnaga kuni 500 eurot –, teoseid, ent mis on siiski esinduslikud ja perspektiivikad. Seejuures oli eeskuju võetud teistelt välismaistelt messidelt. Noore kollektsionääri boks ei olevat siiski ainult kunsti kogumisega alustajatele, vaid ka juba kogenud tegijale oma kogu täiendamiseks. Eesmärk on esile tuua kunstnikke, kes esinevad messi põhiosaski, nii et nende enda ja loomingu kohta saab ka sealt lisateavet. See loob lisaväärtust messile, galeriidele ja kunstnikele, kes saavad täiendavat eksponeerimispinda ja tähelepanu.

Kui tavaliselt tähistatakse messil või näitusel müüdud töö ümmarguse punase kleepsuga ning ostja saab selle koju kaasa viia pärast ekspositsiooni kinnipanekut, siis kõnealuses sektsioonis toimusid kiirtehingud – kaubaks läinud taiesed anti kohe kaasa ning asendati uutega. Nii oli meeldiv üllatus leida sealt Tartu taustaga Peeter Krosmanni maale, mis täitsid pärast tema abikaasa Miglė Kosinskaitė tööde müüki tekkinud tühimiku. Antakalnise galerii (Antakalnio galerija), kes kunstnikepaari messil esindas, oli üks noore kollektsionääri sektsiooniga liitunud kümmekonnast galeriist. Korraldajad loodavad, et edaspidi osalevad seal juba kõik messil esindatud galeriid.

Kogumine kui omaette kunst. Sõna „kunst“ etümoloogia ulatub erilise oskuseni teha midagi meisterlikult, avastada või leiutada selle tegemiseks viis või loogika, mille tulemusena sünnib eeldatavalt uus avalik või isiklik väärtus. Kas kunsti kogumine saab selles tähenduses olla oskus, omaette kunst, sõltub ilmselt mitmetest asjaoludest: kogu lähte­printsiipidest või nende puudumist asendavast juhuslikkusest, tulemuse terviklikkusest ja tasakaalustatusest või vastupidi, intrigeerivast erapoolikusest ja fetišeeritusest. Erakoguga kaasas käiv lugu võib kenasti kompenseerida kaootilisust, sealjuures võib loosse süvenemiseks kuluda samasugune aeg nagu ultra­kontseptuaalsete näituste ja teostega kaasnevate traktaatide läbitöötamiseks. Ei saa väita, et see oleks mahavisatud aeg!

Vähemalt ühe loo – kunsti kogumise ajaloo – juhatas messil sisse kunstituru ekspert Thomas Stauffer, kes on õppinud nii majandust, personalijuhtimist kui ka kunsti- ja kultuurikorraldust ning kes kollektsioonialaseid konsultatsiooniteenuseid tutvustaval veebisaidil deklareerib samuti, et „kunsti kogumine on kunst omaette“. Kunst on antiikajast tänapäevani palju muutunud, industriaalajastuga kaasnenud jõukuse kasv on toonud perekonnakogude kõrval mängu kogumise filantroopilise funktsiooni ning tehnoloogiline areng võimaldanud igaühel teha erialast veebipõhist uurimistööd ka teaduskraadide ja diplomiteta. Ajal, mil krüptokunsti kogutavus on paljudele veel teadmatu, ei tasu unustada, et kogutud on ka videokunsti ja performance’id, kus tähtsaks peetakse protsessist osasaamist, nagu selgitas jututoas Staufferi kaaskõneleja Justė Jonutytė.

Kõnelejate hinnangul on kõige selgem muutuja olnud kogumise alusmotiiv, mis varem on toetunud emotsioonidele ja uudishimule, hiljem aga aina enam raha- ja saamahimule. Kuigi ka investeerimisiha võib olla kirglik, ei ole see romantiline ega armas, vaid hardcore reality, mille kõrval kunsti sisuline väärtus kipub kahanema. Selle vältimiseks võiks koguja kasvada koos kunstnikuga, toetada teda ja tema tundeid, jätkates seeläbi veel kaht lugu ehk kunstniku ja iseenda kogu oma. Veelgi enam, kokku kogutu osas tuleks olla ettenägelik ja mõelda sellele kui pärandi ülesehitamisele ja edasiandmisele – kui seda ei saa või ei soovita teha perekondlikel põhjustel, siis alati on võimalus kinkida kogu mõnele muuseumile. Juba praegu leidub kunstnikke ja galeriisid, kes seavad tehingu tingimuseks, et koos erakogusse ostetava teosega tuleb osta veel teine annetamiseks ja see peaks panema koguja endalt küsima, kas ta rahuldab kunstiostu sooritades ainult oma vajadusi või on tal suurem missioon.

Koguja peaks hoidma ennast kunstiga kursis, käima näitustel ning jälgima reaktsioone ja emotsioone, mida üks või teine teos temas tekitab. Ja muidugi jälgima peale teose hinna ka selle tehnilisi nüansse, nt teostamise aeg ja tiraaž. Pole vahest uudis siinmailgi, et vanema kunsti puhul hinnatakse kõrgemalt varasemaid perioode, praeguse kunsti puhul vastupidi. Vähemalt Leedus alustatakse kogumist ajaloolisemast otsast ja sealsetest autoritest, jõudes hiljem tasapisi ka nüüdisaega ja välismaale.

„ArtVilnius“ on siinkohal teejuhiks uuema kunsti mängumaadel, kus müüjad ja ostjad ei ole pärit ainult kodumaalt, vaid ka piiri tagant. Messi esimesel päeval teatas kohalik The Rooster Gallery töövõidust: oksjonil müüdi esimene NFT Andrius Zakarauskaselt, kusjuures oksjonitulu annetatakse võitluseks vähiga. Praegu valmistub Leedu juba järgmiseks kunsti suursündmuseks – Kaunase biennaaliks, mille korraldajad kõnelesid messil samuti loost kui millestki tähtsast, puudutagu see siis Leedu väikekülast New Yorki jõudnud filmitegijat Jonas Mekast, kes on samuti biennaali programmi kaasatud, või teose sisu haakumist oma eksponeerimiskohaga, mis biennaali formaadi tõttu paiknevad üle linna laiali. Teooria on rakendatud praktikasse: see algab kunsti tegemise ja nägemisega, jätkub kogumise ja kinkimisega, ning lõpeb loona, mille jutustamine jääb juba järeltulevatele põlvedele.