Koht eikusagil

Päinurme koolimajas avati mastaapne pannoo, taastati kineetiline installatsioon „Kingdom of Heaven“ ja tegutseb Päinurme SPA. Kõige selle taga seisab Madis Mikkor.

SANDRA JÕGEVA

Madis Mikkor on omamoodi sarikäivitaja ja -asutaja. Tema algne initsiatiiv ja vabatahtliku nii vaimse kui ka füüsilise töö tulemus olid või on muuhulgas nii Kultuurikatel ja kultuuritehas Polymer Tallinnas kui ka Sänna kultuurimõis Võrumaal, Pärmivabrik, Noor-Eesti loome­keskus ja Aparaaditehas Tartus.

Praegu Järvamaal muinsuskaitseametnikuna töötav Madis Mikkor ostis kolm aastat tagasi endale Kesk-Eestis Päinurmes vana internaatkooli hoone. Lisaks veel mitu hoonet ja mõisapargi osa. Esialgu toimetab ta seal üksinda. „Kõik senised „kultuuritehased“, mida ma käima lükkasin, olid kas omavalitsuse või jõukate eraomanike majad, kus lubati toimetada, kuid kindluse ja peremehetundeta. Kui nägin Päinurme kooli­maja müügikuulutust, saabus selgus, et tõeline vabadus on võimalik vaid seal, kus puudub kinnisvara hinnasurve, on piisavalt avarust ja su ümber on loodus,“ kommenteerib koha asutaja.

Madis Mikkor ei ole Päinurmes päris üksi, sest Polymeris omaalgatusliku kunstiruumi ja rühmitusega Kunstikonteiner (Art Container) aastaid seotud olnud kunstnikud Tanel Saar ja Saksamaalt pärit Kilian Ochs on nüüdseks kahe aasta jooksul ehitanud Päinurme koolimajja hiiglasliku ruumiinstallatsiooni. 21. juulil oli selle töö- ja ajamahuka kunstiteose pidulik avamine. 13 meetrit pikk ja 4 meetrit lai vanadest raamatutest moodustatud pannoo kannab pealkirja „Something I used to know“ ehk „Midagi, mida ma teadsin“. Kahe kunstniku mastaapne, võimas ja mitmetähenduslik kunstiteos ning ka soe ja inimlik žest kultuurikorraldajast sõbrale.

Kilian Ochs kommenteerib teost järgmiselt: „Sekkumise teema – või häirimine –, nagu oleme seda nimetanud, on meile oluline. Installatsiooni visuaalne mõju kõigub analoogse ja digitaalse andmestiku esitamise vahel, vähemalt mina tunnen niiviisi. Lihtne otsus pöörata raamatud ringi ja näidata selgade asemel kokkusurutud lehekülgi avab digitaalse maailma koos selle koodide ja muuga.“ Madis Mikkor lisab: „See on ilmselt suurim monoliitne raamatutest loodud objekt, mida Eestis on tehtud. See installatsioon lummab visuaalse terviklikkusega ja annab majale tähendusliku dominandi.“

Installatsiooni kõrval on Päinurme koolimaja keldrikorruse räämas võimlas taas installeeritud Tanel Saare, Kilian Ochsi ja Janno Bergmanni kineetiline installatsioon „Kingdom of Heaven“ ehk „Taevane kuningriik“, mis koosneb liikumisandurite mõjul käivituvatest, täis­puhutavatest üles tõusvatest ja siis õhust tühjaks minevatest ja põrandale maha langevatest suurtest paberist ristidest.

Sobilik metafoor inimese loodud puuslikele ja ebajumalatele, kas pole? Ühtlasi vihje igavesti taaskorduvale ülestõusmisele, tõusule ja langusele, naasmise müüdile, mis on nii religioonide kui ka ebajumala kummardamiste põhialus.

Installatsiooni „Kingdom of Heaven“ on kultuuritehase Polymer ja Voronja galerii kõrval eksponeeritud Soomes, Berliinis, Dresdenis ning ka Peterburis. Loomulikult annab Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu ja sealse kiriku toetus agressioonile teosele praegu veel ühe tähenduskihi.

Madis Mikkor on alati suhtunud hoole ja armastusega ajaloolistesse hoonetesse, kuhu on asutanud kultuurikeskuse. Ja ka oma hoolde võetud majade mineviku elututesse tunnistajatesse, nendes toodetud või nendega seotud esemetesse. Kultuuritehase Polymer muuseumivitriinides eksponeeriti selle eelkäijas Polümeeri tehases toodetud vahtkummiloomi. Nii tuli igal kultuuritehase asukal või külalisel meelde jätta, mida tehti ajutiselt tema käsutuses olnud pinnal minevikus.

Päinurme kunagisse koolimajja on Madis Mikkor oma kätega ehitanud samuti midagi muuseumi ning kontseptuaalse installatsiooni vahepealset. See kogu suurt ruumi hõlmav kunstiteos kannab pealkirja „Kapsamaa“. Selle teose saamislugu on omajagu dramaatiline. Madis Mikkor selgitab: „Tartu linna­valitsuses otsustati, et minu asutatud trüki- ja paberimuuseumi TYPA senine hoidla Raadi sõjaväelinnakus läheb lammutamisele. Et Tartus kümne aasta jooksul kogunenud varandusele Kastani tänava muuseumis hoiuvõimalus puudus, veetsime aasta kõige külmema aja pakases ning lumetuisus arhiive ja abikogusid kolides. Kolm veoautotäit paberi­materjali, trükimasinate varuosi, kirjutusmasinakollektsioon ja palju muud vurasid Päinurme poole ning enne, kui ma jõudsin silma pilgutada, oli koolimajas terve korruse jagu vaba ruumi haihtunud. Kolmandal korrusel kõrgusid raamatute ja ajalehtede virnad, kuurid-garaažid olid pilgeni täis trüki­presside võlle ja väntasid.“

„Istusin ja mõtlesin, kuidas sellest kolikambrist taas midagi huvitavat luua ning otsustasin, et siia peab sündima George Orwelli tõeministeeriumist inspireeritud Päinurme SPA – Soviet Propaganda Archive –, kus uurijatele tehakse kättesaadavaks Nõukogude propagandatrükiste paremik alustades sanitaarsalklase õpikuga ja lõpetades „Suure nõu­kogude entsüklopeediaga“.

Teine asi, mis paberiuputuse keskel materialiseerus, oli näitus „Kapsamaa“. Juba trükimuuseumi ajal ilmavalgust näinud kontseptsioon leidis siin endale saali püsiekspositsiooni tarvis. Vitriinides on välja pandud kapsaks loetud raamatud – mida armsamad ja vajalikumad, seda närumaks on kulutatud köidete materiaalne vorm. Unikaalseid kahjustatud eksemplare on tuhandeid ja kollektsioon täieneb pidevalt.“

Praegu on maja avatud etteteatamisel, samuti suuremate sündmuste ajal, näiteks kui rahvas on kutsutud Järvamaa muuseumiteele. Plaanis on Päinurme endisse koolimajja asutada ka loomeresidentuur. Nagu Madis Mikkor seda selgitab: „Fookusega mõtisklemisel, lugemisel ja kirjutamisel.“

Ja lisab siis: „Mina leidsin Päinurmes oma koha eikusagil. Tunnen, et tahan siia jääda.“