Kõhkluseusku Urmas Lüüs

Urmas Lüüs: „Enesekindel inimene on surnud inimene, sest kindel saab olla vaid muutumatutes ja paigal seisvates asjades – ainult surnud asjad seisavad paigal.“

JÜRGEN ROOSTE

Urmas Lüüsi näitus „Mortal Kombat 2. Järelvärelus“ võeti Hobusepea galeriis just nädala hakul maha. Ajasime juttu näituse viimasel päeval ja viimasel hetkel. Põhjus oli lihtne: Urmas Lüüs on teinud mõned mind viimastel aastatel enim puudutanud tööd-asjakesed ning alati on põnev piiluda julge (aga mitte tapvalt enesekindla ja -küllase) looja silmade taha …

Mulle meeldib väga, et su näitusel on vaid kaks objekti või kaks sündmust.

Kaks sündmust on õigem öelda või siis kunstiterminiga installatsiooni, sest objekte on rohkem: sündmused koosnevad mitmetest objektidest.

Üks on kahtlane hüljatud muljega kraanikauss – vesi ikka siriseb. Kuskil nagu oleks veel hetk tagasi elu olnud.

Tõesti, justkui oleks keegi just äsja seal olnud.

Eellugu on mu arust pisut õudusfilmilik, tekitab õõva: juuksehari, mille harjasteks ongi juuksed, väike käelabakujuline seep. Kerge deprekas: kraanikaussi nirisev vesi, üksikud karvad äravoolu juures võbelemas …

Depressiooni võib sellest välja lugeda ka. Ma ise laadisin sinna pigem ärevust, staatilise elektri taolist vaimset rahutust. Igapäevaseid asju tehes hakkad korduvaid olukordi märkama: seda olen ma juba teinud, siin ma jälle olen. Üks olukordi ongi see, kui olen jälle jäänud voolava kraani ees seisma, vaatan end peeglist. Või kui üritan välgumihklit tööle saada – alati on läinud, enam ei lähe … Šõts-šõts-šõts … See on veider hetk. Või pindpinevuseni täis valatud kohvitass, millega üritad tibusammuga lauani kõndida, kuid ikka mingil hetkel pool ilma täis lödistad. Need hetked muutuvad omamoodi koreograafiaks. See pakub mulle kui asjade tegijale pinget, saada seeläbi halli kardinali taoliseks koreograafiks. Argisuse tants.

Aga õõvast. Äkki olen liiga kaua ise selle loomeprotsessi sees olnud? Lapsena tavatsesin jälgida, kuidas mu loomaarstist vanaema opereerib: küünarnukkideni vereniredega kaetud memm sonkimas roostevabast terasest klambrite ja skalpellidega organite vahel. Tollal oli see loomulik osa lasteaia suvepuhkusest. Käisime ka palju tapamajades. Enam aga närv ei kannata ja see on saanud endale õõva varjundi.

Selle näituse põhikujund on süda, anatoomilise äratuntava kujuga. Seegi ripub kraanikausi kõrval varnas, koos vana kasutatud frotee­rätiga. Kas see süda veel ootab-loodab pruukimist?

Eks hetk taotle juhuslikkust, et poleks nagu liiga ära sätitud, kuid oleks ka vääramatult sellisesse kompositsiooni loodud. Froteerätik ongi vana rätik, mis läks kraanikausi kõrvalt pesumasina asemel näitusele.

Mõnikord võtad sõrmuse käsi pestes ära ja unustad kraanikausi servale või ööseks kella randmelt ja paned öö­kapile … See on justkui juhuslik, iga­päevane – ja suurema elurütmi osa. Kui enamasti üritatakse teatraalsust vältida, siis mind ennast on just viimased kaheksa aastat selle poole tõmmanud. Mõne näituse puhul olen lausa seisu­koha­võtuna positsioneerinud ennast galeriiruumis toimetava lavastajana. Ainult et ma lavastan pigem objekte. Olen midagi stsenograafi ja lavastaja vahepealset. Vaikivad kestvusetendused räägivad mateeria kaudu inimestest, keda seal ruumis parajasti pole. Esimese selletaolise katse tegin koos Hans-Otto Ojastega 2012. aastal A-galeriis näitusega „Varjend 2415“.

Urmas Lüüsi viimane näitus oli õudusfilmilik: juukseharja harjasteks on juuksed, käelabakujuline seep, kraanikaussi nirisev vesi paneb üksikud karvad äravoolu juures võbelema. Ka põhikujund süda rippus kraanikausi kõrval varnas, koos vana froteerätiga.

Valdek Laur

Sa mainisid ärevust. See olukord ju rahulikuks ei jäta, midagi on kõige selle juures viltu.

Kunstivallas töötan ennekõike emotsionaalse ja visuaalse keelega. Jätan sõnastamise kõige viimaseks, kui pean kokkuvõtte tegema, vaatajale soovi korral konteksti ja taustsüsteemi selgitama.

Mortal Kombat“ viitab klassikalisele arvutimängule, kus ellujäämiseks peab end läbi võitluste-vastaste tapma. Ellujäämismäng.

Mulle endale tundub selle toortõlge „Surelik võitlus“ väga ilus. Emotsionaalselt on see küll liiga traagiline, nagu ootaksin kaastunnet. „Mortal Kombat“ ei ütle liiga selgelt ära, mida siit saama peaks, tõlkes muutuks see wannabe-eksistentsialismiks või fatalismiks. Mind köidab idee võitlusest, mida ei saa kunagi võita. Saab ainult võidelda. See on su enda tahtejõu küsimus, kui palju jätkub pinget ja jõudu võidelda. Mõned annavad varem alla, kui loodus seda ette on näinud, aga enamik kannab võiduka kaotuseni välja. Eks need ideed ole pärit ajast, kui olin suuresti endaga pahuksis, depressiooni ja ärevushäiretega.

On kaks tasandit, kus opereerin: üks on emotsionaalne keel ja teine visuaalne. Üritan nende kahe vahel tõlgiks olla. Keel on mu võimetuse tõttu liiga piiratud struktuur. Ütlen sõnadega asja liiga kiiresti ära, visuaalne keel laseb mul rohkemate kihtidega toimetada.

Tulin pühapäeval Amsterdamist. Käisin seal kuulamas ka ühe doktoritöö kaitsmist. Uurimus oli tehtud Rodini liivavalu kohta „Mõtleja“ kuju loomisel: doktorant üritas täpselt taastada, kuidas liivavalu oli tehtud. Tuli välja, et uurimistöö kõige keerulisem osa oli, et ükskõik kui kõrgtehnoloogiliselt kogu protsess ka rekonstrueerida, ei saa taastada inimkogemust, mis oli protsessi alus. Selle kohta kasutati Glenn Adamsoni mõistet „material intelligence“. Võib mõõta liivagraanuli täpse mahu ja struktuuri, elektronmikroskoobiga kuju pinnal ja röntgeniga sees toimuva. Rodini-aegsed meistrid segasid kokku liiva, savi ja vedelikke, et pronksivalu vormi jaoks õige segu saada, kontrollisid ainete balanssi liiva pallikesena õhku loopides ja kinni püüdes. Nad hindasid selle palli käitumise järgi õhus ja pihus, millist ainet veel lisada, käetunde järgi. Doktoritöö üks seisukohti oli, et seda inimese käte vahel toimunud protsessi ei saa enam teaduse abil taastada!

Mind huvitab ka kunsti juures see sõnastamatu, püüdmatu osa.

Kuidas sa ikka paned suure rauas südame sõnadesse? Näituse teine sündmus on lausa masohhistlik. Ka seal on südamekujund mängus, kuigi teisel kujul, õhkival/ennasthävitaval või hüvastijätval moel. Kahe „Mortal Kombati“ vahel on umbes kaks aastat. Kas sul oli vaja see teema ära lõpetada või näeme veel tulevikus mõnda jätkuosa?

Ma olen analüütiline inimene, mulle meeldib teisi ja iseennast jälgida. Jälgimiseks peab aega võtma. On ka muidugi püstolreportereid, kes reageerivad kohe. Ai Weiwei on väga ergu poliitilise närviga. Kui paadipõgenik hukkub või juhtub uus börsikrahh, peegeldab ta seda värske kunstiteosega. Ma ise tunnen vajadust näituseplaane vähemalt paar aastat peas vaagida. Kui kahe aasta järel tundub mõte endiselt värske, tuum tugev, elujõus, pidevalt arenev ja kõnetab mind ennast, siis ei jää muud üle kui see vormistada. Mu pea ongi nagu kasvuhoone, kus kõik kasvab. Mõnda taime harvendan, mõnda poogin, kastan ja toestan ning kui viljad küpsed, siis viin nunnud väljanäitusele. Selline kasvulava aitab olla pidevalt aktiivne. Mehis Heinsaare sõnadega: olen „pingeväljade aednik“, pidevalt on valminud kusagil mõni vili, installatsiooni või objekti idee, millest toituda.

Mulle on üldtervik hästi tähtis – vaadata kõike pikas perspektiivis. „Mortal Kombati“ esimeses osas „Love“ kasutasin materjalina vahetut, lahkuminekujärgset frustratsiooni. See oli plahvatuslik, radikaalne viha enda ja teiste, kogu maailma vastu. See oli hästi de­struktiivne looming. Keegi peab ju haiget saama: kui teisele inimesele ei taha valu teha, siis teed endale.

Selleks hetkeks, kui „Love“ välja tuli, olid mu enda tunded juba muutunud, pigem järelvõnked. Praeguseks olen veel edasi liikunud, nüüd on kolmanda osa mõte enam-vähem soolas. Aga galeriidega on ikka nii, et aasta-kaks tuleb ette plaanida. Kui esimese näituse emotsioon oli kivi pritsiv plärtsatamine vette, siis teises vaatlesin, kuidas kivi on juba põhja vajunud, aga pind veel virvendab. See virvendus on palju helgem ja ilusam, päike sillerdab. Kolmas võib-olla tuleb siis sellest, kuidas vesi on vaikinud – tüünes üksinduses enesega rahu sõlmimine.

Kui palju see rauast süda kaalub, millega sa ennast videos piinad seda kaelas kandes/hoides?

Umbes 35 kilo.

Kas see on taak või kandam?

Ma tõlgendasin visuaalselt situatsiooni, kus sa tead, et kõik on juba läbi, sa pead selle ära andma, aga ei raatsi, hoiad pagasi endale, aga mida rohkem hoiad, seda raskemaks ja valusamaks läheb. Vabanemine oleks kerge, aga sa ei tee seda.

See on siis enesepiinamine kunsti nimel. Kas see on eetiline? Praegu ei tuleks vist enam kõne alla, et keegi looma kunstiteose nimel piinaks või tapaks (vähemalt mõttelises lääne kultuuris), aga enesevigastamine on kunstis lubatud.

Ma ei ole selles osas kõige nõrgema sotsiaalse närviga. Kui kunstnik teeb kunsti­teose, nii et ta ennast füüsiliselt vigastab, siis on see tema enda vaba valik. Vaataja valida on, kas ta vaatab seda või mitte.

Mind võib-olla ei huvita ka nii väga ühe inimese traagika, see, mis teeb minu valu eriliseks, vaid see, mis muudab valu üldinimlikuks. Iga religiooni lahates jõuame ürgjumalani, keeles kaevates Paabelini, elusloodust lahterdades ürghällini. Oma loomingus otsin köidikut, millega maailmavaipa lõimitud olen, ürgmustrit, mis on kodeeritud geneetilisse algoritmi. Need on empaatilised ühisplatvormid. Viimase näituse puhul on see ärevus, millel seisan koos varblase, hundi, Jeesus Kristuse, minu maailmapilti vihkava radikaali, koopaseinale käejälje jätnud koopainimese ja 7,7 miljardi maamunal elutseva liigikaaslasega.

Kas saaksid sama asja kusagil mujal eksponeerida, näiteks Moskvas? Või mõnes Eesti maa-asulas, kus nüüdiskunsti ei tunta?

Usun, et ärevus on meisse sügavalt sisse kodeeritud ja seda saab edasi anda mitmete meediumidega. See on minu meedium ja keskkond, ma tean, milline seltskond Hobusepeast läbi astub. Kui viiksin selle näituse ääreala seltsimajja, kus vajalikku vastuvõtu ja analüüsi kogemust pole, siis peaks see teistsugune olema või oleksin ise kogu aeg kohal, valmis selgitama. Ma ei tunne, et peaksin minema kedagi harima. Kindlasti on Lõuna-Eestis kohti, kus mul on endal rohkem õppida kui õpetada. Minu ülikooliaegne etnograafiapraktika Kihnus kulmineerus naabrimehe katuse parandamise ja heinaveoga, külameestega viina joomise ja hülgeküttimise õppimisega, selle asemel et muuseumiga koostöös kihnlasi nende pärandi osas harida ja vanavara üles joonistada. Jõudsin saareelu tuumale märksa lähemale kui akadeemiliste meetoditega võimalik olnuks.

Kultuur on märksa suurem ja võimsam nähtus kui postkoloniaalne monopolettekujutus lääne galeriikunstist. Võiks isegi öelda, et see on kõige igavam osa kunstist. Mul oli juhus ühe päeva jooksul käia USA suursaadiku vastuvõtul ja pärast seda istuda ühes lauas vangis istunud vanameestega. Kultuuriliselt ei suuda kumbagi kogemust hierarhias kõrgemale asetada, kuigi vanameestelt tundus rohkem elutarkust õppida olevat.

Tähtis on, et lapsed harjuksid muuseumides ja galeriides käima, et nad tunneksid, et on sinna oodatud ja et selles suures müüris, mille kunstimaailm enda ja ülejäänud maailma vahele on ehitanud, on alati avatud uks.

Mulle meeldib, et seod visuaalsed keeled: sepatöö, visuaalse kunsti, perfokad … Elad ja hingad nii, et see kõik kasvab kokku. Kunstnik teeb paratamatult kogu oma olemisega juba performance’it. Kuidas sa tunned, peab see nii olema?

See ei pea nii olema. Kui tahad tegeleda ühe asjaga läbi ja lõhki, siis arvan, et see on igati teretulnud. Ma ise olen koera tüüpi inimene: haaran iga kondi järele, tahan kogeda või proovida. Võib-olla ühiskond näeb ette, et professionaal peab seda olema ühes kindlas asjas, süvitsi tundma nt üht geenitehnoloogia haru või maalitehnikat. Kunagi tõdesid Briti majandusteadlased, et nad ei suutnud suurt majanduslangust ette näha, sest igaüks oli oma akadeemilises ringkonnas liiga sügavalt ühte spetsiifikasse sukeldunud ning tervik oli kasvanud üle pea. Mina vastupidiselt janunen terviku järele. Kuigi ma pole eriti new age’i tüüp, mulle Gaia hüpotees meeldib: ka maakera võib nagu inimest vaadata elusorganismina, kopsude, vereringe, seedetraktiga. Looduses on igale inimkeha funktsioonile midagi kõrvale panna: metsakopsud, jõgede vereringe, 7,7 miljardit laastavat inimbakterit tekitamas haigusi.

Kui üliõpilasi vaatad, siis mis aeg meil praegu käsil on?

Tükk aega ei ole teadus ja kunst käinud nii käsikäes kui praegu. Räägime isegi teaduskunstist, art-science’ist, hübriidkunstist, kus vastandid justkui ühinevad. Suurema pildi janu on tekkinud sellest, et mingil ajal läksime liiga spetsiifiliseks, kaotasime silmist maakaardi, mis näitab, kus suures plaanis asume. Väga paljud reaalteadlased räägivad vajadusest teha koostööd humanitaaridega. Need asjad ei pea vastanduma. Nagu võid olla tippteadlane ja sügavalt usklik inimene, ilma et need asjad läheksid vastuollu.

Aga kas praegu on üliõpilasi ja noori, kes jaksaksid seda rauast südant kaelas kanda? Tuleb sealt huvitavaid tüüpe peale?

Kogu aeg! Ikka on, mul seda noorus-on-hukas-tunnet ei ole tekkinud. Üks asi ajab küll närvi: noored ei joo enam nii palju (naerame kõvasti – J. R.). Lähed peole ja nad on igatepidi kained, kuidagi palju eneseteadlikumad, kui mina selles vanuses.

Su viimased näitused on olnud ühe-kahe sündmuse peale ehitatud, nt ka „Inimese mõõt“, kus kolme nädala jooksul hävis happeakvaariumis vaikselt skulptuur. Kas see pole mitte riskantne? Sa oled julge mängur: kui mängid paari tugeva kujundi peale, siis see peab toimima. Kas usaldad end nii palju või võtad lihtsalt väga suure riski?

See on ikka väga suur risk. Ja mulle üsna uus asi. Me Ottoga (Hans-Otto Ojaste, kellega Urmas Lüüsil on kahe pääle rühmitus Urmas-Ott) oleme teinud näitusi, kus visuaalset infot on tulvana. See on eneseavastuslik asi, et võin ka tühjust kasutada, et ei pea kogu ruumi täitma objektidega, vaid energeetilise massiga. Kui ruum on tühi, ei tähenda see seda, et see on mõttetühi. Tühjus ei pea olema tühi, see võib olla ka laetud nähtamatuga. Nagu ikoonide puhul on kullatud ümbrus täidetud tühjus, jumala või püha vaimu kohalolu.

Kui enesekindlusest rääkida, siis viimase kolme aasta näitused on pigem kantud protsessipõhisest taotluslikust enesekindluse puudumisest. Mis on enesekindlusele hea vastandsõna? Kõhklus? Ebakindluse ja riskialtisuse kombinatsioon …

Ma olen ka varem tsiteerinud India filosoofi Krišnamurtit, kes on öelnud, et enesekindel inimene on surnud inimene, sest kindel saab olla vaid muutumatutes ja paigal seisvates asjades – ainult surnud asjad seisavad paigal. Õppimine on alati retrospektiivne tegevus: sa saad õppida asju, mis on olnud, fikseeritud, paigal. Aga kui tahad keskenduda elusatele asjadele või nendele, mis viivad tulevikku, siis ei saa sa neis kunagi kindel olla: nad muutuvad, uuenevad, transformeeruvad ühest olekust teise. Kui tahad tunda hetkes kohalolu, siis ei saa olla liiga enesekindel, sest siis oled sa kinni milleski minevikku jäänus.

Kunstiloomine võiks olla sulaolek enesekindluse ja kõhkluse vahel, enesekindel usk sellesse, et see kõhklus kuskile välja jõuab. Tähtis on muuta oma seisukohti, võtta vastu uusi otsuseid, kallutada kurssi ja lasta ennast vabaks. Huupi suvalisse suunda minnes ei saa juhtuda midagi muud, kui et pärast tiiru jõuad samasse kohta tagasi, aga vähemalt ei ole sa enam sama inimene. Teekond tundmatusse on alati köitvam kui omaenda sissetallatud rajad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht